Viies osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust «Projekt: laps».

I osa. II osa, III osa, IV osa

5. Lumehanged ja vanad tuttavad

 

“Sa pead talle ütlema!” Ema istub tugitoolis, lilledega kirjatud kohvitass käte vahel. Ma leban diivanil ja kogu mu kere valutab. Kõige rohkem teeb piina koht, kus jalad tagumikust välja kasvavad – sümfüüsiks nimetatakse seda. Pidi olema ühel neljast rasedast see õnn kogeda sümfüüsivalu. Põrgupiinaks nimetaksin mina seda rohkem. Ma ei saa normaalselt kõndida ja ägisemata astuda ning kui pikemaks istuma jään, on tõeline vaev uuesti püsti saada.

Käimas on kuues raseduskuu. Väljas on sügav talv ja mu kõhus toksib väike tüdruk. Silitan kätega kõhtu ja ohkan. Ema ohkab ka.

“Me ju oleme sellest sada korda rääkinud… See laps on ainult minu asi. Mikk ei ole asjaga kuidagi seotud…”

“Kuidas ei ole seotud!? Ta on ju isa!”

“Ema! Palun lõpeta juba ära, ma olen sellest vaidlusest nii väsinud…”

Ema on jälle vait ja ma vaatan teda. Selle mõne kuuga on ta veel vanemaks jäänud. Me oleme seda üht vestlust juba kümneid kordi pidanud. Ema on veendunud, et ma pean Miku asjasse pühendama. Mina aga ei suuda ettegi kujutada, et sellise jutuga mehe uuesti üles otsiksin. Mul on hirm ja mul on häbi – ma käitusin ju kui viimne petis! Ma põhimõtteliselt varastasin ta sperma ja lasin siis, laps kõhus, jalga. Alatu!

Lukuaugus kõlisevad võtmed ja Doris astub tuppa.

“Oi, Sonja, sina siin! Me pidime emaga täna ühte vanakraamipoodi minema, ma ei teadnud, et sa siin… Tahad ka tulla?” Doris raputab mantliõlgadelt lumetutsakaid ja klopib saapad soolasegusest lörtsist puhtaks. Koos temaga on tuba ühtäkki täis talve ja lume lõhna. Õe ilme on murelik – liiga palju on ta selle vaidluse tunnistajaks olnud ja aimab juba õhust, mis jutud meil käsil.

“Ema, kas sa jälle käid Sonjale selle Miku-asjaga pinda?”

“Aga see on oluline! Ta peab Mikule rääkima! Lapsel on isa vaja!” põrutab ema.

“Mis jutt see selline on? Nüüd siis on ühtäkki lapsel isa vaja? Meil pole kunagi isa olnud ja vaata kui hästi me kolmekesi hakkama oleme saanud!”

“Just sellepärast ma teangi, et lapsel on isa vaja! Ma olen niimoodi teid mõlemaid üles kasvatanud – isata – ja ma ei taha, et Sonja sama läbi peaks tegema…” Ema hääl kuhtub. Kõigil neist kordadest, kui me Miku-teemat arutanud oleme, pole ema kunagi midagi sellist öelnud. Vaatame Sonjaga teineteisele otsa. Mis see nüüd oli?

Ajan end vaevaliselt diivanilt püsti ja võtan ema kaissu.

“Anna andeks… Aga see on minu otsus. Pealegi – ma ju pole üksi! Mul olete teie!”
“Ja kes lapsele, ma ei tea, saagimist või autosõitu õpetab?” Ema naeratab, tajudes oma lause tobedust.

“Päh! Autosõitu õpetan ise! Ja Dorisel on ju Maiti, las too õpetab saagima!” Hakkame naerma, kui Dorise meest saagimas ette kujutame. Maiti, hinnatud filosoofiaõppejõud, on küll viimane inimene, kes saega sõber on. Naer hajutab pinged ja ema tõuseb otsustavalt.

“Olgu, aitab. Rohkem ma sel teemal midagi ei ütle. Sa tead minu arvamust ja mina tean sinu oma. Doris, lähme siis? Sonja, tuled kaasa?”

Tõusen ka ja hakkan riietuma. “Ei, mul on veel tegemisi. Enne sünnituspuhkust on tööl vaja hunnik asju ära teha.”

Astume kõik koos uksest välja ja ma seisan maja ees, kuni Doris ja ema autosse ronivad ning majaesisest lumehangest välja hakkavad tagurdama. Auto undab ja uriseb, rehvide alt lendab lumesoppa, kuid minema nad saavad. Hoolimata suurtest lumehunnikutest tunnen järsku, et väljas on kevade lõhn.  Veel mõned kuud ja ma kohtun oma kullakesega, oma aardega. Kohtun siis, kui väljas on roheline ja sirelid õitsevad… See mõte paneb sisemuse erutusest pöörlema.

