Vahepeal on mul tunne, et ma olen astunud kellegi teise ellu kogemata sisse ja ei leia nüüd enam üles ust, mille kohal kirjas EXIT ja pilt rohelisest jooksvast mehikesest. (Kusjuures, see paneb mind mõtlema, et miks neil väljumissiltidel on alati MEESfiguurid, aga neil liiklusmärkidel, mis sümboliseerivad jalakäijaid, on alati ema lapsega? Kus on isad, küsiks ma? Ahjaa, õige, NAD PÕGENEVAD PARASJAGU UMMISJALU. Kesiganes silte välja mõtlevad, peaksid võtma pausi ja mõtlema oma eluvalikute üle hoolikalt järele.)

Enihuu, vahepeal ei saa ma aru, kuidas ma siia sattunud olen.

See kõik on nii veider. Ma ometi kõlan oma peas täpselt samamoodi nagu ma kõlasin näiteks kümme aastat tagasi, aga ometi on mul raske suhestuda isegi kaks aastat noorema endaga. Vananemine on ikka üks kummaline asi. Sa ei saa ise üldse aru, et sa vananed, kuid ühel hommikul mõistad ootamatult, et kui sa teeksid endale kaks punupatsi, naerdaks sind lihtsalt välja. Võimalik, et mõned teismelised emod viskaksid sind isegi sihvkakoortega.

Sel põhjusel – ilmselt seetõttu, et mul on eitusfaas – olen ma viimastel aegadel kuidagi väga palju noortega hänginud. Et mitte tunnetada nii teravalt oma paratamatut vananemist ehk? Naabrinaine arvab muidugi, et see on mul mingi keskeakriisi-laadne toode. “Mõnedel naistel tuleb pärast lapsesaamist jah uus noorus peale,” märkis ta emotsioonitult ja ma naersin. Hahahaa, uus noorus indeed. Ma ei saa ilma ägisemata enam isegi põrandalt püsti, sest mu selg on nii pekkis neist tundidest, mida ma olen veetnud võrevoodi kohal küürutades ja OMA LAST KINNI HOIDES, et ta keset ööd minema ei põgeneks, sest I swear to God, ma olen päris kindel, et seda ta mõnedel öödel plaanitseb. Silmad pärani lahti, oodates, mil ma ära väsin, et siis joosta lähima metsa poole vabadust otsima.

Ma üldse ei imestaks, kui ta õpiks lähipäevil ära saagimise, et end võrevoodist välja murda. (Note to self: otsida läbi võrevoodi beebisuuruses saagide koha pealt.)

Noh, igal juhul, näiteks on mu uus noor sõbranna Mallu, kes meenutab mulle nii palju mind ennast (kuus aastat tagasi), et ma üldse ei saa aru, kuidas ma varem elasin ilma kellegita, kes mõistaks poolelt sõnalt, mida tähendab SOULMATE SEIN.

(Siinkohal võiks ratsionaalsemad täiskasvanud ehk märkida, et pole ühtki universumit, kus oleks NÕUTAV mõista väljendit “soulmate sein” ja et pigem on see miinuseks, kui sa seda mõistad, aga leppigem jääda ses osas eriarvamustele. Sest soulmate sein on oosõm.)

Enihuu, tegelikult muidugi annavad noored sõbrad eriti selge kontrasti su enda (vananevale) elule. Sa kuulad nende (hüsteeriliselt naljakaid) lugusid ja järsku adud, et midagi on viltu. Midagi… ei klapi. Ja siis mõistad, et nende sõbrad elavad kõik veel vanemate või korterinaabritega. Täpselt nagu siis, kui sina olid 22. Aga aeg läheb ja sõbrad vananevad koos sinuga ja nüüd pead sa neid tuttavaid vähe imelikeks, kes praeguses vanuses veel vanematega elavad (kui nad just näiteks oma vanemaid ei hoolda või midagi taolist) ja teevad mingit tööd, mida tegid sinu sõbrad ülikooli ajal enda äraelatamiseks (mitte selleks, et teha karjääri, mida paratamatult sinu sõbrad ju praegu juba teevad).

Ja sa mõistad, et sa oled tõepoolest vana. Mitte see ei näita, et sa oled vana, et sul on laps ja kopsakas pangalaen (või mitu), vaid see, et, maitea, su sõbrad eelistavad nädalavahetusi veeta oma elukaaslaste ja peredega, selmet läbudel hängida, sest nii lihtsalt juhtub mingil hetkel. Ja sa mõistad, et sa isegi ei mäleta viimast korda, kui sa olid actually mõnel läbul, saati siis veel sellisel, kus keegi suitsetas kanepit ning keegi teine oksendas nurka.

Päriselt, millal see kõik juhtus?

