Niisiis. Saaremaal käidud, eestikeelne stand-up nähtud, gruupindus tehtud. Stand-upist püüan kirjutada pikemalt ka, kui on viimaks aega hinge tõmmata.
Ah et kuhu aeg läheb?
No näiteks eile ja täna käisime me Milaga poodides ja turul. See kõik nägi täpsemalt välja selline: Mila tatsub tähtsalt (enamasti vales suunas). Mina muudkui viiplen ja hõigun: “Mila! Siiapoole! Ei, lähme siiapoole! Ei! …Ei! Mila! Miiiiiiiiiii-laaaaaaa!” Ja kõik kõrvaltvaatajad ahhetavad ja löövad käsi kokku, et kui armas ja asjalik laps ja mina pühin otsa eest higi, sest on kohutav katsumus aastasele asjurile järele joosta.
Pärast seda kõike helistasin emale ja vabandasin ette ja taha, sest NÜÜD ma tean, KUI kohutav võis tal minuga koos kasvamine olla. Mina vana tähelepanuhoor muidugi väga ei põe, et tänu lapse suvalistest ustest sisseastumisele ma pidevalt võõrastega suhtlema pean, aga mu vaene emme, daam, natuke häbelik ka – ma TÕESTI tundsin neil päevil tema valu. Ma olen väga tänulik, et ta mingil hetkel lihtsalt alla ei andnud ja mind kuhugi ära ei andnud, näiteks aktiivsete laste nurka või kuskile. Jumal teab, mis asjad nõukaajal minusuguste jaoks olid.
Ema naeris ja ütles, et tõepoolest. Sel ajal oli tal veel kombeks punastada ja põhimõtteliselt minu eluaastatel 2-… (ma arvan, et see kestab tegelikult praeguseni) oli ta lihtsalt nonstop näost punane. Sest tavalistel lastel pole ju mingit häbitunnet ja minul pole seda kohe eriti.
Kogu selle lapse sabas jooksmise ja rassimisega olen ma avastanud, et aeg KAOB käest. Täna käisime Horteses ja Kristiine keskuses (kahes poes) ja selle peale läks KUUS TUNDI. For fuck’s sake. KUUS TUNDI!!! Lihtsalt poodides käimisele! Muidugi olen ma nüüd loobunud käru kaasa vedamast, sest Mila tahab ju ise kõndida. Mis tähendab, et ta kõnnibki. Käest kinni keeldub hoidmast (sest ega ta mingi titt pole) ja nii ma siis peangi teda pidevalt kehablokiga takistama sõiduteele jooksmast või valesse poodi sisse astumast või siis lihtsalt teda vahepeal säravatest kaupadest eemale tassima.
Pärast kahte kuud elektripliidi- ja külmkapivaba elu leidsin ma, et ma olen VEIDI väsinud sellest. Niisiis läksin ja ostsin täna külmkapi. Järelmaksu peale (loomulikult). Mõtlesin, et tehnikapood on siuke ohutu koht, kus last ei pea pidevalt tassima, aga eksisin. Peaaegu olin sunnitud ostma ühed kõrvaklapid, millest Mila keeldus lahti laskmast ja paberite vormistamise ajal üritas ta seitse korda ära joosta ning kolm korda leti taga ise tööle asuda. Müüjad olid valmis teda palkama ja suvalised võõrad tädid tõid mulle last pidevalt tagasi, kui ma SEKUNDIKS oma rolli unustasin ja mujale suvatsesin vaadata, näiteks allkirjade andmiseks.
