Kuues osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust «Projekt: laps». Mul oli eile meeles küll, et pean üles panema, aga see oleks tähendanud arvuti lahti tegemist ja seda ma eile ei suutnud.

I osa. II osa, III osa, IV osa, V osa

6. osa Õlu ja õhupuudus

 

Telefon heliseb kolmandat korda ja kolmandat korda katkestan ma kõne seda vastu võtmata ära. Mikk. Jälle Mikk. Tema järjekindlus hakkab mind juba närvi ajama, lisaks olen ma surmani hirmunud. Ma ju tean, mis ta tahab. Ta tahab – oo õudust! – rääkida. Ja mul on põhjust karta, petsin ma ju temalt lapse välja. Lapse, kes vähem kui pooleteise kuu pärast ilmavalgust peaks nägema.

 

Vedelen kodus diivanil ja vahin lage. On üks harukordsetest hetkedest, kus mul midagi ei valuta ja on täitsa okei olla. Kui hinges möllav välja jätta, on kõik väga hästi. Laps kasvab, kõik proovid ja testid on normis, rasedus on kulgenud täiesti normaalselt.

 

Nii normaalselt, kui üks säärane rasedus kulgeda saab.

 

Käed kõhul, hingan sügavalt sisse-välja ja püüan end rahustada. Ma ju ei tee midagi erakordset! Sajad naised, ei, isegi tuhanded naised saavad sel viisil lapsi. Ma olen isegi ääretult vastutustundlik võrreldes paljude teiste rasedatega, kes mõnel joobes ööl suvalisest kutist rasedaks jäävad ja lapse alles otsustavad jätta. Mina vähemalt plaanisin seda, mul on kõik läbi mõeldud, ma suudan lapsele pakkuda suurepärast elu, ma olen selleks valmis!

 

Aga ma ei uskunud, et see kõik siiski nii raskeks osutub.

 

Mikk, muidugi, siiski veel kindlalt ei tea. Ta aimab. Ju ta arvutas ja viis otsad omavahel kokku, kui Anti talle minu kõhtu mainis. Tegelikult ma ju ei tea, mida Anti öelda võis, aga ma umbes kujutan ette. Võib-olla lendas ta suure õnnitluskisaga peale, soovides Mikule toredat isakarjääri. Võib-olla ta hoopis päris, kas me oleme koos ja plaanime pisiperet. Või lihtsalt uuris, kas Mikk minuga veel suhtleb, mokaotsast lisades, et mul on kõht juba ees. Kuidasiganes see stseen ka välja ei näinud, tagajärjed on käes. Mikk helistab. Kirjutab. Palub selgitust.

 

Ja mina olen viimased nädalad end teki all peitnud, vaheldumisi paaniliselt kartes, siis jälle ülbelt endale õlale patsutades: rahune, see ei ole midagi hullu ju!

 

Lisaks kõigele on mul tappev õlleisu. Ma oleksin sõna otseses mõttes valmis kellelegi kätega kallale minema, kui ma ainult ühe õlle saaksin!

 

Ajan end ägisedes ja kirudes püsti ning liipan külmkapini. Naljakas, ma ei oleks kunagi osanud arvata, et rase olla polegi nii… tavalisest erinev. Nüüdseks olen ma juba enda sees elava olendiga nii harjunud, et ei kujutagi end enam ilma temata ette. Poolteist kuud veel, poolteist kuud veel!

 

Külmikust vaatab mulle vastu üks õlu. Võtan jaheda pudeli ja surun endale vastu põske. Kuram, kus tahaks praegu seda üht lonksu, vaid üht lonksu… Otsustavalt avan pudeli, rahuldustpakkuva sisina saatel see avaneb. Võtan lonksu, kaks, kolm… Paradiis! See on paradiis! Valan pool pudelit kraanikausist alla ning krooksun. Hakkan täie häälega naerma – vaadake kõik, superrase tegutseb!

 

Vähemalt on õlleisu läinud. Need neli-viis lonksu oli täpselt see, mida ma vajasin. Võtan telefoni, saadan Mikule sõnumi ja riietun.

**

Ma istun samas restoranis, kus me Mikuga esimesel kohtingul käisime. Nostalgiline lüke, kuid mul ei tulnud midagi muud pähe. Nokin Caesari salatist välja saiakuubikuid ja närin neid aeglaselt. Ma ei tea ikka veel, mida ma peaksin Mikule ütlema.
Ta siseneb ning kui kuskil hakkaks sel hetkel kõlama inglikoor, ei paneks ma sugugi imeks. Ta on ilusam, kui ma mäletasin. Olen ta elul ajakirjanduse vahendusel silma peal hoidnud, hetkel mängib ta esimest armastajat ja rolli jaoks on ta oma juuksed natuke pikemaks kasvatanud, mis jätab temast muinasjutuprintsi mulje.

Päh, hurjutan end mõttes. Ma olen ikka peast täiesti rase, kui juba printse kõikjal näen!

 

Mikk märkab mind, võtab triibulise salli kaelast ja istub mu vastu. Abivalmis ettekandja on sekundiga meie juures ning Mikk tellib endale ühe kohvi. “Šokolaadipuruga, palun,” täpsustab ta ja ma naeratan tahtmatult.

“Miks sa naerad?” pärib mees natuke haavunult. Kohmetun. Muidugi, mis siin naerda! Patukahetsustee on see, ma peaksin asjasse tõsiselt suhtuma.