Mitte et ma seda kõike taga igatseks, aga on lihtsalt veider, kuidas elu muutub, hammasrattad keerlevad, dekoratsioonid vahetuvad nii märkamatult, et sa ei panegi tähele. Noh, okei, ma elan aasta aega sellist elu, kus on ääretult TÕENÄOLINE, et keegi on kuhugi nurka oksendanud, aga mitte sel põhjusel, mis kümme aastat tagasi.

Või siis näiteks breakdown of the närv. Vanasti, ma mäletan, oli küll kordi, kus ma avastasin end laupäeva varahommikul vannist, hüsteeriliselt nutmas ja arvamas, et ma ei tõuse siit iialgi ning plaanimas, kuidas võiks oma elupäevad vannis veeta (kas peaks ehitama mingi toitetoru, kust mõni usaldusväärne sõber mäkki ja kalasuppi sisse kallaks?), sest välismaailm on liiga valus ja raske, et see ära händlida.

Tavaliselt oli selle põhjuseks mõni ääshõul, kes mind paksuks nimetas või mõni südamevalu mõne mõttetu kuti pärast, kes isegi ei teadnud, et ma olemas olin. Noh, nagu ikka, kõik NORMAALSED põhjused, miks vanni ronida ja looteasendisse tõmbuda.

Nüüd leiavad mind teinekordki laupäevahommikud vannist või põrandalt kägaras ja hüsteeriliselt nutmas. Põhjuseks mitte mingi suvaline kutt, vaid see, et MA OLEN KOHUTAV EMA ISSAND ME SUREME KÕIK PIINARIKKASSE SURMA KUIDAS ÜLDSE MULLE KEEGI LAPSE USALDAS!!!!!1!!!

Ja kõik muud probleemid, mis varem sind vanni peitu ajasid, tunduvad naeruväärselt tühised. Olen paks? No mis siis – ma faking tõin lapse ilmale. Kena kutt ei tea, et ma olen olemas? Nojah, mis siis, vähemalt võib loota, et mu tütar teab mu olemasolust ja ei ole veel avaldust ema väljavahetamiseks sisse andnud. Ja kellele neid kenasid kutte ikka vaja on, eriti arvestades, et ta tõenäoliselt langeks minestusse kui mu venitusarme näeks.

Jap, see on see glamuurne elu, mida ma siin elan.

(Ja nüüd on mul kõikidest kenadest kuttidest kahju, keda ma olen stalkinud või plaaninud stalkida. Kui nad vaid teaks…)

(Okei, ma sain just aru, kuidas kõik need eelnevad lõigud kõlasid ja juba näen perekooli pealkirju oma vaimusilmas. “Noor ema jälitab kenasid kutte!” või “Kenad kutid, hoidke end – noor ema liikvel! NB! Venitusarmid!” Tõde on muidugi see, et, olles aastaid virtuaalmaailmas ringi tšillinud, on mul kadunud absoluutselt igasugune filter, mis puudutab virtuaalseid piire. Mis tähendab, et mulle pole mingi probleem iseenesestmõistetavusega lisada sõbraks suvalisi inimesi, kes mulle tunduvad ägedad ja üldse mitte pead murdma selle üle, kas neile see tundub veider või mitte. Umbes nagu mul pole probleemi tänaval võõraste inimestega rääkimisega.)

(Ma peaks vist arvutile mingi child protectioni peale panema. Midagi, mis kaitseks mind (ja kõiki teisi inimesi) minu eest. Maybe there’s an app for that?)

Ma üldse ei mäleta enam, mida ma kõige sellega öelda tahtsin ja ma ei viitsi ka üle lugeda, sest kell on siiski peaaegu 3 juba. Ma arvan, et mu point oli midagi sellist: sa vananed ja see hiilib sulle märkamatult kohale. Ja siis sa veedad oma ülejäänud päevad, et seda ignoda. Ning lõpuks istud sa vanadekodus, taod jalaga kivikesi ja sniigid käekotist džinni juua ning räägid su kõrval istuvale ja kuduvale seniilsele sõbrannale juba kolmekümne viiendat korda sedasama naljakat juhtumit su noorusest, kui sa ükskord arvasid, et su külmkapp kummitab ja te naerate kähinal ja langete siis melanhoolsesse vaikusse. Jap-jap, mõtlete te. Olid ajad.

Ja alles ma ju olin 22.

Aga, kui sul veab, tuleb su tütar sind vaatama ja su kunagi NII PALJU NOOREM sõbranna kolib ka õige pea samasse vanadekodusse ja oma peas oled sa ikka veel sama noor kui siis. Ja tütar toob džinni kaasa. Ja võib-olla ühe mäkiburksi. Nii mõeldes ei olegi see vananemise asi nii kohutav.

Pluss, tahaks džinni ja mäkki.