Lõpuks olin ma täiesti läbi higistanud (sest mingi südasuvi on väljas), käed valutasid tite tassimisest (sest Horteses ei leidnud ma normaalset käru) ja kõige tagatipuks lisandus kõikidele mu tavapärastele ärevushäiretele uus ja huvitav: mul on nimelt SURMAHIRM, et Mila lihtsalt kaob ära. Täna ta Horteses suutis kolm korda mul silmist kaduda. Õnneks on tal komme valjuhäälselt… häälitseda, nii et leidsin ta ikka üles kuskilt kastekannude vahelt, AGA IKKAGI. Kurat võtaks, see on kohutav tunne – pöörad ringi ja last pole! Oli just seal – ja enam pole! Vaatad siia-sinna, ei näe. Sisemus tõmbub külmaks, süda jätab löögi vahele, veri kohiseb kõrvus – ja siis kostub kuskilt tuttav “Ääää! Aaaaa! Ooooo! Sssss!” ja võib taas hingata.
Ma päris tõsiselt mõtlen ta ära kiibistada või talle mingi pahkluumonitor paigaldada (või mingi GPS-jälgija), sest saate aru – ma ei tohi teda ju ära kaotada! Aga ta ei kuula sõna, ta pole hetkel oluliselt targem keskmisest koerast ja vähemalt koerad tulevad kutsumise peale üldiselt tagasi ja jäävad paigale, kui sa neile sellise käskluse annad. Mila aga vaatab kavalalt otsa, kiljatab ja jookseb pea seljas järgmise huvitava asja poole, milleks võib olla mõni hiigelkoer või näiteks sõitev auto. Rääkida ta ei oska, mobiili ei õpi veel niipea kasutama ja tõepoolest, kuidas üldse on võimalik sellises vanuses lapsega rahulikult elada? Saarel olime Siki juures ja vot siis oli hea. Panid lapse heinamaa peale maha, istusid ise aiatooli ja lugesid raamatut, hea kindel, et laps kuhugi ei kao. Rohu seest paistab välja, autosid pole ja kuhugi peita end ta ka ei saa. Vähemalt mitte paari sekundi jooksul, mil sa teda ei jälgi (kui tegeled näiteks sellise rumaluse nagu SILMADE PILGUTAMISEGA).
Kodus on ka täiesti kohutav, sest kui keegi unustab välisukse linki panna, on Mila taas sekunditega välja jooksnud ja kuna meie aiavärav on pidevalt lahti, siis on mul ka kodus pidevalt surmahirm, et ta tänavale jookseb. Tal võtaks see võib-olla… no minuti. See eeldaks küll väga paljude asjade kokkulangemist, kui tal see vaba minut oleks, aga IKKAGI. See on nii kerge juhtuma. Ühesõnaga tuleb muretseda normaalne ukselukk, mis ust ka reaalselt kinni hoiab ja kassiukse võib vist esialgu unustada, sest sealt ta mahuks ju läbi.
Ja võib-olla laps ka ikkagi ära kiibistada. Või mingi linnuvaatlusseade külge panna. Ma ei tea, ma tõesti ei tea, aga MA EI TOHI TEDA ÄRA KAOTADA.
Nad oleksid võinud seda mulle haiglas pärast sünnitust öelda. Selle peale, kui ma umbes esimese asjana ütlesin, et nüüd võiks püüda last mitte ära tappa. Mõni ämmaemand oleks võinud hoiatada, et lisaks elus hoidmisele EI TOHI MA KA TEDA ÄRA KAOTADA.
Oh õudu.
Vanemdamine on teinekord päris raske.
Hiljem… Hahahaaa, vaatasin sellenädalast “Modern Familyt” ja what do you know, selles osas panid Cam ja Mitch Lily rihma otsa. Jap-jap. I totally get it now.
26 thoughts on “uusi ja huvitavaid ärevushäireid”
lõbus iga tõepoolest. lastele on muide täiesti olemas seadeldis, umbes nagu jalutusrihm. ma kasutasin oma 1,5a tütre puhul Viljandi Folgil tavalist nööri, aga see ei andnud päris soovitud effekti, pigem niitis mitu inimest jalust maha…
õnneks lõppes see jaburdus enne, kui ma õiged rakmed soetada jõudsin, niiet teil on ehk lootust.
(loomulikult mitte ‘effekti’, vaid ‘efekti’.)
