Istusin üksõhtu trepil, ootasin Mallut. Saabus juuste lehvides ja ainuke, mida ma suutsin öelda, oli: “Saad aru, ma olen ERUTUNUD väljavaatest, et mul on varsti pool peenart maikellukesi täis.”
(Sellele järgnes õige pea infokild, et viin teisipäeval vanaema arsti juurde, mille peale Mallu lihtsalt ohkas ja ütles: “Ei noh, igal ühel oma glamuursed hetked… Sina ja su põnev elu.”)
Niisiis on juhtunud see, mille eest Dylan Moran ammu on hoiatanud. Või noh, okei, ma olen alati mingist peenrakesest unistanud, aga täiesti ootamatult on see kätte jõudnud. Ma istun õhtul trepil ja vaatan oma lillekesi ja käin neid kastmas ja… ja 16aastane Daki (kes planeeris filmistaari karjääri ja glamuurseid pidusid kaatritel Vahemerel) mu sees lihtsalt röögib pettumusest. Lõpuks on see juhtunud. See sai mind kätte. Mulle tundub, et ma olen… täiskasvanud.
Õudne.
Mina ja täiskasvanud? Tegelen AIANDUSEGA?! Issand jumal.
Järelikult on surm üsna lähedal.
See on täitsa huvitav, mida üks mullane maalapike inimesega teeb. Vaatad kevadel – muld. Hmm. Äkki siia kasvab midagi? Paar nädalat hiljem avastad – oo, kasvaski! Lilled! Minu mullasel lapikesel! Siis tuleb emapalk ja sa arvad, et kuluks ära üks tripp aianduspoodi, kuhu sa paned hakkama summad, mida sa varem kulutasid nädalavahetusel baarides. OSTES LILLI. Ja seemneid. Ja mulda. Ja põõsaid.
Siis vead sa need kõik koju ja paned lapse magama ja müttad poole ööni köögiakna all maad üles kaevata, et enne kevade esimest äikest jõuaks seemned mulda pista. Higine. Mullane. Selg sügeleb. Meenub, et käisid enne seda kõike ju veel vannis. Pühid higi. Kaevad veel. Leiad igast huvitavat kultuurikihti maa seest, peamiselt kive ja klaasikilde, aga ka mingi plastiktoru.
Kõplad. Vead vaod kühvlikesega. Kirjutad plastjubinatele, mida maha paned. Avastad, et marker tuleb plastjubina pealt kohe maha. Teed plastjubinatest pilti, et pärast meeles oleks, kus miski kasvama peaks.
Siis tõmbad hinge ja mõtled… MIDA KURADIT? Toas on ju vein ja kassid ja sarjad, ja millega tegeled sina? KAEVAD MAAD, vot sellega tegeled. Miks? Ei tea. Aga tundub, nagu peaks. Huvitav on ka see, et ma tegelikult ei tea üldse, mis ma teen. Pole viitsinud guugeldada või aiandusalaseid asju lugedagi, lihtsalt läksin ja hakkasin lambist tegema. Mingist loomulikust intelligentsist. Ikkagi igipõline maaharijast eestlase veri, umbes tead ikka, kuidas mullast ja seemnetest kokku söödavaid asju toota. Natuke kaevata, natuke kõblata, mitte unustada kasta ja ongi olemas.
Ja siis olen ma mitu õhtut lilli istutanud. Tegin isegi ühe lillekorvi, kuhu toppisin erinevaid asju sisse ja arvasin, et on ilus.
Siis jälle istusin trepile ja mõtlesin… mida kuradit? KUIDAS SEE NÜÜD KÕIK JUHTUS? Kus on glamuur!? Kus on fabuloosne elu?! Gardening, gardening, gardening, death!
Kõige müstilisem kogu selle aiandusvärgi juures on see, et… see on fucking satisfying. Oled kurb, kui laps lilleõie ära lõhub. Oled rõõmus, kui avastad, et piibelehed on. Oled rahul, kui tuleb vihma. Oled rahul, kui paistab päike. Oled õnnelik, kui ostad kastekannu. Mõtled juba järgmisele suvele ja sellele, et forsüütia on siis juba natuke suurem ja sirel võibolla võrseid ajanud ja ootad pikisilmi, millal roniasjad müüri najal lehte lähevad ja…
Appi kui mõnus.
Nüüd tuleb ainult loota, et ikka vihma tuleks ja et laps kõiki asju kohe maast üles ei kisuks ja et maitsetaimepeenar ei saanud liiga varjulisse kohta ja et naabermajalt kive lilledesse ei kukuks.
Elu.
Aiandusglamuur, tundub mulle, ongi see pärisglamuur. Kui enam pidudele minna ei saa, siis lähed aeda ja räägid lilledega.
I totally get it now.
12 thoughts on “gardening, gardening, gardening, death”
oh kui armas!! 🙂
Seda, et kui sa Tartu kanti satud, siis ma võin sulle murulaugu mätta ja piparmünti eraldada….
