Laupäeval istusin jälle alistunult liivakasti äärel. Pole vist nüristavamat tegevust, kui istuda liivakasti äärel. Lugeda midagi ei saa, sest hetkekski ei tohi pilku pöörata. Või noh, tohib, aga millessegi süveneda eriti ei õnnestu. Mojitodele vaadatakse mänguväljakutel üldiselt vist viltu ja moodsad nutitelefonid on päikese käes nagu arvutid – SITTAGI ei näe ekraanilt, nii et isegi Angry Birdsi ei saa taguda. Istud ja vaatad, kuidas inimene plastikust kana vastu liivakasti äärt taob. Inimene, keda sa küll lõputult armastad, aga no kamoon. Igal asjal on piirid.
Ühesõnaga, istusin seal ja õnneks päästsid mind naabrilapsed. Kaks poissi, vanuseid ei oska ausalt öelda, sest nii poiste kui meeste vanuste hindamises olen ma üsna koba. No nad võivad olla mingi 7 ja 10 äkki. Või 10 ja 12. Või 5 ja 8. Midagi sellist. Alaealised ühesõnaga. Mila, kes peab päev läbi vahtima, kuidas ma üritan tööd teha (tal võib see umbes sama nüristav tunne olla, nagu mul teda liivakastis jälgida – istub moor arvuti taga ja lihtsalt toksib. Mõelda kui igav!), on fastsineeritud teistest lastest. Vahepeal linnas üritab ta teiste lastega kaasa minna. Mul on tunne, et mina oma lapsest eriti aru ei saa, aga teised lapsed mõistavad teda vist küll.
Igal juhul, poistel oli ka igav ja nii nad siis hängisid Milaga, püüdsid teda veepüssist laskma õpetada ja andsid õhupalli. Mina sain samal ajal kasta ja muid asjalikke asju teha natuke eemal. Mingi hetk Mila otsustas, et tahab meie ukse juurde hängima minna, poisid löntsisid temaga kaasa (ma eeldan, et neil oli tõesti VÄGA igav). Mulle sobis see muidugi ideaalselt, sain hakata kontorit koristama. Tõstsin vankri välja, et ära puhastada ja pilte teha – panen ta müüki nimelt, kuna käru olemas. Siis kuulen tuttavat vingumist. Mila seisab vankri kõrval, käed pikka: “Nnnn! Nnnnn!” Selle aja peale oli noorem poiss juba lahkunud. Tõstsin siis ta vankrisse, kus ta uhkelt istus, naabripoisile otsa vaatas ja nõudlikult “nnnn!” tegi.
Ja järgmised pool tundi kärutas naabripoiss Milat lihtsalt edasi-tagasi. Niipea kui seisma jättis, hakkas Mila kurtma, ja läkski vanker jälle sõitu.
See seik on uskumatu nii mitmel tasandil. Esiteks ma ei saa ÜLDSE aru, kes siukest asja teha viitsib, ERITI kui tegu on poisiga. Kärutada lihtsalt mingit aastast aias edasi-tagasi? Teiseks olin ma otsatult tänulik, et sain rahus koristada ja ei pidanud ise see kärutaja olema, sest ma üldse ei viitsi ju. Mõne aja pärast päästsin vaese poisi kärutamiskohustusest ja ütlesin talle, et kui kunagi tahab taskuraha teenida, võib vabalt lapsehoidjaks tulla.
Samas, way to go, Mila! Ja, olgem ausad, ega mina ei suuda ka ju nendele silmadele tavaliselt vastu panna.
11 thoughts on “sotsialiseerumiskatsed”
Uskumatu kui armas üks laps võib olla. No on nii, et enamik on lihtsalt nunnud tited ja siis üks tuhandest on selline!!!
Ooooomaaaigaaad, need silmad!
