Abikaasa on kardinahull ja tõmbaks koguaeg kõigele kardinaid ette, kui vaid saaks. Mina käin sabas ja tõmban jälle eest ära, sest mulle ei meeldi, kui kardinad ees on. Lolli järjekindlusega tõmbab ta kardinaid ette ka sellele aknale, kus meid keegi võiks ainult sel juhul näha, kui nad meid otsima tulevad, st mingi suvakad selle akna taha ever ei satugi. (Peaaegu kõik aknad on samas meil sellised, aga ainult sellel ühel on hetkel kardinad.) Just üleeile ma veel küsisin talt, et mis erilist pointi on ÜLDSE kardinaid ette tõmmata sellele konkreetsele aknale. Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? Et sõber tuleb ukse taha ja näeb, et sa vahid arvutiekraani?
Noh, nüüd siis sain.
Kõigepealt tuli ootamatult Naabrinaine ukse taha ja ma pidin väga graatsiliselt pleedi alt välja ronima ja, peff välkumas, lehvima tagatuppa riietuma. Sest mul on vahepeal komme mitte pükse kanda, sest pants are bullshit, nagu ütleb Tädi Becky.
Teiseks oli väljas juba hämardumas, kui panin vannivee jooksma ja lehvisin niisama toast tuppa, kui Mallu helistas. Mila otsustas täna haigeks jääda ja ma üldse ei viitsinud minna õue trepile rääkima, vann ootas ja nii, viskasin telefoni käest ja just, kui hakkasin vannituppa astuma, kuulsin mingit häält. Meenus, et uks oli lahti (kass oli väljas), mis tähendab, et ma istusin lihtsalt kümme minutit hirmunult vannitoas, julgemata vaatama minna, sest olin KINDEL, et mingi potentsiaalne mõrvar astub kohe uksest sisse.
Hiljem selgus, et Mallu oli ukse taga olnud ja nähes, kuidas ma lihtsalt nii ülbelt ignon, akna peale koputanud. Talle tundus muidugi hüsteeriliselt naljakas, et ma selle peale vannituppa kadusin ja ta pidi akna taga vahtima ja Pussakaga hängima. Oli siili ka näinud, muuhulgas. Lõpuks andis alla ja läks minema.
Mina hiilisin lõpuks vannitoast välja, otsustavalt potentsiaalsele mõrvarile vastu astumas, kamandasin kassi sisse ja lukustasin ukse ja… tõmbasin kardinad ette.
Elu õpetab. Kui mitte miski muu, siis tõeline sarimõrvarihirm paneb ka paadunud kardinavastase neid kasutama. Ma parem isegi ei hakka mõtlema sellele, et tegelikult ei takista miski sel konkreetsel sarimõrvaril akent lihtsalt sisse löömast ja sisse ASTUMAST, sest ma elan esimesel korrusel.
Fantastiko.
9 thoughts on “esimesel korrusel elamise võlud”
Mnjah. Minul oma hootiste paranoiahoogude ajal, üldjuhul peale eriri karmi krimka nägemist või lugemist :), on hea meel nentida, et ma kaheksandal elan… muidu tuleks vist vahel und kaua oodata. Kuigi ega ma suudan siia ka rõdule mõne kirvega venna ette kujutada, kes nt alumiste naabrite juurest minu rõdule end vinnab, seesamune kirves elegantselt hambus :S
Ma elan Soomes 0-korrusel. Alguses oli nii harjumatu ja jube, et kui ma üksi öösel kodus olin, käisin vähemalt neli korda öö jooksul rõduust kontrollimas, kas ma enne ikka õigesti kontrollisin.
Kuna me elame ka esimesel, siis häirib mind ka, kui ei ole ribisi ees (meil on nimelt ribikardinad, et siis saab ikka vahest piiluda ise ka) Ja kuna mu mees teeb akna peal suitsu nii, et terve suur aken on lahti on kunagi olnud selline seik, et ajasin oma maja naabrimajaga segamini (mida teen muide pidevalt) ja seal naabermaja ukse taga fonoga pusides tuli välja üks tüüp (keda ma olin näinud 5-dal suitsetamas) ja ütles, et kuule tüdruk, sa elad ju seal.. ja näitas meie akende peale. Niipalju siis privaatsusest.
Ma ei näinud sind vannituppa kadumas, vaid mulle pakkus nalja see, et sekund enne kui sa üldse silmapiirile tulid, siis ma mõtlesin oma peas, KUI naljakas see oleks, kui sa mu silme all mu kõne ignoks ja niii läks 😀
Hehe, ka mina muideks kaalusin varianti, et ma koputan, ja sa kaod teise tuppa, mitte pükse jalga panema, vaid peitu. Ja mõtlesin, et peaks plaani valmis tegema, et kaua ma siis passin. Aga noh, siis ma juba nägin, et sa sebid edasi-tagasi, järelikult ei igno, plaan jäi tegemata. Vedas mul!
Tänan, sain hea kõhutäie naerda 😀
Minu lapsepõleve kodus on ühel toal ruutudega suuuur aken terve sein täis, kus kardinaid ei käi ja meid ei häirinud see ka, kuna elasime metsatukas pisut eemal teistest majadest. Kuni ühel talvehommikul leidsime, miski alkoholi pudeli majanurga juurest ja jäljed olid käinud meie suure toa akna taga, nii , et hea vaade oleks 😀
Siis pani natuke sügama 😀
Sinusugustele inimestele ma käiks spetsiaalselt akna taga kriipimas ja vihmaveetorudesse ulgumas. Noh, et tuleks ilusad unenäod.
Paljudes välisriikides on mingi kardinavabaduse komme. Näiteks meie rootslastest sugulased elavad sellises lahedas majas, millel suurem osa trepikoda on nagu rõdu peal. Või peaks ütlema, et koridorid on õues? Igatahes nende rõdukoridoride peale avanevad korterite välisuksed ning köökide ja elutubade aknad ja mitte kellelgi ei ole kardinaid. Koju tulemine on selline lehvitamise paraad, et naaber söögilaua tagant lehvitab terve perega. Järgmine naaber sügab end teleka ees, lehvitab. Jne.
Ma ise olen ka suur kardinavastane (kui just pole mõni privaatsem tuba) ja mul on tunne, et ma olen suutnud nakatada vastasmaja ka. Enne olid neil kõigil kardinad piinlikult ees, aga viimasel ajal täheldan, et eriti enam kellelgi ei ole. Nii nunnu, nagu nukumaja vaataks. Suht igavat, sest enamjaolt inimesed sõnaotseses mõttes ISTUVAD kodus, aga ikkagi.
Ma arvan, et ma muretsen uksekella endale. Ja mingid… toonklaasid? Võimaitea. Ma juba täna mõtlesin bambusruloo selle akna ette installida, äkki on kuidagi parem variant. Ma kohe ei kannata seda, et kardinad on ees, aga samas on see ka õõvastav, et teised võivad vabalt passida akna taga.
Ja see lugu, et mõne pudeli leiaks ja jäljed, tõmbas õõnsaks seest. Uh. DO NOT WANT.