Üleeile tuli Naabrinaine korraks läbi. (Tõde: eile tuli ka, aga siis ma juba/veel magasin. See üürike tund enne pikka piinarikast ööd 39+ palavikus lapsega, kes ei saa hingata.) Rääkisime tühjast-tähjast, noh, nagu ikka. Mu aju on viimasel nädalal täiesti seiskunud. Ainus, millele ma mõtlen, on see, et palgapäev on veel megakaugel (see also: selle nädala eesmärk elada 15 euroga) ja elektriku jaoks ikka veel raha ei ole (mis tähendab, et kõik SEISAB, välja arvatud juhtmed, need ripuvad).
Ja siis läheneb veel õõvastava kiirusega Mila esimene sünnipäev, mille auks ma ostsin poti, sest ma olen aru saanud, et see on vist üks asjadest, millega peaks tegelema, kui ma iial enam tahan ära unustada, mis tunne on mähkmeid vahetada (vastus: tüütu).
Mina: “Ma võiksin vabalt praegu sünnitada paar last. Andke mulle paar vastsündinut! Ma võtaks nad KOHE, kui keegi tegeleks minu eest selle potitreenginguga.”
Naabrinaine: “Ma võtaks lausa kaks kaheaastast, kui keegi ütleks mulle, kuidas teismelist õnnelikuks teha.”
Mina: “It’s not getting ANY easier at all, is it?”
Naabrinaine: “No.”
Ja siis läksin ma tuppa ja lugesin vannis The Bloggessi MAAILMA PARIMAT raamatut “Let’s Pretend This Never Happened” ja kas sa näe kokkusattumust:
“Potty training is not a fun subject to reminisce about. It’s more like a horrible death march through a haunted forest, and the trees are made of angry bears that you’re allergic to. And you have to look at pictures of dead people at the same time. Like, it’s so awful you want to just make your kid go live outside for the rest of their life, but you can’t do that because the dog’s out there. And that’s why I’m not going to write about potty training, and instead I’m going to write about perspective.”
(See ei ole ausalt mingist lapseteemast. See raamat on TOTAALSELT OOSÕM ja kõik, kes peavad end huumorimeelega inimeseks, peaksid seda lugema, kasvõi selleks, et veenduda, et me pole kunagi nii ägedad kui The Bloggess.)
Ühesõnaga, DO NOT WANT. Üldse ei taha tegeleda selle jamaga. Miks ta kuidagi… ise ei võiks kõik asjad selgeks õppida?
Siia juurde veel märkus, et haige lapse kõrvalt, kelle põhiline suhtlusviis on HUILGAMINE või valjuhäälne halamine, on TÄIESTI võimatu ajatundlikku tööd teha. Ja nagu neetult on praegu kõik kohad ajakirjanikele suunatud töökuulutusi täis. Ja kus te olete siis, kui ma septembris tööpõllule naasen? Te olete tööalasel väljasõidul kõikide nende oosõm ajakirjanikega, keda te PRAEGU värbate, that’s where!
(Ma tahaks nii hullult elada näiteks viis aastat oma elust nii, et ma ei peaks töötuse pärast muretsema.)
(Või potitreeningu.)
(Või selle pärast, kuidas 15 euroga nädal aega läbi tulla.)
(Muidu on hästi, for reals.)
26 thoughts on “ajuseisk”
Noh, Kuivtoidupaki peale (Isamaa ju ikka ei unusta) MAGE NALI.
Ma võiks vabalt lapsehoidjaks hakata, kui ühe kassi vastutasuks loovutate 🙂 (Selle, kelle Herr abikaasa juba jõulupeol mu mehele lubas :D)
head paranemist pisikesele tüdrukule!
jään huviga ootama titeblogi osa potitreeningust ja mähkudest ja hipsikutest ja muust- dakipärase eneseiroonia ja huumoriga loodetavasti 🙂
mis see reklaam ütlebki koguaeg: daki jaoks pole ükski töö liiga raske !!:D
(pottidega seoses tuli meelde)
Lugesin just täna ühest saksa lastevanemate ajakirjast selleteemalist artiklit.
