Emadepäeva puhul tahtis Mila joosta tänavale (nagu ikka), keeras jogurtipurgi tagurpidi, lõi Mallut käeraudadega otse silma, keeldus kiikumast, jooksis rumala järjekindlusega naabrite lillepeenardesse, viis oma poti reisile läbi korteri (“Kui te vaatate bussiaknast vasakule, näete te pliiti… ja kohe, ärge maha magage, järgneb kasside liivakast!”), potis istus karu ja tegi reisi kaasa. Lisaks ta lõi endale vastu nägu paar korda erinevate instrumentidega, läks paugust lõunauinakule ja kurtis keskmisel määral elu üle.
Ehk siis – ei midagi erilist.
Välja arvatud see Mallu peksmise osa. Seda ikka iga päev ei juhtu.
Aga iseenesest on juba see, et ta on olemas, piisavalt eriline. Kõige erilisem üldse.
Ma ikka vahel mõtlen, et ei tea, millal see “ema” tunne peale tuleb küll. No et umbes nagu mingi hetk PEAB ju Mila pärisema uksest sisse astuma, tänama lapsehoiuteenuse eest ja tema kasvatamisega tegelema hakkama. (Soovitavalt võiks potitreening ka tema õlule jääda.) Absoluutselt ei saa aru, et ema oleks. (Välja arvatud sel 90 %-l ajast, kui ma olen veendunud, et olen kohutavaim ema maailmas.)
Ja samas ju nagu ikka saan ka. Õnneks. Ning peamine on ikkagi see, et me oleme mõlemad elus ja keegi pole kuskile ära kadunud. Ikka puhas win on ju tegelikult.
3 thoughts on “teine emadepäev”
Kuule, tegelikult maksis Üllar mulle lihtsalt kätte, et ma teda nägupidi vastu lauda peksin. Ja sa unustasid mainida, et ta õppis emadepäeva puhul ussikeele ära!
Pean lihtsalt siia kirjutama,et teil on ikka paganama armas laps.
Ma kirjutan siia, ma ei mäleta, kus see arutelu rakemete teemal oli.
Ma nägin täna Tartus üht ema, kelle laps oli “jalutusrihma” otsas. Lapsel olid rakmed ümber, üsna lühikese “rihma” teine ots oli ema käes. Tundub, et nii on mugavam nii vanemal kui lapsel: laps ei pea vanema käe otsas külkuma ja püüdma sammu pidada ning vanemal on laps kindlalt silma all. Ma pole kindel, aga see lapse käe otsas rippumine on ju sundasend ja mõjutab vist lihaseid ja kehahoiakut? Nii et kui rakmete katsetamine võiks päevakorda tulla küll sul.