Tartusse võtsin kaasa hunniku riideid, millest lõpuks kandsin vist kaht eri komplekti (ja 80 protsenti ajast oli selleks koduriiete komplekt).

Aga lähikonda olid tekkinud sekkarid, umbes nagu seenekesed pärast vihma. Ning lõpuks, kui emme tagasi jõudis oma reisilt, võtsin ma tema ja Mila käe otsa ja läksime tegime väikse tuhnimistiiru.

Fun fact: ma kunagi JÄLESTASIN second hande. Sest mingil ajal, kui see polnud veel popp ja hipster, oli see meie pere jaoks vaat et ainus riidepood, mida saime endale lubada. Ja 90ndate lapsed ei olnud eriti armulised nende teiste laste vastu, kes käisid kaks aastat koolis samade jalanõudega või kandsid riideid, mis olid ilmselgelt kaltsukast ostetud.

Igal juhul.

Kahes poes jõudsime käia, sest Tartu kaltsukad on OOSSÕÕÕM! Päriselt noh. Kui ükskord Kats ütles, et davai, teeme Tallinnas kaltsukatuuri, et ta näitab mulle kõige lahedamaid poode, siis… No olid lahedad poed küll, aga ei midagi erilist. Ilusaid ja ägedaid hilpe pidi ikka tuhnima ja leidsid pigem hea õnne peale.

Aga Tartu kaltsukates on KÕIK asjad ilusad ja ägedad! Leia ainult õiges suuruses ilus ja äge asi!

Pluss! Hüüumärk! Ühes neist oli laste mängunurk! Okei, Mila ei püsinud seal eriti ja käis mööda poodi tänitades ringi: “Emme! Emme! Emme. Emme. Em-me. Emme. Emme!”, mis häiris vist mind rohkem kui teisi, aga ikkagi.

Nii juhtuski, et soetasin endale juba teise kleidi sel suvel. Oh, mul pole vist eluski ilusamat kleiti olnud. Ma ei hakka isegi siia hüüumärki panema, te ilmselt mõistate.

Ja õnneks on suvi mõnusalt jahe, nii et saan oma lapsekandmisbiitsepsid kenasti bleiseri alla peita, mis muuhulgas jätab mulje, et ma olen pärisnaise-kujuga. Ja muidugi retuusid. Neid ma polegi veel kiitnud – ostsin Kaubamajast, maksid rohkem kui ma iial tahaks ühegi riietuseseme eest maksta, mis isegi tervet keha ära ei kata, aga nad on end tõesti õigustanud. DEN miljon, isegi mingi nahkaplikatsioon on ääres. Coolio.

Ning et oma uut hot summer outfiti aktsentueerida, laenasin emme käest nõukaaegseid plastpärleid, millest hiljem ta needsama türkiissinised endale lubas võtta.

Fun fact #2: vihkasin üsna hiljutise ajani türkiissinist värvi. Ja nüüd ostsin isegi küünelaki, millele oli peale kirjutatud “Urban Turquoise”.

(Jeesus, ma olen ise ka üllatunud, et mul riietuse teemadel NII palju rääkida on…)

Uueks lemmikuks sai ka kapist peidust leitud vanaema ridikül. Mul pole õrna aimugi, kust mu kallis kadunud vanaema selle omal ajal sai, aga kuulge, kutid! Osati ikka vanasti asju teha! Sadasin põlvili ja koti sang tuli küljest. Naks-naks, sang tagasi, kott korras! Lisaks on see kõvast materjalist, no ikka tõeline RIDIKÜL, nii et loodetavasti jääb mu e-luger nüüd kolmandat korda natuke pikemaks ajaks terveks…

Ning muidugi plätad. Ma üldiselt pole suurem asi suvesõber, aga seda ootan ma küll igal aastal pikisilmi, et saaks ükskord välja minna nii, et torkad midagi jala otsa… mitte ei küüruta palavas mingeid paelu siduda. Pärast seda, kui ma Tenerifel KÕIK plätad ära lõhkusin, mis mulle jalgu jäid, tegin väljamineku ja ostsin 5euroste plätade asemel Eestisse jõudes 15eurosed plättkingad. Ehk normaalse talla ja natuke peenema kujundusega plätad. Või nagu kingad, aga sellised, mis toimivad varbavahedena.

Igal juhul, kaks aastat juba mu lemmikud.

Niisiis, august, ootan sind pikisilmi! Saab lõpuks ehk ka salle kanda!

(Ahjaa, ja soeng kasvab jätkuvalt välja, sest juuksuri jaoks raha pole. Lasin Mallul mulleti maha lõigata ja teesklen, et mul peabki olema peas bob. Ühtlasi lähen iga päevaga aina rohkem juudi vanamehe nägu. Oo need vallatud kõrvalokikesed…!)