Tsitaat: “Uuringud on näidanud, et lapsed, keda järjekindlalt potil 6petatakse käima, pidevalt (potti) meelde tuletatakse ja öösiti isegi potil käimiseks äratatakse, saavad keskmiselt 33-kuuselt mähkmevabaks. Lapsed keda ei treenita sama vanalt. Ainus vahe: stressivabalt”
Teised maad, teised kombed. Aga siin jah, pigem nii 2,5 – 3selt on lapsed mähkmevabad. Enda peaaegu kahene poiss ka mähkuga, kuna käib alates aastast s6imes ja seal keegi ei jookseks potiga kannul, nagu kodus olev ema. Kuigi jah, mähkmevahetus ei ole eriti tore, eriti jonnival 2-sel. Aga nagu ei näe teist varianti praegu ka, et kuidas töö k6rvalt realistlikult potil käima sundida.
Minu laps hakkaski ise potil käima. 🙂 No st poti ostsime koju ikka meie eks, aga ülejäänd töö tegi ikka tema ära. 2 nädala pärast on kahene ja ma ei mäleta, millal ta viimati mähkmesse tegi midagi. 🙂 Nii et võib ka kergelt minna.
Vaata, vanasti, siis kui päike oli kollasem ja rohi rohelisem, siis olid lasteaiad/ lastesõimed palju kurjemad ja nõudsid et 1 a. 10k. vanune laps peab olema potidressuuri läbinud või muidu lastesõime ei saa! No et siis läbisimegi – stressirikkalt ja potti tulihingeliselt vihates, aga nii pea kui lastesõime sai, hakkas selases peldikus potil käimine meeldima, sest seal oli nagu “päris” suur vetsupott, ainult et väiksem ja madalam. No siis kodus tuli ka hakata “suurel” potil käima ja sealt edasi oli juba lihtsam. Koristamist vast oli natuke rohkem ja seda mikroobifoobiat oli natuke vähem, nii et töötas.
Vaata, vanasti, siis kui päike oli kollasem ja rohi rohelisem, siis olid lasteaiad/ lastesõimed palju kurjemad ja nõudsid et 1 a. 10k. vanune laps peab olema potidressuuri läbinud või muidu lastesõime ei saa! No et siis läbisimegi – stressirikkalt ja potti tulihingeliselt vihates, aga nii pea kui lastesõime sai, hakkas selases peldikus potil käimine meeldima, sest seal oli nagu “päris” suur vetsupott, ainult et väiksem ja madalam. No siis kodus tuli ka hakata “suurel” potil käima ja sealt edasi oli juba lihtsam. Koristamist vast oli natuke rohkem ja seda mikroobifoobiat oli natuke vähem, nii et töötas.
ma just hiljuti lugesin foorumit, kus mammad uhkustasid, et aga minu oma hakkas 6 kuuselt potil käima ja minu oma 8 kuuselt ja kui keegi ütles, et tal on titt 10 kuune ja pole veel harjutama hakanud, siis oli reaktsioon umbes selline, et nunuh, sellisele võib juba mähkme vahetust õpetada… mulle tundus see veider, see siis peab olema umbes sama nagu koera dresseerimine… sest minu seitsme-poole kuusele võib seletada palju tahes, ta ei saa aru… ma leian, et ei peagi… ja et koera moodi ei pea ka dresseerima… A hakkas aasta ja kolme kuuselt potil käima ja siis läks lihtsalt, sai asjale kiiresti piha, ilmselt oli õige aeg…
ma usun pigem nii, et hakkab käima, kui on selleks valmis… ja varem sundimine on mõttetu stress endale ja lapsele… st, proovima peab, aga kui vastasseis on ikka väga suur, siis mõneks ajaks jälle katki jätta…
ma olen paaris lasteaias/ hoius sel teemal küsinud ja ütlevad nii, et laps võetakse hoidu juhul, kui kõnnib kindlalt jalgadel ja oskab kasvõi natuke ise süüa… olgu siis või pooleteiseaastane (st, võib hoiuti erineda) mähe võib olla, sest hoius õpibki kõige kiiremini potil käima, sest näeb et teised lapsed käivad ja tahab ka…
kirjuta kindlasti, kuidas Mila potiga lepib…
esimese lapsega ma üldse ei pingutanud enne, kui sain talle sõnadega selgeks teha, mida ma talt ootan. kuskil umbes kaheseks saades toimus see vist. üks, mida võin öelda – kaheaastasega läks potitamine küll kaunilt ja täiesti valutult.
nüüd ma tahaks proovida/kogeda just seda varajast (varsti 1-aastaseks saava lapse) treenimist, aga mind takistab tüübi täiesti ebaregulaarne seedetegevus. no iial ei või teada, millal miskit tulemas on. niisiis ootan tema soolikatepoolset koostööd pikisilmi.
