Siin on viimane osa ajakirjale “Naised” kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”. Meie oleme täna tagasiteel Saarlandi legendaarselt jaanipäevalt (sest minu jaoks pole päris õige jaanipäev, kui see pole Saaremaal). Aitäh, et lugesite ja kaasa elasite! Võib-olla võtan tulevikus veel ilukirjanduse ja blogi omavahel miksimise projekte ette:)

I osa, II osa, III osa, IV osa, V osa, VI osa, VII osa, VIII osa, IX osa

10. Epiloog

 

Täna saab Sigrid kuuekuuseks. Ma ärkan hommikul puhanu ja värskena ning kuulan virgudes, kuidas Mikk ja laps köögis asjatavad.

“Ääaaaäääee!” räägib Sigrid oma lapsehäälel võõrkeelset juttu.

“Kas sa tahad siis putru? Või üldse ei taha? Kui sa üldse ei taha, siis lihtsalt ütle nii!”

“Äääõõõuu! Ti-ti!”

“No sellest oleks võinud alustada!”

Laps kilkab rõõmust, tõenäoliselt selle naljaka näo peale, mida Mikk talle aeg-ajalt teeb. Mikk hakkab heledalt naerma ja ma naeratan tahtmatult kaasa.

 

Heidan pilgu aknast välja. Sajab lund, päike on peidus, aga sellised need Eestimaa sügistalved juba kord on. Ringutan, naudin seda, et ükski koht ei valuta. Juba mõnda aega tunnen ma end täiesti inimesena. Rinnad pole enam hellad ega valusad, sõna “piimapais” on vestlusteemade hulgast kadunud. Kõik sünnitusjärgsed füüsilised hädad on taandunud ja ma püüan meenutada, mida ma tegin aasta tagasi samal ajal. Kas ma kujutlesin, et tänaseks on mul pere. Ei, õigemini – kas ma oskasin arvata, et tänaseks on mul Pere, suure algustähega?

Viimased pool aastat on kirkamad ja samas udusemad mu elus. Vaatan vahepeal pilte vastsündinud Sigridist ning ei suuda meenutada, et see marakratt, kes juba jõudsalt mööda elamist ringi roomab, end istukile upitab ja kätega pudrukausis mätserdada armastab, oli veel mõned loetud kuud tagasi tilluke imik, kes suhtles vaid nuttes  või naeratades. Teinekord jääb pilk pidama Mikul, kui too lapsega põrandal tekil kõhutab ja naljakaid loomahääli teeb ning ma ei suuda meenutada aega, kui Mikku minu elus polnud. Kui ma näen Sigridi rõõmu, mida me mõlemad talle oma olemasoluga valmistada suudame, ei kahetse ma hetkekski, et mu tütrel on ema kõrval ka isa. Kuigi see polnud algsesse projekti sisse kirjutatud.

 

 

Tol saatuslikul hommikul, kui mees spordikotiga mu ukse taha ilmus, teatas ta vastuvaidlemist mitte sallival toonil: “Ma kolin sisse.”

 

Ja sisse ta koliski. Võttis tite, pani koti käest ning uurinud minult, millal lapsel söögi- ja uneaeg, saatis mu pikema jututa magama. Tol päeval magasin ma esimest korda üle pika aja segamatult. Ärkasin küll ehmatusega: miks on nii vaikne? Kus on laps? Kas ta on veel elus? Elutuppa tormates leidsin tütre Miku kõhult magamas, kuna Mikk isegi uinunud oli. See vaatepilt oli tol korral nii ehmatav, võõras ja samas nii heldimust tekitav, et ma ei tihanud neid äratada, kuigi lapse söögiaeg juba ammu käes ja rinnad sellest valulikult tunda andsid.

 

Nii Mikk jäigi. Kõigepealt võttis ta teatrist puhkuse, mis tuli väikeste vaidluste hinnaga, kuid ometi tegi ta selle ära. Jäi ilma ühest rollist suveteatris, kuid kordagi ei kuulnud ma teda selle üle kurtmas. “Ta on nii väike ainult üks kord elus, rolle aga tuleb veel,” ütles ta ikka, kui mehelt puhkuse kohta aru pärisin. Mingil hetkel jõudis uudis Miku isaks saamisest ka ajakirjandusse ning puna palgeil lugesin seltskonnakülgedelt spekulatsioone selle kohta, milline tuntud näitlejannadest, keda varem Miku käevangus nähtud, salaja küll lapse on saanud. Mikk esiti kommentaaridest keeldus, kuid eile leppis ta lõpuks kokku ühe pikema intervjuu naisteajakirjaga, mille toon meile mõlemale sümpaatne. Mida ta ajakirjanikule räägib, ei julgenud ma küsida.

***

Kui me meie ühise elu alguses Mikuga arvuti taha istusime, et pidulikult lapsele e-riigis nimi panna, vaatasin ma teda salamisi ja mõtlesin: mis edasi? Jah, praegu on ta siin, praegu ta aitab ja võtab osa, aga millal ta endasse vaadates selgusele jõuab, et nii grandioosset pettust, nagu mina korraldasin, on võimatu andestada?

