Lõbusama noodi pealt tasub mainimist, et nädalavahetusel selgus – Elvis on elus ja ta sai just 35.

Ühtlasi täitsin oma nädalavahetuseks võetud eesmärgi panna KÕIK inimesed minu ümber piinlikkust tundma. Täidetud sajaprotsendiliselt.

(Mila käitub jätkuvalt nagu hullunud terrorist. Aga nunnu on ta ometigi. Ma ootan huviga, millal naabritel närvid üles ütlevad ja nad küsima tulevad, millega ma oma last nii kohutavalt piinan. Nad kindlasti ei usu, kui ma ütlen, et näiteks täna ta kaotas enesevalitsuse, kui ma DIIVANILE ISTUSIN. Maailma halvim ema. Oma viga, et seista ei jaksa.)

((Järgmisel nädalal on ootamatult nii kohutavalt palju tööd – nii kirjutamis- kui kodumajanduslikku – et ma tõenäoliselt pean mingi maski endale sebima, et mitte kogu sellesse töösse uppuda.))