Vahel juhtub nii, et kui ma olen vaid 2-3 tundi maganud, arvab mu keha ühtäkki: “Oo! Päev! Alustame! Täiega! Issand kui palju megahäid mõtteid mul on! Noh, letsgo-letsgo-letsgo! Mis te uimerdate siin!”
Täna juhtus nii ja selle asemel, et laibana maas vedeleda, lakke vahtida ja paremast endast unistada, võtsin ma kaamera ja hakkasin päikest mööda emakodu jälitama, sest ma sain järsku aru, kui palju on siin detaile, mis mulle on alati enesestmõistetavad tundunud, kuid millest alles neist eemal olles oskad puudust tunda. Muide, kui Andra siin külas käis, õhkas ta: “Issand, kas saab olla veel lahedamat korterit! See on ju megaromantika-Karlova-korter! Ma kolin Tartusse ja ostan selle korteri ära.” (Mille peale mina ütlesin, et osta-osta, see on juba mitu aastat müügis.)
Enihuu. Detailid. Käisin, pildistasin ja mõtisklesin. Mu lapsepõlves on olnud…
Romantilised pitskardinad ja üldse kardinad on olnud oluline osa minu üleskasvamisteekonnast. Ema, vana nobenäpp, õmbles igaks puhuks uusi kardinaid, nii käis aastaaegade vaheldumine ja pühade tulek meie peres alati kohustusliku kardinavahetuse taktis. Nüüd tunnen ma sellest ettevõtlikkusest puudust – õigemini mulle tundub, et ma pole veel piisavalt end kuskil sisse sättinud, et oma kodule igal aastaajal uus ilme anda. Aga see kindlasti juhtub! Kardinatega on algus juba tehtud – romantilised pitskardinad ootavad aega, mil kardinapuud ükskord üles saavad…
Müstiline öökull elas pikka aega elutoa seinal. See kuulub tegelikult kasuisale ja ausalt öeldes ei taibanud ma enne tänast, KUI VEIDRA asjaga on iseenesest tegu. Öökull. Kelle silmadeks on kell. Mida hekki. (“Keda põõsast?” küsiks K. selle peale.) Igal juhul on öökull jätkuvalt töökorras, ainult viis minutit ajast taga. (Hahahah. 60ndad helistasid ja ütlesid, et öökull on 50 aastat ajast taga.) (Sorry. Ma ei suutnud vastu panna.) ENIHUU. Öökull muide töötab ka täiesti funktsionaalse äratuskellana, mida sai seadistada ainult kasuisa ise, sest ainult tema ulatas nii kõrgele. Nii et me kõik olime harjunud öökulli piiksumist rändom hetkedel ignoreerima. Kinni teda ju niikuinii ei ulatunud panema.
Rosetid, praod ja kõrged laed. Senini armastan ma lõputult kõrgeid lagesid. Nõmme-kodus ahistavad mind kahe toa madalale toodud laed, kuigi nendega tegelemine on prioriteetide hulgas viimasel kohal. Siiski unistan ma päevast, mil saan hommikul silmad lahti lüüa ja kõrrrrrgesse lakke pilgu visata. Tubades oli meil alati avarust, isegi kui inimesi elas neis tubades palju. Mina ei oska hästi seda avarust taasluua, olen loomult hoarder ja koguja, mulle meeldivad nipsasjad ja lihtsalt asjad. Aga lagedes meeldib mulle puhtus ja avarust ja kõrgus. Kui oskaks rosette teha, siis hakkaks kohe pihta. Ja mõranenud värv – see teeb vanad puumajad ainult hubasemaks…
Selle kapi otsas me Sikiga mängisime. See kapp seisis vanaema tugitooli taga, ahju kõrval ja sinna sai tugitooli seljatoelt hästi ronida. Ma ei mäleta, mis mänge me seal mängisime, küll aga mäletan ma, et mingi hetk me arvasime Sikiga end küünalde keelt oskavat. Vahtisime küünlasse ja muudkui tõlkisime üksteisele. Umbes nagu viipetõlgid AK uudiste all kunagi tegid (nüüd on neil vist oma saade). Ainult et küünal viipas ja meie muudkui jutustasime. Ühest sellisest kapist on mul veel üks mälestus – et sinna sisse oli kirjutatud kellegi sünnikuupäev, veel kahes ajas – uue ja vana kalendri järgi…
Kui ma olin väike, istusin ma tunde selle ahju kõrval ja puurisin pilgu sellesse kritseldusse. Ma olin mingi aeg veendunud, et tegu on salajase kunstiteosega. Mulle meeldis seal kriipsude vahel näha naisesiluetti või hoopis lossi kõrgel mäe otsas või hoopis linna või armastajapaari. Ma ei tea senimaani, mis kritseldus see on või kuidas muidu veatu ahi selle glasuurplaadi pealt kriimustatud on. Peaks ema käest küsima, äkki tema teab?