“Kas jääb siis Sigrid?” küsisin tol korral Mikult, arvutiekraanil lahtreid täites.

“Minu poolest võib jääda küll. “S” sinult, “I” minult,” naeratas Mikk avalalt ja pööras pilgu heldinult tütrele, kes lambanahal uinunud. Sel hetkel teadsin ma täpselt, mida Mikk mõtles. Sest ka mina mõtlesin seda – kuidas on võimalik kedagi nii tohutult armastada?

 

Selle valguses ei imestanud ma, et Mikk jäi, küll aga imestasin ma, kui ta millalgi magamata ööde, südantlõhestavalt nutva lapse, rinnapõletiku ja hullumise virvarris diivanilt magamistuppa kolis.

“Mõneks ööks,” ütles ta esiti ja ma noogutasin kurnatult. Mõni öö kõlas suurepäraselt! Loomulikult ei maganud ma neilgi öödel oluliselt paremini, kuid väga palju abi oli juba sellest, et mitte mina ei pidanud voodist tõusma ja lapse voodi kõrval istuma.

 

Ühel õhtul läksime me Mikuga kahekesi välja, Doris ja ema jäid Sigridit hoidma. Me käisime restoranis, hiljem istusime hämaras kinosaalis ja sõime popkorni. Itsitades ja vabadusest pöörased jalutasime mööda sügisesõhtuseid tänavaid kodu poole, kui Mikk lõpuks teema üles võttis.

“Sonja, ma olen ammu mõelnud, et me võiksime ehk kõigest sellest rääkida…”
“Jah…”

Valmistasin end ette. Kas ta hakkab karjuma? Räägib oma solvumisest? Nimetab mind maailma kohutavaimaks emaks?

“…aga iga kord, kui ma teema üles tahan võtta, vaatan ma sind, vaatan Sigridit, vaatan oma elu ja…”

“Ja…?”

“…ja tunnen, et ma absoluutselt ei viitsi kõige selle analüüsimisega tegeleda. Ma kohe tõesti ei viitsi.” Mikk hakkas naerma.

“Mis see siis meie jaoks tähendab?”

“No aga mida see ikka tähendab! Meil on maailma kõige imelisem laps! Sa oled maailma kõige imelisem ema! Mulle meeldib see elu. Mulle meeldib sinu kõrval hommikul üles ärgata, laps meie vahel voodis. Mulle meeldib, kuidas sa naerad, kuidas Sigridiga mängid. Mulle lihtsalt meeldib meie elu.”

“Kas see pole sinu jaoks… ma ei tea, võlts?”

“Aga mis selles võltsi on?”

“Kõik ju!”

“Kas meie armastus lapse vastu on võlts? Või tema armastus meie vastu?”

“Ei, ma ei mõelnud seda…”

“Jah, ma olin alguses täiesti pahviks löödud. Tundsin end nagu… spermapank. Ja see kõik oligi väga oluline – enne. Nüüd pole miski Sigridist olulisem. Ja sinust…”

Viimane oli öeldud väga vaikselt.

“Mis see siis… tähendab?” Süda tagus kurgus, ei julgenud hingata, veel vähem Mikule otsa vaadata. Tundsin, kuidas ta mul käest kinni võttis.

“Aga mis oleks kui ei analüüsikski seda? Oleks lihtsalt õnnelikud ja elaks edasi ja vaatame, kuhu see kõik liigub? Sest kui aus olla, siis on täitsa lahe, et ma sain endale ühe ropsuga perekonna. Kogu see teekond siia pole oluline. See, kus ma praegu olen, on oluline.”

“Mikk, sa kõlad hetkel nagu mõni diip kunstnikuhing,” hakkasin ma naerma.

“Aga ma olengi ju diip! Ikkagi lavakast!” naeris Mikk vastu ja võttis mind kaissu.

 

Sellest ööst ta mitte lihtsalt enam ei maganud minu voodis, vaid me magasime meie voodis.

***

“Hommikust, kaunitar! Näe, vaata, emme ärkas!” Sigrid pöördub oma suurte sinisilmadega minu poole ja naeratab laialt. Kallistan neid mõlemaid. Ehk on tõesti Mikul õigus ja kõike polegi vaja analüüsida?

“Täna tuleb siis see ajakirjanik,” ütleb mees, kui endale kohvi valan. Mikk riivib nagu muuseas mu kohvile šokolaadi.

“Mis sa siis talle ütled?”

“Ma ei tea… Ilmselt ütlen, et ma olen õnnelik. Et mu pere teeb mind õnnelikuks.”

“Issand kui moosine!” itsitan, kuigi süda hüppab heameelest. Mikk suudleb mind naerdes.

Jah, mu pere teeb ka mind õnnelikuks.

 

Lõpp.