Suur osa minu elust moodustab endast kirjutamine. See on olnud vaba valik, loomulikult, ja kui see mulle ei meeldiks, siis ma seda ei teeks. Aeg-ajalt – ma ei tea, millest see sõltub, võibolla kuu seisudest? – tuleb tuttavatega jälle teemaks, et miks ma küll üldse blogi pean ja, issake, nüüd veel kogu see Delfi kolumnisti teema. Enamasti on mu blogi kõige suuremad kritiseerijad inimesed, kes pole kordagi mu blogi lugenud. Teisel kohal on inimesed, kes on paari postitust lugenud ja selle põhjal mingi oma arvamuse kujundanud. Ilmselt on ka mu püsilugejate hulgas vaikivaid kritiseerijaid, kes loevad lihtsalt selleks, et saaks pead raputada ja mõelda, et mis inimene ma küll selline olen. Ja see kõik on okei, üldiselt, mul on mingi zen tekkinud, ise ka imestan. (Aga ikka ei julge vahepeal kommentaare lugemas käia ja Delfi kommentaare ei loe ma muidugi kunagi.) (Mitte Delfi pärast, ma pole kunagi enda artiklite kommentaare lugenud, sest mulle ei meeldi veebiväljaannete kommenteerimise stiil ja see, milline see kõik hetkel Eesti ajakirjanduses on.)

Ka tegelen ma ammu juba sellega, et ma alati teavitan inimestele, kui midagi nendega seotuvat avaldada tahan. Küsin, kas nad eelistaksid varjunime. Räägin, mida ja kuidas umbes kirjutan, et nende põhimõtteline nõusolek oleks olemas. Sellepärast on ajapikku mu tekstid aina rohkem minule endale keskendunud, sest teistest kirjutamine on tricky business. Muidugi on blogi püsikülalistel (Naabrinaine, mu mees*, õde ja ema) umbes teada, milliseid asju ja mil määral ma neist kirjutada võin ja vähemalt omast arust tajun ma hästi seda piiri, mida ja kuidas avaldada.

Endast kirjutamine on mõnus, aitab salvestada mingeid hingeseisundeid ja pidev eneseanalüüsiga tegelemine tundub olevat vähemalt minu jaoks arengu alustala. Arvestades, et ka minu wellbeing on väga tihedalt seotud sellega, et ma märkaksin võimalikult vara läheneva depressiooni märke, siis ilma eneseanalüüsita ja pideva jälgimiseta ei saakski. Või noh, saaks ikka, aga siis pendeldaksin ma ilmselt kontrollimatult bipolaarsuse erinevates otstes ja sureksin tõenäoliselt üksildast surma mõnes hullumajas.

Aga loomulikult on see kõik kohutavalt väsitav, sest for fuck’s sake, ma ei ole nüüd NII huvitav inimene ka. Pealegi olen ma iseendaga veetnud 28 aastat ja uudsuse võlu hakkab vaikselt kaduma.

Juba aastaid mõtlen ma alati väga hoolikalt läbi, mida ja kuidas kirjutada. Ma ei ole kunagi väga anonüümne olnud, seega muudmoodi ei saakski. Sekunditega leiab üles info mu pereliikmetest, seega ma PEAN kõik väga hoolikalt läbi mõtlema. Võib-olla, kui ma alustaksin blogimist nüüd, kaaluks ma anonüümselt kirjutamise varianti. Aga seda ma enam küll muuta ei saa. Piisavalt paranoiline olen ka, et kui ma oma blogi kinni paneks ja kuskil sarnase kirjastiiliga anonüümne blogi pead tõstaks, siis leiduks ikka mõni inimene, kes otsad kokku viiks.

Ja avalik olemisel on omad eelised siiski ka, eriti arvestades, et ma püüan ju kirjutamisega siiski ka elatist teenida.

Niisiis, postitus või kolumn sünnib tavaliselt nii, et ma kannan mingit ideed endas paar päeva ringi, proovin erinevaid lauseid läbi (umbes nagu maitseks veini: keerutad käes ja siis mekutad suus), mõtlen välja poindi, alguse, lõpu ja puändi (sest viimasel ajal ma tahan miskipärast, et mu lugudel oleks puändid), panen kirja, loen läbi, mõtlen, kas kõik sai nii kirja nagu ma PLAANISIN, st kas sellest on võimalik välja lugeda midagi muud, ja siis alles avaldan.