Head lapsevanemad, palun ärge õpetage oma lastele, et on olemas võõrad tädid ja onud. Kui need inimesed pole teie/teie lapse sugulased, siis on ikka tegu võõraste poiste ja tüdrukutega või võõraste meeste ja naistega.
Mina isiklikult tunnen end kohutavalt häiritult, kui mõni lapsevanem või vanavanem mulle kui “võõrale tädile” viitab.
Hmm… Vot, ei osanud arvatagi, et see kedagi häirida võiks. Paljud võõrad tädid ja onud viitavad ise endale kui võõrale tädile ja onule. Ja mind on jätkuvalt siin blogis üks, pole vaja teietada:)
Hmh, mul läks selle Evu kommentaari peale nüüd meelest ära, mis ma esialgu öelda tahtsin 😀
Esiteks, nüüd ma siis tean, et sulle ei tohi viidata kui tädile. See on hea, sest üldiselt ma inimeste arvamustega arvestan selles osas AGA ma pean mainima, et nelja-aastasele või mis veel hullem, kümnekuusele keel absoluutselt ei paindu ütlema, et nüüd tuleb külla Daki, Eva-Liisa või miks mitte näiteks Porno, Siilike või Põrsas. See “tädi” sinna ette tuleb kuidagi nii automaatselt.
Ma olen oma sõprade käest küsinud, kas nad on sellega okei. KÕIK eranditult siiamaani on öelnud, et pole hullu midagi ja üsna paljud on niikuinii kellelegi päris onud-tädid. Ehk siis neid ei häiri. Ja kui antud situatsioonist rääkida, siis mind häiriks tohutult rohkem fraas “Mila, vaata, see võõras naine tõi su tagasi” kui tädi.
Aga tegelikult (nüüd tuli meelde) tahtsin ma ärevushäiret süvendada ja karjatada, et issand jumal, Saaremaal on ju RÄSTIKUD, mis mõttes sa lased seal lapse üksi heinamaale?
miks peaks ütlema ‘võõras naine tõi su tagasi’, miks mitte ‘see lahke naisterahvas tõi su tagasi’?
mulle endale lapsena ei meeldinud üldse, et kõik naised end muudkui täidideks nimetasid ja nüüd minu lapsed saavad selle kõik enda kaela ega kuule ühestki teisest tädist peale minu õdede 😀
Äkki mingi randmepael su telefoninumbriga annaks kindlustunde?
Ma kasutaks ka vist neid tite-rakmeid. Niipalju kui välismaal olen näinud, tunduvad töötavat hästi 🙂
Ma Helsingi loomaaias käies kirjutasin puhta pastakaga lapse nime ja oma telefoninumbri lapsele üle käsivarre. Noh, et oleks ikka näha, kui ära kaob. Ei kadunud. Aga selliseid käevõru moodi asju, kuhu oma number kirjutada peaks isegi müügil olema.
Pole midagi uut siin päikese all….Aastasega ei saagi teisiti, kui rakmed kaela või isteasendisse koos mingi ERITI KÖITVA asjaga (ikkagi kärus ja paigal). Sest nagu sa ütled, ta pole praegu targem kui koer, ja enese alahoiu instinkt on 0. Või leiad kellegi, kes teda sel ajal valvab, kui Sina ringi kõndides silmi pilgutad (bonne, nagu ennevanasti), ehk teisisõnu, parem loobu kõndiva aastasega poodlemisest, säästad närve ja aega.
Lapsele võõrast inimest ei ole enamasti teisiti nimetatud kui “tädi” või “onu”. Ka see pole midagi enneolematult solvavat ja häirivat, vaid eriti ranged ja keeletundlikud emmed (vabandust, emad) näevad selles probleemi. Aga neil tuleb ka varakult seletama hakata, et see tädi ei ole sinu tädi, kas märkasid vahet, laps? Ehh, pole midagi uut siin päikese all….
No on ka teisi vahendeid, näiteks tätoveerida nimi ja telefoninumber lapse laubale; kinnitada leiutasu lubav silt haakn6elaga lapse reväärile….