Hurraa! (Vaata ka minu FB albumeid…)
16-aastane Inga vandus, et elab terve elu AINULT KORTERIS ja mitte ainsamatki kartulivagu elus enam näha ei taha! Siin ma nyyd siis olen, 30 aastat hiljem…. rahulolu on suurem kui p6llulapp ja lillepeenar 🙂
Piia, yay! Mojitolille on absoluutselt tarvis!
Inga, eksju. Ma olen sama marjapõõsaste kohta vandunud ja õnneks praegu veel seda marjandust ei paista saabuvat. Aga no lilledest piisabki täiesti. Ja ürtidest. Mm…
Naljatilk Daki. Kõigepealt saab lapse ning mõte, et võib-olla(!) on ta täiskasvanuks saanud, tekib millegipärast siis, kui ta peenart kaevab. Self-delusion is the best delusion, ma ütlen küll. Kõik ju teavad, et maikellukesed teevad vanaks ja sõstrapõõsad tekitavad kortse. Tõsilugu.
Also – minu tomatitaimed on punklaulupeol käinud! Tee järgi 😛
Also vol 2 – mul on üle lehtkapsa taimi. On sul veel mõni aianurk, kuhu mahuks?
Mina sain oma isikliku aiamaa kätte alles 40 aastaselt, sellele eelnes kohustustevaba elu Tartu ja Tallinna korterites, täna kuus kevadet hiljem on see hobi kasvanud nii suureks, et isegi elukohta vahetasin sellel kevadel, sest vanasse enam mu uus, 24m2 kasvuhoone poleks ära mahtunud ja päris oma maamaja koos 7 hekatari maaga on täna see, mida vajan.
Kui ma poleks juhuslikult eelmise majaga aiamaad kaasa saanud, elaksin vist tänaseni õnnelikult korteris, küüned- varbad igal ajal kenad ja suvel oleksin ühtlaselt pruun, mitte aednikupäevitusega.
Ole ettevaatlik, see aiandus on sõltuvust tekitav, resursse (aega ja raha) nõudev ja hirmsasti laienev hobi. Algul on lillekesed, aga pärast tulevad juba ka söödavad asjad, mul on praegu umbes 70 erinevat taime maas ja kasvhoonetes ( 6 sorti arbuusi, 3 sorti melonit, artishok, viinamarjad, mustikad jne.
Ja alguse sai kõik paarist päevalillest ja rebasesabast, minu esimese suve lilled.
Ja aasta pärast tuleb salapärase naeratusega Mila lillepeenrast, annab sulle sületäie mullaseid lilli ja ütleb” “Mila tõi selle emmele, aitäh!”.
Minu tirts (sel ajal äsja kaheseks saanud) tõi mulle süles pea pool peenratäit:)
minu eelmises postituses jäi puudu ük sõna, mis oluliselt muudab mõtet, mitte 70 erinevat taime vaid 70 erinavat taimesorti.
ma fiilin täiega su kirge! postitus oli nii mõnus, et krigistasin kadedusest hambaid ja mõtlesin, kas oleks paslik maja taha (elame vanas heas panelkas, aga maja ümber on kõvasti rohelust, vana hea armas nõmme) porgandipeenart kaevama minna…
Kas Mallu on Maali?
Maali, äkki sul on selgi aastal tomatitaimi ja muud üle?
Mu mõlemad aknalauapeenrad on ära kuivanud…:(
Daki, pane ikka lapsele massareid ka!
Aga jah, glamuurse elu väljavaade kaob niipea, kui lapse sünnitad. Unless you are Victoria Becham, aga noh, neid pole just väga palju.
Mõtlen siin, et mitte ainult mehed ja naised pole pärit erinevatelt planeetidelt, vaid ka erinevad naised on erinevad planeetidelt. Mis ühe jaoks on saanud täiesti igapäevaseks või loomulikuks, näib teisele nii ulmeline ja arusaamatu. Ja nii need arusaamatused ja erinevate vaatenurkade kokkupõrked vist tekivadki. Et kuidas nii saab? 😀 Aga näed – saab. Seal teisel planeedil saab.
Evu, see teine planeet on täiesti elamisväärne, kusjuures. Ise ka imestan, aga on. Nagu mina ei hakka kunagi salsat mõistma, ei mõista sina vist iialgi enam minu blogiposte. Aga ka see on okei. Nii lihtsalt on.
Jev, Mallu on Mallu, Maali on Maali, aga ma loodetavasti saan Maalilt igast taimi. See oleks päris lahe.
Ülle, 70 – uau! Ma võibolla jõuan sinna mingi hetk. Mitte et see oleks eraldi eesmärk… aga näen juhtumas. Ja see on äge!
Äh, ma just sain aru, et ma omast arust vastasin Maalile siin, aga tegelt läks eelmise posti alla – et tegelt ma tean päris palju inimesi, kes on täiskasvanud ILMA laste ja peenardeta. Et see pole alati omavahel seoses…