Niisiis, pärast seda, kui kõik hakkasid hullunult jooksmisest kirjutama, nagu see oleks uus must või midagi, otsustasin anda jooksmisele VEEL ÜHE võimaluse. Ma olen jooksmisele sadu võimalusi andnud, peamiselt on see lõppenud sellega, et ma jõuan “Run 10k” programmiga umbes… kolmanda nädalani ja enam ei viitsi tegeleda selle minutite lugemisega. Noh, ja kuna Naabrinaine lippas juba siin möödunud kuul viis-kuus kilta, nii et polnud teist nägugi, loobusin programmist ja hakkasin lihtsalt jooksma. Enne ostsin veel Rootsi kruiisilt mingid alega jooksutossud ka, maksid nii vähe, et kahju ei olnud.
Okei, ma tegelt juba aprillis käisin paar korda, aga see oli rohkem siuke uisutamine pimedas. Päriselt olen nüüd tosin korda jooksmas käinud, see tähendab aktiivselt umbes kuu-poolteist. Esimese hooga (kui neid aprillikuiseid mitte arvestada) jooksin natuke üle kahe kildi, mis oli ikka VÄGA suur saavutus, sest Ropkas, ma mäletan, mõõtsin ma kildise ringi ja suutsin vaevu-vaevu selle läbida. Pigem oleks aus olla ja öelda, et ma ei läbinudki. Roomlesin rohkem.
Noh, eks see esimene kordki 2 kilti oli mitme kõndimispausiga – näiteks sellest sillast üles, mis Nõmme turu juures on, ja kõik need koerad ja… ja üleüldse. HEA ET MA ELLU JÄIN. Mis ma ikka vabandan siin. Kuigi tuleb tunnistada, et õiged jooksujalatsid teevad tõesti jooksmise tunduvalt lihtsamaks. Nagu ka õige jooksumuusika. Kõige parem alguslugu on Ewer and The Two Dragonsi “In The End (There’s Only Love)”. Siuke õige biit, et hoog sisse saada.
No ja nii ma vaikselt olen jooksnud. Kui tahan, siis kõnnin. Kui ühe korra Naabrinaisega käisime, siis natuke kõndisin ja venitasin, tema jooksis sel ajal edasi-tagasi. Aga rohkem meeldib mulle üksi joosta, sest ma kunagi ei tea, kaua ma jõuan ja kuidas ma teha tahan. Selles mõttes on erinevate tasemetega inimestel vist raske koos joosta, kuigi ma mäletan, et JR-iga käisime me küll kunagi õndsatel lapsevabadel aegadel koos jooksmas. Noh, okei, ta jooksis siis, kui ma südari olin saanud, veel paar kilti otsa.
Mingi hetk, jube järsu, tuli murrang. Et ma ei pidanudki enam kõndima. Sain pidevalt joostes läbida kildi, poolteist, vahel kakski. Oo, mõtlesin ma. Milline ime! Tuleb tunnistada, et pidevalt on ikka surm silme ees, aga Naabrinaine kinnitab, et see jääb nii pikaks ajaks. JR küll lohutab mind, et varsti läheb kergemaks. Eks näis.
Täna jooksin ma järjest 3,3 kilti, ilma ühegi kõndimispausita ja isegi sellest faking mäest jooksin üles. Küll megaaeglaselt, aga ikkagi. Jooksin! Alguses mõtlesin, et palju ei jõua. Et teen väikese kiltsase ringi, mul on siin umbes juba selge, milliseid tänavaid pidi kui pikk ring tuleb. Aga siis jõudsin esimese ärapööramise koha juurde ja mõtlesin, et lähen järgmisest. Jõudsin taas ärapööramise koha juurde ja otsustasin edasi lasta. Ja nii see läks, kuni koduväravas mõtlesin, et noh, paarsada meetrit jõuaks ikka veel. Aga enam ei viitsinud, tahtsin süüa ja vett.
Dooce on jooksmist kirjeldanud kui bipolaarset armukest, kes vahel ei võta oma rohtusid korralikult ja sa kunagi ei tea, mis päev täna on – hea või halb. Umbes nii ongi. Ma ei oska absull ette ennustada, kas ja kuidas ma sel konkreetsel päeval joosta jõuan, kuigi nüüd vähemalt on selge, et no kilt ei ole mingi props ükskõik millisel päeval. Aga see on ikkagi kõik väga suur asi mu jaoks. Ma olen alati osav olnud jõutrennis, aga jooksmine on hoolimata mu neljaliitrisest kopsumahust jäänud mulle mõistmatuks ajaviiteks. Eks ta praegu on ka parajalt mõistmatu, aga kuna ma muud teha ei jaksa praegu, siis on vähemalt seegi. Tunne, et olen midagigi teinud.