 

Aeglaselt vantsin oma autoni, et töö juurde sõita. Olen juba sisse istunud ja auto sooja pannud, kui järsku näen ema kõrvalmajast välja astumas tuttavat kuju. Ei, see pole Mikk (õnneks!), vaid üks meie vähestest ühistest tuttavatest, Anti. Ma pole teda mitu kuud näinud ja meie viimane puutepunkt oligi siis, kui temalt Miku kohta uurisin – sotsiaalvõrgustikud on küll toredad, aga sageli ei anna nad sugugi infot selle kohta, kas on üldse viisakas noormehe poole kohtingujutuga pöörduda. Nii tuligi mängu Anti, kellelt kevadel ääri-veeri Miku vallalisuse-staatuse kohta kinnitust pärisin. Anti naeris lühidalt ning andis sooja soovituse “sajaga peale lennata”. Rohkem ma temaga suhelnud pole ning minu ja Miku suhetest ei teagi ta midagi. Puhun kohmetunud sõrmedele sooja hingeõhku ja jälgin, kuidas Anti maja ees kellegagi hüvasti jätab.  Ma olen küll turvaliselt oma autos peidus, kuid hirm, et ta mind märkab, on siiski suur. Kuigi ma ei tea täpselt, mida ma kardan! Kõht on küll hoolikale vaatlejale juba näha, aga paks talvemantel katab kõik reetlikud vormid kenasti kinni ja, pealegi, pole ju Anti asi, kas ma olen või pole rase! Liiati istun ma autos, uudishimulike pilkude eest turvaliselt peidus. Rahune, sisendan endale, sa oled lihtsalt paranoiline!

 

Igaks juhuks pean siiski targemaks kähku minema sõita, enne kui Anti mind märkab ja juttu tahaks tulla ajama. Ta on nimelt üks neist inimestest, kes peavad kõiki tuttavaid sõpradeks ning selle asemel, et eemalt tervituseks viibata, peab ta vajalikuks pikad jutud maha pidada. Anti on soe ja sõbralik, aga praegu ei taha ma temaga tõesti pikemalt jutustama jääda.

Lasen siduri vabaks ja annan gaasi, kuid ei liigu kohalt. Proovin veel ja veel, vahepeal tagurdades ja siis jälle ettevaatlikult edasi nõksutades. Lund ja soppa lendab küll suure hooga, aga auto ei liigu sentimeetrigi võrra edasi. Teen ukse lahti ja oigan: nojah, vahepeal on lumesahk käinud ja sõidutee kenasti puhtaks lükanud, kaevates tänava ääres seisvad autod lumevalli. Kuidas ma seda küll enne ei märganud!

Ronin autost välja, et pagasiruumist labidas võtta. Pilku tõstes ehmun: Anti seisab otse minu ees.

“Sonja, sina! Ma mõtlesin, et tulen aitan võõra neiu hädast välja, aga näed,  täitsa tuttav nägu ju!” Anti naeratab laialt ja tema suust tulev hingeõhk jätab meie vahele väikesed pilvekesed. Naeratan virilalt, mantlit eest kinni tõmmates.

“Nojah, näed, jäin kinni… Mul on pagasnikus labidas, sellega saab puhtaks visata…”

“Davai, ma aitan! Mis mees ma oleks, kui laseks naisel lihtsalt lund rookida! Kuidas sul ka läinud on? Pole ammu sinust midagi kuulnud! Töötad ikka sealsamas, Tõnniga koos?”
“Jah, ikka-ikka… Ja sul? Mis uudist?”

Anti haarab labida ja kühveldab, naks-naks, korbatanud lumevalli autorataste ümbert ära. Seisan totralt kõrval, tammun jalalt jalale ja ei oska kuhugi käsi panna.

“Ah, suurt ei midagi, same old, same old. Elu on nagu vanker – kuidas lükkad, nõnda läheb!” Anti naerab lühidalt ja käsutab mind siis autosse: “Proovime! Ma lükkan, sa anna ettevaatlikult gaasi!”

Paari katsetusega on sõiduk hangest väljas. Ronin jälle autost välja, ise vaikselt vandudes. No kuram, kus võib ikka valutada ühe naise kere!

“Aitäh, sinuga koos sai kiiresti, ma üksi oleks siin ilmselt mitu aega pusinud…” Võtan hangest labida, viskan pakiruumi ja ulatan Antile hüvastijätuks käe.

“Eks sa oleks vist jah natuke hätta jäänud… Pealegi, ega sinu seisuses naistel pole vist hea kaevata kah!” Anti teeb mulle silma. Veri valgub mu põskedest ja ma olen sõnatu. Kuidas ta…? Midagi ju pole veel näha! Või mulle ainult tundub, et midagi pole veel näha?

“Kas sa tead juba, kumb on?”

“T-tüdruk,” kohman. Veri valgub põskedesse tagasi ja värvib nad tulipunaseks.

“Palju õnne igal juhul! Lapsed on ägedad!”

Ja enne, kui ma korralikult end koguda jõuan, on Anti läinud.

Tööle jõudes ootab kirjakastis mind teiste hulgas sõnum Mikult. Selles on vaid üks lause: “Kas me peaksime omavahel rääkima?”

Toetan pea kätele. Oh sa vana halb!

Toksin kiire vastuse ja enne, kui jõuan ümber mõelda, saadan selle teele.

“Ei,” ütleb mu kiri.