Pildike autosõidult. Nagu ikka, eelneb sellistele vestlustele pikk vaikus, nii et need algavad sitcom’idele omaselt täiesti rändom koha pealt. Kui mu elul oleks laivpublik, siis nad sel hetkel teeks kohtlase naerukõhina. (Sest see on NATUKE naljakas, aga mitte väga.)

Mina: “Kes oli Boutros Boutros-Ghali?”
JR: “Ee… Ta vist oli ÜRO peasekretär.”
Mina: “Hmm…”
JR: “See, kelle järel tuli Kofi Annan.”

Ühine naerupahvak.

Mina: “Miks ta nimi Boutros Boutros oli? Kas üks Boutros oli ebapiisav?”
JR: “Ma ei tea. Umbes nagu selle Läti presidendiga oli, et keegi ei teadnud…”
Mina: “…kas ta oli Vaira-Vike…”
JR: “…või lihtsalt Vaira.”
Mina: “Mulle tundub, et ta oli Vike-Freigberga. Aga päris kindel pole.”

(Nutitelefone ju kellelgi pole, et järele vaadata.)

Mina: “Boutros Boutros-Ghali ja Kofi Annan…”
JR: “Jap. Sellepärast oligi kõigil vist mida-keppi-hetk, kui kaks selliste nimedega meest ÜROs tegutsesid.”
Mina: “Võib-olla see Boutros Boutros on umbes nagu Nikolai Nikolajevitš.”
JR: “Võib-olla tõesti.”
Mina: “Kas ma saaksin ka ÜRO peasekretäriks? Või on see võimatu unistus?”
JR: “Ei usu, vast ikka saaksid. Aga selleks pead ilmselt pikka aega õigetes ringkondades liikuma.”
Mina: “Ahnii. Või et kui ma praegu pihta hakkan, siis on lootust 50aastaselt ÜRO peasekretäriks saada?”
JR: “Täpselt.”

Hiljem kodus. Mila tõstab parasjagu köögikappi riisikottidest tühjaks.

JR: “No kui sina ÜRO peasekretäriks ei saa, siis Mila kindlasti saab.”
Mina: “Miks?”
JR: “Noh, ta juba praegu üritab meie riisi nälgivatele Aafrika lastele viia.”