Täna ilmus ootamatult ukse taha Emori küsitleja. (Ta ütles, et naabrid olid teda meie juurde saatnud, aga JOKE’S ON THEM, sest meile täiega meeldib küsitlustele vastata.)

See kõik juhtus pärast seda, kui ma olin veetnud ilmatuma aja mööda teid ja mänguväljakuid trippides ja tassinud piinamisse surevat last sööma meie enda hoovi pealt naabrilastega hängimise juurest. I swear to God, ükskord see lastekaitse veel tuleb. Kui te vaid näeks seda haledust, millega ta üritab mu käest välja väänata, et mitte ainult tuppa minna.

Enihuu.

Saabus Emori küsitleja, küsis, kas lapsele kommi võib anda. Lubasin, sest, noh, mis ta ikka sellega teha oskab. Siis taipasin, et ma kutsun inimese tuppa, kus tuleb tõrvikuga teed teha ja kus, pole kindel, aga võib surma saada. Ehk et hakkasin koristama ja asju siia-sinna tõstma. Rändomli, sest mis sa muud ikka teed, kui külalised saabuvad.

Mingil hetkel sain aru, et laps oluliselt takistab mind ja üritasin teda põrandale panna. Sest, kamoon, ega ta mingi titt ju ole.

Niipea, kui lapse jalad puudutasid põrandat, hakkas ving pihta.

Emori küsitleja: “Oi! Ära nutma küll hakka! Näe, onu annab sulle kommi, ära ainult nuta!”
Mina: “Jap. Sest SEE on asi, mida lastele õpetada: muidu karda võõraid onusid, aga kui nad sulle kommi annavad, siis on kõik okk.”

Emor naeris. Ja andis ikka kommi. Ühe veel mehele kah.

Selline see eluke kord juba on.