aga väga lahe on see, et tegelikult millegi pärast põdeda ei tasu, ongi päriselt olemas kaks varianti – kui potitreening praegu nii ülemõistusekohutav on, saab vabalt selle edasi lükata ja MITTE MIDAGI ei juhtu.
minu ema ütles alati, et 1,5 aastane laps on füsioloogiliselt valmis potil käima, enne seda on ikka ema töö ja hool. Mul seda tahtmist-jõudu ei olnud ja tutvustasin last potiga kui ta oli 1,5 – talle tundus see nii lahe teema, et hakkas kohe peale esimest kohtumist potil käima ja mingit treeningut ei olnud vaja. Ära üle mõtle. Ette pabistamine on üldse üks kõige mõtetum energiapaigutus.
Ära praegu veel põe, lase tal suvel lihtsalt päev läbi palja peffiga ringi joosta ja küll tuleb. Ja kui ei tule, siis ei ole ka häda keskit. Kratt sai asjale pihta alles 2+ vanuses, enne oli ainult minu piinamine.
Puhtast kurjusest pean kirjutama, kuidas minu laps potil käima hakkas: Sõitsin üksi nädalaks Küprosele puhkama ja jätsin poja isaga koju. Kui koju tagasi jõudsin, käis laps potil. Poiss oli siis 2,5 aastane. Tüdrukud olevat muidugi kiirema taibuga. PS. Ka lutist võõrutas issi, kui mina olin ilma peal käimas. Minu pärast ei käiks ta vist siiani potil… Praegu õpetan teda rattaga sõitma,m sama meeleheitlik tunne on, kuidas saab nii totu olla!
Lapse teisel suvel lase tal lihstalt ilma mahkuta ringi joosta, pane pott kuhugi nahtavasse kohta, seleta ara milleks see on ja suve lopuks on asi korras 🙂 (Kui toas oled siis vota koik vaibad porandalt igaks juhuks ara 🙂
P.S. link –> http://www.crankymonkeys.com/blog/potty-training-advice-for-americans/
ma Olen ka eelkõnelejatega ühel nõul, et tegelikult pole sed a stressi vaja. eks mul ka ema muudkui korrutas, kuidas Mina olevat 9_kuuselt potil käinud ja meheõde treenis ka oma last aastasest saati – tulemus oli see, et korralikult hakkas potil käima minu laps varem – kahe aasta ja paarikuuselt ning pmst ühe päevaga. paar korda pissis püksi, sai aru, et see on jama ja otsustas poti kasuks. kartsin ka kuudepikkust treenimist aga see jäi ära. mähkmevahetus on ka tüütu aga usun, et potitreening on hullem.
Mhmh, nõus. Ma ikka olen toonud neid näiteid, lselt käima pisut enne 3 aastaseks saamist 😀 Harjutad või ei harjuta 😀 Närvikulu kõigile.
Mis ma lagastan siin. Tahtisn öelda, et 7 kuuselt hakatakse harjutama, aga tulemus on ikka alles pea 2 aasta pärast 😀
Õige vastus on, et teismelist õnnelikuks teha sa ei saa. SA EI SAAA!
Kui sa oled teda enne õigesti kasvatanud (aga mitte keegi ei tea täpselt, kuidas see kõige õigemini peaks olema) siis õnnelikuks saamine on asi, millega ta peab ise toime tulema.
Selles seisneb teismeea olemus, mõte ja eesmärk.
Ema peab selles vanuses ära õppima hoopis mittesekkumise ja lahtilaskmise. Peab õppima leppima sellega, et ta EI SAA!!!!!
Mina olen igatahes oma näpud juba lapikuks istunud (näpud perse all on üks päris hea mittesekkumisvõte)
Seevastu potitreening on üks nendest asjadest, millega saab ja millega peab tegelema ja laps seda üldiselt ise ära ei õpi. Potitamise kontseptsioon on aastase jaoks iseomandamiseks liialt abstraktne, sa aga ei taha seda jätta vanusesse 6-7, tõesti sa ei taha.
Halva lapsevanema õpetus – kui laps “ise” asjale pihta ei saa, siis meil aitas potiga sinasõbraks saada kommidega premeerimine. Pissi eest üks, kaka eest kaks. Kommid siis sellised, mida mitte mingil muul ajal ei saa, et ikka püsiks motivatsioon nende nimel pingutada. Ostsime kummikommid, need head väikesed.