Ning ikka ja alati avastan pärast, et ükskõik KUI hoolikalt ma asju ja sõnastusi läbi ei mõtleks, on peaaegu alati võimalik lugejal tekstist välja lugeda seda, mida ta soovib. See pidi olema ju üks inimeseks olemise alustalasid – et sa otsid alati kõikjalt neid infokilde, mis juba kinnistavad sinu olemasolevaid arvamusi.

Teine kräpp asi endast kirjutamisel on see, et see sõltub teistest inimestest, inimestest, kes mind ümbritsevad. Sest nende käitumine peegeldub minus ja kui ma tahan endast kirjutada, pean teinekord kaasama sellesse teisi inimesi, isegi kui vaid taustaks või kontekstiks. Ma püüan seda alati teha hinnanguid TEISTELE andmata, tuues ja seostades kõike ikkagi lõpuks endaga. Aga vot SEE toob alati jama kaasa, sest isegi kui ma kinnitan endale ja teistele, et jutu point pole ju TEINE INIMENE ja tema teod, vaid MINA ja see, kuidas ma neile reageerisin, siis lugejal on väga raske seda vaid minu vaatepunktist näha ja ikka kiputakse looma mingeid maailmu ja kujundama mingeid arvamusi. Ja ma võin huilata palju tahan, et teine inimene pole ju selle asja juures oluline, loob vaid minu mõtetele tausta, lugeja ikka loeb ja tajub asju omamoodi.

Muidugi olen ma juba ammu aru saanud sellest, et ma kontrollin oma tekste vaid teatud määrani. Seda, kuidas lugeja seda tajub, ma enam kontrollida ei saa. Niisiis on mu valikuks kirjutada (mu meelest) aina igavamalt, kaasamata teisi inimesi oma tekstidesse, või siis teha kõik omalt poolt, et oma sõnumit selgelt edasi anda, vajadusel teisi kontekstiks ja peegliks kaasates ja loota, et vähemalt enamasti mõistetakse ming õigesti.

Nagu eluga ikka, läheb vahel see läbi, teinekord aga tuleb klattida mingit jama, mida sa absoluutselt tulemas ei näinud. Nagu näiteks see kord, kui siin kommentaarides läks andmiseks, sest ma ütlesin 30-35aastase kohta “keskealine”. Absull ei näinud seda tulemas!

Ja tegelikult on see kõik ikkagi ka põhjus, miks ma teen seda, mida ma teen. Sest mulle MEELDIB. See on õudselt oosõm, kuidas minu tekstid, mingid minu mõtted ja arvamused kajavad teistes inimestes vastu. See annab teinekord üllatavaid tulemusi ja on SITAKS LAHE, sest mulle jubedalt meeldivad inimesed, teate. Isegi ääshõulid on põnevad, sest kontrastid alati on. Pealegi õpin ma selle kõige kaudu ise palju, nii enda kui teiste kohta. Ja maailm on jälle natuke helgem.

Aga vahepeal on mul tunne, et ma peaksin üle kordama: ma ei taha kunagi kedagi oma tekstidega solvata või haavata või häbistada. See lihtsalt pole mu stiil (sest teadupoolest kardan ma hullult konfrontatsiooni), olen selles osas juba aastaid tagasi oma vitsad saanud. Oma isiklikud vimmad õiendan ma mitteavalikult. Muidugi annan ma endale aru, et paratamatult võivad teinekord mu tekstid põhjustada solvumist, kui inimesed minu maailmavaatega näiteks nõus pole, aga iialgi ei plaani seda. Ja vahel ajab muidugi maailm närvi ja mingid inimtüübid ajavad eriliselt harja punaseks, aga kui ma frustratsiooniposte kirjutan, siis ikka püüan seda teha umbisikuliselt. Sest on ju suur vahe, kas jutt käib inimtüübist või konkreetsest inimesest, kes mõtted sellele inimtüübile juhtis. Ja kui kellegi lause vallandab mus mingi mõttejada, siis jätkuvalt arvan ma, et see mõttejada peegeldab MIND, mitte seda inimest.

Oeh, ma olen jõudnud punkti praegu, kus iga seletus nõuab uut seletust, ehk siis jäin jänni. Noh, igaljuhul, sellel lool puänti kahjuks pole, lihtsalt tahtsin öelda, et ma arvan asjust umbes nii. Lugejal on alati vabadus arvata seda, mida ta soovib.

Aga aitäh teile, et olemas olete ja loete. Te olete mulle olulised, ise seda võibolla teadmatagi.

Muah!

—

*Pärast seda, kui Tikker oma meest ka blogis Abikaasaks nimetama hakkas, tunnen ma, et ei saa enam seda nime siin kasutada. Lihtsalt imelik on. Olen hetkel uue nime otsingutel.