Jaanipäevale võtan kah jooksuriided kaasa, saate nüüd siis aru või! Uskumatu. Ja korra juba mõtlesin, et ei tea, kas sügisjooksule regamine oleks liigne optimism…
Ilmselgelt pole MINA oma rohtusid korralikult võtnud. Avalikule jooksule? Mina? Džiisas. Hull peast.
8 thoughts on “put your running shoes on”
Ma ei armasta jooksmist siiamaani, aga mind aitas jooksma see programm: http://www.coolrunning.com/engine/2/2_3/181.shtml Alustasin sealt kuskilt keskelt ja kui selle programmi lõpuni jõudsin, siis võtsin ette programmi Bridge to 10K. Lõpuks jooksingi 10 kiltsa ning peamine kaebus oli, et igav hakkas. Siis tuli talv vahele ja lindil jooksmine oli ikka jäle. Nüüd siis ehitan end taas kuskilt 7 kiltsa pealt üles. Ja kusjuures, öeldakse, et algaja jooksja peabki üksi jooksma, et ta saaks selle endale õige tempo valida.
Vaga impressive!
Jooksmine, muuseas, ei pea bipolaarne olema kui tead tapselt mida ja millal ja kui palju sooma pead et vastu peaks. Vahel muidugi lihstalt on jalad nats kangemad all kui tavaliselt, aga kui juba ametlik ‘race’ on siis loob adneraliin nii sisse et jooksed iga kell kiiremini kui lihstalt trenni tehes. Kui sugisjooksule end kirja paned ma tulen ka kohale ja lukkan sind tagant kui vaja 🙂
kõnni parem alguses. ja pikemalt, nii 6-8kilti ikka. madala pulsiga laod põhja ja keha harjub paremini.
Olles sünnist saati natuke spordikiiksuga, pole 10km silgata mingi probleem, ilmselt ka maraton (ei näe selleks aga üldse mingit vajadust), aga sellegipoolest ma tõusudel käin. Täiesti vabalt ja südametunnistuspiinadeta. Meeldivam on lihtsalt. Jah, teiste “harrastussportlaste” seltskonnas on häbi nii aeglane olla, aga kui on vaja võidu joosta, siis olen ma nendest kiirem.
Niipalju siis ka käimise kaitseks.
Põhikoolis me kehalise kasvatuse tundides ainult jooksime ning sealt alates olen ma alati jooksmist vihanud. Kohe kirega. Paar aastat olen kaasat jooksma vedanud, aga ei ole see mulle kunangi väga meeldima hakanud. Sel aastal on aga midagi teistmoodi, sest ma olen jooksmist tõsiselt nautinud. Mulle isegi tekitab kaifi see hetk, kui jalad läheks edasi, aga kopsud tulitavad, aga ma kuulan oma jalgu ja lidun edasi. Eriti lahe kaif ja energialaks tuleb peale venitamist ja pesus käimist peale jooksmist.
Me oleme sel aastal küll vaid u 4 korda jooksmas käinud, sest vihmaga me oma mudasesse parki ei kipu, aga mulle on siiski see palju meeldinud. Mingit programmi me ei järgi, vahepeal jookseme, siis kõnnime ja üritame iga kord rohkem joosta, järgmise põõsani.
“enam ei viitsi tegeleda selle minutite lugemisega” – there’s an app for that! Tõenäoliselt isegi kümneid äppe, aga mina kasutan Runkeeperit. Sisestad seal, et minuti jooksed, 2 minutit kõnnid korda seitse ja voila – naine ütleb malbe häälega sulle kõrva, kui aeg joosta/kõndida on. Pärast vaatad kaardi pealt, kus jooksid ja kuidas tempo oli ja jooksupedendusega on kombes.
Oo, muidugi there’s an app for that! Ma üldse ei mõelnud. Praegu kasutan SportsTrackerit, seal on ka vist see optsioon olemas.
Tänud! Ma jätkan samas vaimus. Kõndida ei viitsi enam noh, lasen parem siit edasi.
Tore, et ‘linkisid’ 🙂 Ma kirjutan sulle suvel paar kulalispostitust jooksimse teemal aga grammatika pead ara parandama, sest minu eesti keele kirjaoskus ei ole eriti suureparane 😐