Mormelar on kirja pannud ühe südantlõhestavalt liigutava loo. Lugege tema blogist.
Nii palju on selliseid lugusid meie ümber ja kõrval. Iga kord, kui ma neist põgusalt möödun, imestan ma ikka ja jälle: KUIDAS on võimalik, et inimesed tulevad sellistest asjadest välja? KUIDAS on võimalik lapse kaotusvalu taluda, ratsionaliseerida, edasi minna, öelda: iga asi on millekski vajalik ja teada, et see on üks mõttetuim lause maailmas? KUIDAS inimesed suudavad?
Nii palju hämmastavaid lugusid ja inimesi on meie ümber. Iga lugu isemoodi traagiline, aga iga väljatulek, edasiminek ühtemoodi vapper ja uskumatu.
Ja mõned lood jäävadki rääkimata, surevad koos lugude kandjatega.
Osalt selle tõttu mind lood paeluvadki. Ma tahan lugusid kuulda, salvestada, edasi anda. Ma tahan teada, mis on see, mis meid inimeseks teeb. Kuigi vastust sellele ei leia vist iialgi.
Kui selleks pole just… lood.
One thought on “ühe ema lugu”
Välja ei tule sellest kunagi. Aga õpib elama. Alguses on iga päev paras väljakutse ja ellujäämise kursus, aja möödudes avastad endalegi ootamatult kui kiirelt on aeg läinud, tundidest on saanud päevad ja päevadest nädalad kuud ning aasta ning sa ELAD. Igal hommikul vaatad peeglisse ja ütled endale, eile jäin ellu, jään ka täna.
Elu on vahel nii s..ks valus ja karm.