Meil läks esimene koolitus hästi, pidin alguses küll ise meelde tuletama, et kas laps tahab potile minna, aga suht varsti hakkas kenasti ise käima. Siis oli potistreik tükk-tükk aega, mille siis kommide abil edukalt maha surusime.
Ilma püksata olemine kaotas aga me lapsel ära igasuguse vajaduse potile minna – kükita vaid maha, tee häda ära ja mängi edasi. Mina sain hiljem vaid loike avastada. Pükstega olles hakkasid märjad püksid häirima ja ta tuli nõudma, et need ära vahetaksin. Nii leidsin kohe loigud üles ega pidanud pidevalt sokke vahetama…
Minu tüdruk läks kolm kuud enne kaheseks saamist – ilma eelneva treeninguta, kuidagi iseenesest ja jäigi käima. Sel ajal jäid päevased mähkmed ka ära, kuna ta lihtsalt ei tahtnud neid enam kanda, leidis, et potil on mugavam. Öised mähkmed kadusid kaheselt ära, muidugi kile hoian igaks juhuks veel lina all, kuid õnnetusi pole olnud.:) Igale asjale on oma aeg, ära muretse!
Kõigepealt ma tahtsin öelda, kui hullult lahe see on, et ma teen omast arust suht suvapostituse, kus on NATUKE titemuret sees ja insta on mul terve hulk häid nõuandeid ja inimesi, kes panevad mind tundma, et see kõik on OKEI.
Teiseks – mida rohkem ma lugesin teie kommentaare, seda rohkem ma hakkasin aru saama, et inimesele, kes UMBES hakkab aru saama, mis käsklus on “plaksuta” või “tule siia”, on natuke vara mingit potisüsteemi seletada. Ta saab küll palju rohkem aru, kui välja paistab, aga ikka veits vara, tundub. Ma arvan, et ma tunnen selle hetke ära, kui ta on valmis. Ilmselt. Ja kui ei tunne, siis on ka palju variante, mida edasi teha.
Marta, ma oleks võinud ka 6kuuse kohta öelda, et “potitreenitud”, kui ma oleks viitsinud teda potile toppida. Ma lihtsalt teadsin NII TÄPSELT, millal. Kuskilt lugesin ka, et see kõik – st valmidus potil käimiseks – on seotud närvisüsteemiga. Millal on närvisüsteem valmis seda tunnet – pissihäda – seostama tegevusega – pissin (potti/mähkmesse/misiganes). Ja seda ei saa tagant kiirustada. Vist.
Ahjaa, Sirl, toidupakid on ammu juba ära kasutatud – vähemalt söödavad osad neist. On uskumatu, kui pasalt võib maitsta chilli con carne. Ja sprotid on ka katkised neil. Aga Pussakat võid tulla siia passima! Ta täna öö veetis kuskil naistes või külas – äkki oligi teil juba?
Nägin 2 nädalat Taani lasteaias, kuidas ka 4. aastasteole pampusid pandi – last ei tohi traumeerida! Ja meie lasteaias imestas taanlannast kasvataja meeletult, kui nägi kaheaastaseid vapralt potil tegutsemas. Kui mitte varem, siis lasteaias koos teistega saab asi kindlasti korda! 😀
Meil ta ei veetnud oma aega- mees tuli metsalaagrilt. Ma olen sealt seest ainult näkileibu krõbistanud 🙂
Aga sõbranna on küll kõik söögiks teinud ja pidi “halval ajal” sobima…
Isiklikult minu jaoks tundub 4-aastane mähkmekandja küll juba liialdusena. Ja tõsi on, et lasteaias läheb ilma potioskusteta raskeks.
Kui enamus eesti lapsi siiski on võimelised 2-3 eluaastal potil käima, siis on traumeerimisest rääkimine siin kuidagi kohatu. Potitrenni saab teha ka ilma traumeerimata.
Aga peamine on just see, et kuna kõik lapsed on erinevad, siis tasub vaikselt katsetama hakata kohe, kui ta käima on õppinud – sa ei või ju teada, äkki on ta kehageenius, kellele see toiming on ülilihtne. Ning kui see nii hõlpsalt ei lähe, siis vähemalt hiljem ei ole pott talle enam võõras asi.
Definitely believe that which you stated. Your favorite justification appeared to
be on the internet the simplest thing to be aware of. I say to you, I certainly get irked while people think about worries that they just don’t know about.
You managed to hit the nail upon the top and defined out the whole
thing without having side effect , people could take a signal.
Will likely be back to get more. Thanks