Kaelarihm väikese dog-tag asjandusega aitab ju ka – ja kaelarihma kylge on jalutusrihma märksa kergem kinnitada…..
Tegelikult guugelda “harness buddy” ja vaata kas leiad midagi mis meeldib – ma siis paneks teele ja luban et ei lähe aastat aega seekord!!
Emand, mulle meeldib väga sinu kommentaar. Aitäh! Aga jah, see poodlemine tuleb edaspidi siiski käruga vist ette võtta. Samas on tore väljakutse ka… Ja see randmepael on hea mõte küll!
Inga, ma mõtlen sellele. Äkki ikka mööduv faas ja saab ilma rihmata:)
Mitte ükski käepael, ega telefoninumber ei aita aastase puhul, sest see telefoninumber ei takista tal sõiduteele astumast. Ja pole sugugi kindel et juuresviibivad võõrad täiskasvanud takistavad.
Aga ma tean, mis sa tunned Daki. Ma kaotasin oma poja Kristiine keskuses. Ta oli siis küll juba kolmene, aga tulenevalt oma puudest rääkida ei osanud mitte ühte võõrale mõistetavat sõna. Ja mitte miski poleks teda takistanud astumast uksest välja ja sirges joones sõiduteele. Vähemasti mitte miski tema peas. Pärast 2 minutit paanikat pöördusin esimese ettejuhtuva turvamehe poole kes raadio teel on kaaslastele teada andis ja juba 10 minutiga oli ta leitud, aga need olid mu elu pikimad 10 minutit. Ja kõik sai alguse sellest, et kassapidaja küsis mult midagi, mille peale ma hetkeks talle otsa vaatasin. Sellest hetkest piisas.
Seega mina pooldan rakmeid kuigi need võivad tunduda alandavad ja kahtlemata on lapse eneseväljendust ja iseteadvust piiravad.
Tädi on ema õde. Sageli öeldakse isa õe kohta ka tädi, kuigi tegelikult on tema sõtse.
Kui rääkida tädidest kui mittesugulastest, siis ilmub minu silme ette pilt naisterahvast, kes on 50+ aastat vana, pigem matskas, paksude sõrmedega ja enda arust maailma kõige toredam või ägedam. No sellised… natukene ebameeldivad või naljakad tegelased.
Minu meelest on kõige viisakam öelda lapse jaoks võõraste inimeste kohta poiss, tüdruk, naisterahvas, meesterahvas või kui lapsevanem tunneb inimest, siis lihtsalt nimepidi kutsuda. Omavahel suheldes ei ütle sa ju oma tuttavatele “tädi Daki”, vaid ikka Daki.
Lihtsalt sellised mõtted.
Inglismaal on laps rihma otsas üsna tavapärane nähtus, alguses tundus ikka päris õõvastav vaatepilt küll, kuid samas lõpuks harjub ära ja samas ka arusaadav.
Selle tädi kommentaariga tuli mul mõttesse see, et Eestis rõhutatakse lastele liiga palju võõraste inimestega mitte rääkimist ja suhtlemist. Eks seetõttu ongi Eesti inimestel justkui blokk ees võõraste inimeste ees, eriti veel neile naratamises!
Kuid õnneks on juba praegu näha/kuulda, et Mila vist võõrastav laps pole, tuhmbs up! 🙂
Vat, Evu – sul pole lapsi ka veel. Nõme pomm, mida visata, aga paljud asjad tunduvad teistmoodi kui laps on. Muidugi ma ise ütlen Kaur, aga Kratile on imelik öelda, et Kaur tuleb külla. On onu Kaur. Nagu ka mina olen tädi Liis. Või, mis kõige lahedam, Siilitädi 😀
Minul oli Unistaja kolmepoolene, kui hakkas sirgjooneliselt sõiduteele autode ette astuma. Sain ta jopeseljast kinni, aga südamel läks üsna mitu minutit tavalise rütmi taastamiseks. Sellest saadik kulges ta ligi kaks aastat tänaval ainult käest kinni hoides (Unistaja ei ole päris tavaline laps), nüüd on ta viiepoolene ja natuke usaldusväärsem, aga ma tahan ikkagi kodust väljaspool olles kogu aeg näha, kus ta on. Tema Titendusele me ei olegi andnud valikuid, laps hoiab tänaval ja poes ja muus ärakadumist/vigasaamist/surmasaamist/teiste vara lõhkumist võimaldaval alal lapsevanemal või vanemal vennal käest kinni ja punkt. Veel eelmisel aastal oli alternatiiviks ka kärus istumine ja igasugune temapoolne protest jäi tulemusteta. Siis ta varsti enam väga ei protestinud ka, sai aru, et selle peale pole mõtet aega raisata. Olen tõesti kuri ja last piirav ema, aga vähemalt on mu lapsed elus.