Kui ta nende silmadega mulle otsa vaataks, siis oleks isegi mina valmis kõike tegema 😀
Ma just täna mõtlesin, et kuidas tahaks liivakasti äärel istuda ja üleüldse rohkem puhata ja mängida! Minu jaoks olid liivakastitunnid täiesti hüpnootilised, ja oleks siiamaani, aga see kevad on näidanud, et ka noorem laps on suureks saanud ja eelistab minu seltskonnale endast suuremate naabripoiste oma. Õhtud mööduvad batuudil, põnts-põnts. Päris nii imelik ma ka ei ole, et üksinda liivakastiserval istuksin.
Mulle meeldib liivakasti ääres istuda. Sest teine variant on see, et ma pean mööda Ropkat last taga ajama. Ja see pole üldse nii lõbus. 😀
Mulle meeldib liivakasti ääres istuda. Sest teine variant on see, et ma pean mööda Ropkat last taga ajama. Ja see pole üldse nii lõbus. 😀
Fast forward 15 aastat. Mila vaatab naabripoisile oma ilusate silmadega otsa, teeb “nnnnn” ja kummide vilinal kaovad nad vana bemmiga … (kuhu iganes noored kaovad, kui on vaja vanemate silma alt ära saada)
Heegeldamine ja kudumine aitavad tapva igavuse vastu.
Saab vabalt üle käsitöö ka last seirata.
Käsitöö peab muidugi olema piisavalt väike ja lihtne, et seda kriitilisel hetkel saaks kähku kotti surada (hea ligipääsetavusega veidi jäigemast materjalist üleõlakott on sellisel puhul ka nõutav) ja kiirete hüpetega lapse poole söösta. Lõngad järel lehvimas.
Mõnusatest ajaviitmistest julgen soovitada veel puulusikate nikerdamist ja füüsilise qwerty klaviatuuriga nutifoni kasutamist selleks, et kirjutada (klahvistik on ju peas, mida sa seal nii väga vaatad)
Haha, aga selle peale tuleb mul meelde… Kui mu vanem poeg oli umbes kolmeaastane, jäi ta ühistranspordis võõra imiku käru juurde seisma, vahtis, katsus ettevaatlikult ta varbaid, ja palus kogu hingest: “Võtame ta endale!”
Kui siin oleks võimalik like panna nagu näoraamatus, siis Morgie saaks minu käest 1000000x like! 😀 Tõsiselt armas!
Lugeda küll ei saa, aga audioraamatuid saab vabalt kuulata liivakasti äärel istudes.
Aga silmad! Need silmad!
Lisaks audioraamatutele saab kuulata ka ööülikoole jms kraami. Ilmselt saab sedamoodi ka miskit keelt õppida.
Aga tegelikult on liivakasti äär ju mõnus paik asju lõdvalt võtta…istud ja vaatad titte ja vahepeal annad talle mõne muu asja (oksa, teistmoodi rohukõrre, teise plastpardi), mida ta siis jälle avastada saab…ja sina jälle vaatad.. Vahel õnnestub siis näha lapse Heureka! momente ja see on ikka tõeliselt lahe.
Vat mudilasega on teised teemad meil – esiteks mina ei tea ja tema ise ka ei tea, kas talle liivakastis meeldiks. Võimalik, et ta tahaks pigem hoovis ringi joosta. Koos vanemate poistega. Mina ei tahaks kaasa joosta, aga et hoovis sõidavad autod ju ka, siis see jooksmine ei pruugi olla väga turvaline (ma põhmõh olen mõelnud ükskord noilt poisikluttidelt küsida, et kui mitu teist on surma saanud või haiglasse sattunud – nad ikka täiesti suitsidaalselt sebivad ka liikuvate autode ümber). Õnneks saab need mõtted reeglina kõrvale panna, sest tööpäevadel möllab laps lasteaias õues (ja kodus on siis toaski tal palju tegemist või lähme terve perega jalutama) ja nädalavahetustel saab maal asjatada.