Lapsena ei pidanud ma seda nõukaaegset mööblit suurt millekski. Kõigil olid samasugused sektsioonid ja mingi aeg arvasin ma kindlalt, et kui kunagi ise hakkan mööblit ostma, eelistan ma raudselt heledat. Mõned jupid ongi heledad mu mööbli hulgas, kuid tegelikult olen avastanud, et mulle meeldibki pigem tumedaks toonitud puit. Ja nüüd ma imetlen neid keerutatud kapinuppe! Appi kui ilusad nad on!
Ahjud on ilmselgelt minu jaoks ääretult olulised. Mulle on tõesti meeldinud keskküttega korterite juures see mugavus, et võib päevadeks kaduda ja ikka sooja tuppa sisse astuda, aga ahiküttega kodu on kodu lõhnaga. Seal on sootuks teine õhk ja nii õudselt mõnus on kuulata elava tule praksumist. Ma olen eluaeg unistanud kaminast. See on ainukesena mu elust veel puudu. Aga noh, eks ma siis peangi rohkem Naabrinaisel külas käima.
Nõmmele kolides teadsin, et pean avaruse osas möönduse tegema. Nõmmel on armas ja hubane, aga ka kitsas. Tänavad on nii kitsad, et sageli pole seal kõnniteidki, kõik võimalikud ja võimatud kohad on majakesi täis ehitatud. Ja mulle täiega meeldib see. Aga samas tunnen ma ema juures teravalt, et avarust on elus vähe viimasel ajal. Ma olin valmis selle ohvri tooma, sest esimesel korrusel elamise mugavus ja omaette sissepääsu luksus kaaluvad avaruse hetkel üles, aga see ei vähenda seda mõnu, mida Tartus aknast välja vaatamine pakub.
Ja ma armastan aknalaudadel istumist… Need aknad on üldse väga olulisel kohal mu elus – suviti käisid poisid teinekord akna all, issand kui põnev see oli! Ja kuigi praegu on mul kodus see luksus, et saan vajadusel aknast sisse ronida, on siiski üks nostalgilisimaid mälestusi see klõps, mida teeb tilluke kivi, kui see hämaras vastu aknaklaasi visatakse. Millal viimati mul keegi akna all käis? Ei mäletagi…
3 thoughts on “kümme pildikest lapsepõlvekodust”
Magusvalusalt nostalgiline ja veidi hingekriipiv. Kahju, et ma oma lapsepõlvekodus sellist ringkäiku teha ei saa.
P.S – imetled nüüd kapinuppe, aga kas sul käepärast selliseid meievanuseid nikerdatud tordilusikaid pole? Vaata kui ilusad need on 😀 (pudinad, mida pikka aega kirglikult jälestasin)
Nii tohutult, tohutult armas ja siiras. Küünla värk (“tõlkimine”) tuleb endalgi kauge aja tagant meelde.
Jätka samas vaimus 🙂
Triin, jaa! Võtsin kõik need pidulikeks puhkudeks hoitud hõbelusikad mingi hetk kasutusse ja olen nii õnnelik iga kord nendega kohvis keerutades…