Liis, on jah nõme pomm. Ma ei hakka sel teemal edasi arutlema. Mõlemal poolel on oma vaated ja mõlemad on õiged/valed vastavalt mättale.
Maitea, ma sõidutee ääres olles ei julgeks küll pisikese lapsega nii käia, et tal käest kinni ei hoia. Kitsa kõnnitee puhul praegugi mitte – laps on küll igati aruka lasteaialapse eas, aga kui ta peaks kitsal kõnniteel kukkuma, oleks autoteele sattumise tõenäosus nullist oluliselt suurem. Oijah, ja siis on ju olemas jalgratturid, kes kõnniteel sõidavad (tihti sugugi mitte aeglaselt, kahjuks) ja kelle kõnniteel sõitmine jalutava väikelapse liikumisstiiliga (märksõna:ootamatud tempo-ja asendimuutused) mitte kokku ei sobi. Mitu korda oleme vaevu kokkupõrkest pääsenud (tänu siinkirjutaja äkilistele krabamisliigutustele). Ka maakohas, kus autode liiklus on hõre, aga need vähesed vahel kiirendavad täiesti märkimisväärselt lihtsalt ei julge jätta last üksipäini õue, silma alt ära.
Aga võimalik, et ma olen keskmisest tundlikum ka. Mul oleks olnud kuueaastasena väga suur võimalus Moskvas olümpiamängude ajal kapitaalselt ära kaduda – lihtsalt kuna mina astusin metroorongi üks piizike nõks enne oma ema ja uksed läksid meie vahelt kinni. Õnneks tabas üks metroos olnud härra asjaloo ära ja tuli minuga (ei, ma ei rääkinud vene keelt) järgmises peatuses maha, sinna oli tulnud ka loogikat ja sisetunnet järgides mu ema.
Reet, kusjuures, ma ise mõtlen ka, et tuleb ikka vanemdada. No et see mitte käest kinni hoidmine ei olegi tema jaosk optsioon. Ja nii ongi. Catalinal ka õigus – olgugi, et ma väga jälgin ja mururiba eraldab sõiduteest – no see on õudne noh!
Maali, ole nüüd. Mul on väga palju lastetuid-aiatuid täiskasvanust sõpru. Küll väga vähe, aga on. Ja no sina oma paradiisiõuntega iga aasta – näita ette noh!:) Nii et Jevil on point sees, too mulle taimi! Igast! Jätkub ruumi ja kõike!
Evu, mu emal pole olnud õdesid-vendi, mul on isa õde, kes on ALATI olnud tädi. Nagu mul pole ka kälimeest, vaid on A. ja nagu mul pole ka nadusid või misiganes “õigeid” nimetusi inimestele, kes on olulised. See tädinduse häirivus on ainult sinu probleem, ausalt. Ja ma aktsepteerin seda, iialgi ei ütle sinu kohta tädi. Aga kui teisi ei häiri, siis jätkan vanamoodi. Ei ürita küll iga lähenevat y-kromosoomiga inimest püüdlikult “tädiks” nimetada, aga üle ei hakka ka mõtlema. Sinu soov jääb meelde, ära muretse.