“Niisama. Sa oled ikka endine.”

“Sina mitte,” osutab Mikk mu suurele kõhule.

“Jah, võtsin natuke juurde,” viskan halva nalja ja Miku nägu läheb pilve.

“Kas see kõik on sinu jaoks naljakas?”

“Ei, vabandust, muidugi mitte…”

 

Teenindaja toob kohvi ja me vaikime, kuni oleme taas kahekesi jäänud. Mikk segab tassis suhkrut, selle kõlks-kõlks-kõlks lõikab hinge. Mul on tunne, et terve maailm hoiab hinge kinni.

 

“Mida sa tead?”

Rumal küsimus, aga ma ei oska kusagilt mujalt alustada. Mikk kõverdab huuli ja ta on hetkeks nii inetu.

“Ma tean, et sa oled rase. Ja ma tean, et sa rasestusid tõenäoliselt sel ajal, kui sa… Kui me… Kui me veel kohtusime. Või siis vahetult pärast seda. Kas sellepärast sa lõpetasidki meie asja ära?”

“Jah.”

“…sest sul oli kusagil mingi teine kutt, kellega sa elu planeerisid? Kas ma olin lihtsalt mingi armuke?”

“Ei! Sa…”

“Oh, see oleks täiesti loogiline! Miks muidu sa minuga kusagil käia ei tahtnud?! Kartsid, et mees satub peale? Ma oleksin juba siis pidanud aimama! Milline naine tahab ainult seksida? Abielus naine loomulikult! Ja mina, lollike, veel arvasin, et äkki sellest meie asjast tuleb midagi… Või oli asi hoopis selles, et sa tahtsid mõne näitlejaga hullata? Et saaks pärast sõbrannadele kelkida, et näed, tõmbasin rajalt maha?”

“Mikk, sa…”
“Kuidas sa said mulle teha nii? Mis, oled sa meessoos nii pettunud, et me oleme kõik sinu jaoks ühe vitsaga löödud? Sa arvad, et meil polegi tundeid? Et meid võib võtta ja jätta, kuidas heaks arvad? Kas sa kordagi ei tulnud selle peale, et mulle tõtt rääkida? Kuidas sa nii alatult teha said?”

“Oota hetkeks, sa…”

“Mida ma enam ootan? Ja sul ei olnud isegi piisavalt julgust mulle tõde näkku öelda! Vot see ajab mind asja juures kõige rohkem marru. Et sa ei pidanud minust nii paljugi, et lihtsalt otse öelda: sorri, mees, oli tore, aga ma nüüd hakkan oma abikaasaga lapsi tegema, ilusat elu sulle!”

 

Mikk on kergelt hingeldama hakanud, ta surub kätega vastu lauda, nii et sõrmenukid on valgeks tõmbunud. Vaatan ta käsi ja kõhust käib soe jutt läbi. Mulle meenub nii elavalt, kuidas need käed mind paitasid ja kaisus hoidsid ning kuidas iga kord ma needsamad käed enda ümbert ära tõstsin ja lahkusin, selgitusi andmata…

 

Mees vaikib ja rüüpab kohvi. Mina vaikin ka, ma ikka ei  oska midagi veel öelda. Äkki olekski õigem Mikul lasta arvata seda, mida ta juba on enda jaoks valmis mõelnud? Nii oleks ju palju lihtsam…

 

“Niisiis, sa oled välja mõelnud, et ma olen abielus ja sina olid vaid armuke…” alustan ettevaatlikult, pilk kuhugi Miku selja taha suunatud. Temagi ei vaata mulle otsa, vaid põrnitseb lauda, erutatult hingates. Ta on vihane, ma pole iialgi Mikku nii vihasena näinud. Aga – miks olekski pidanud, tegelikult ma ju ei tunne teda!

“Kas sa arvasid, et ma ei saa teada? See on väike linn, jeesus, see on väike riik! Kõik on kõigiga seotud!”

“Mitte tingimata,” ütlen hajameelselt. Mu pea on asjalikest mõtetest tühi. Kuram, ma oleksin võinud selle kõik siiski paremini läbi mõelda!

“Mis “mitte tingimata”,” osatab mees. “Kas sa tõesti arvasid, et sa lähedki oma elu elama ja mina pole väärt mitte ühtki selgitust?”

“Ei, seda mitte…”
“Aga mida siis?”

“Mikk, ma… Palun vabandust!” Pööran pilgu mehele ja vaatan talle otse silma. Ma panen pilku kogu oma sisendusjõu, et ta saaks aru – ma tõesti, südamest palun vabandust. “Sa ei ole kõike seda väärt… ja ma käitusin sinuga tõesti väga inetult.”

Mikk hingab pahinal välja, võtab viimase lonksu oma kohvist, otsib taskust sendid, paneb lauale ja tõuseb püsti, sall näpus.

“Ainult seda ma tahtsingi. Oli see siis nii raske?”

 

Ma ei suuda hingata, saati vastata.

 

“Nüüd olen mina see, kes läheb ja ütleb: ilusat elu sulle. Ma arvasin, et sa oled teistsugune.” Mikk paneb salli kaela ja hakkab lahkuma.

“Mikk, oota…” pigistan kähisedes sõnu endast välja.

“Mis on?”

Mul ei ole õhku ja ma ei leia sõnu. Seal ta seisab, minu lapse isa ja… ma lasengi tal lihtsalt minema kõndida?

 

Järgneb…