Arvestades asjaolu, et aastase lapsega suheldes on äärmiselt oluline kasutada hoiukeelt, siis on ikka üsna kummaline soovitada kasutada sõna “naisterahvas”. 😀
“tädi” tiitlit võib ju võtta ka kui vihjet naissoost mittesugulase vaimsele siiski-sugulusele lapse emaga. Kui komplimenti.
Muide, “tädi” ei ole y-kromosoomiga, tädi on kahe x-sugukromosoomiga ja “onu” on ühe x- ja ühe y-sugukromosoomiga, kui ma tohin mainida. Lapsele ligimeste tädideks ja onudeks tituleerimine teenib aga veel üht väga olulist eesmärki – see kinnistab soorolle ja õpetab sugusid eristama. Suurema inimese puhul me juba eeldame, et ta teab, mis soost on Kärdid, Märdid, Pärdid, jne. Järelikult peab laps ka selle teadmise saama. Ajul ei ole sünnipärast sugu, järelikult tuleb see talle täiskasvanute poolt konstrueerida, järelikult tuleb väikelapsele kõne arengu algaastatel järjekindlalt mainida, kes lapse lähedal olevatest isikutest on meessoost ja kes naissoost. Lisaks muidugi lapse riietamine ja kohtlemine tema ametliku sooidentiteedi kohaselt ja lapsele tema enda tituleerimine poisiks või tüdrukuks.
Kusjuures see on nii sügaval alateadvuses, et ega isegi ei saanud lapsele inimesi ilma soopõhiste tiitliteta nimetatud omal ajal.
Jalutusrihmast koos rakmetega tundsin ma omal ajal väga kõvasti puudust.
Ja teine kadumisevoor tuleb siis, kui laps on natuke suurem. 4-5ne. Siis jalutavad nad kavalamalt ja kaugemale ja kuna sa oled selleks ajaks harjunud, et ta võib ka korralikult käituda, on see eriti ootamatu.
Väga palju ette kavandatud hoiakuid ja suhtumisi muutub, kui ise lapsevanemaks saad. See lihtsalt on nii. Ühtäkki avastad täiesti teistsuguse maailma, millest sul enne polnud õrna aimugi. Alates sellest, et räägid nagu mingi imelik, kasutad sõnu, mis enne tundusid täiesti mõledamatud ja tuututad nagu segane mingis pudikeeles. Järsku ei oska sa enam normaalselt suhelda endiste sõpradega (tunned end kui tõrjutu, juhul kui neil veel lapsi pole). Siis märkad ühtäkki, et kõik kavandatud tarkused on kaotanud mõtte ja ujud kaasa eluvooluga, mille keskmes on seesama tegelane, kes täidab kõik päevad, ööd ja mõtted – järgmised paarkümmend aastat. Tädi või onu – see on tühiasi. Ja kui paarkümmend aastat möödas, avastad, et südamevalu sellesama tegelase pärast jätkub, kuigi teemad on teised kui näiteks rakmed aastase küljes või ümberkallatud pissipott. Ei ole mitte midagi uut siin päikese all. Saate emaks, siis mõistate sõnadeta.
vabandust – mõeldamatu – eks ole.
Paradiisiõuntega on nii, et ma iga aasta kasvatan ette kergelt meeletu koguse mingeid taimi – ja siis, kui jõuab kätte aeg neid harvendada ja päriselt maha istutada, siis saab aeg otsa ja suured potid otsa ja selleni (loe: maapinnani) ma ei jõua. Ja siis mu paradiisiõunad kiduvad nende jaoks liiga väikestes pottides ja ma otsin inimesi, kellele neid ära anda.
Hetkel on mul üle tomatitaimi, petuuniaid ja lehtkapsast. Pelargoone on ka. Tartus. Ja mu auto on katki, mis on üks põhjustest, miks nad ei jõua ei maapinna ega soovijateni.
mina olin ka kuri ema. oli asju, mille üle ei vaieldud ja mis osas puudus valikuvõimalus: auto alla ei tohi jääda; üle tee võetakse käest kinni; õhtul (kui ema on väsinud) minnakse magama ja süüakse siis, kui antakse.