Kõigepealt, oletus, et ma olen skisofreenik, ei olegi nii väga laest võetud. Meie suguvõsas antud haigust esineb ja teadupoolest on ka minu pikaajalise saiki-külastamise ajaloo jooksul toimunud järgmine dialoog.
Saik: “Kas sa hääli ka oled kuulnud?”
Daki (vaikib mõtlikult)
Saik (pabinasse sattudes): “Ei noh, saad aru, ära solvu, aga ma pean seda küsima! Ükskord ma ei küsinud ja pärast tuli välja, et loomulikult kuulis see patsient hääli, kuid see oli talle nii igapäevane, et ta ei pidanudki seda imelikuks ja ise mainima ei hakanud…”
Daki (vabandavalt): “Ei, tead, ma üldse ei solvunud, ma lihtsalt jäin mõttesse, sest ma pole kunagi sellele mõelnud. Kuigi kõik korterid, kus ma elanud olen, on küll “kummitanud”…”
Seda, kas ma kuulen siis hääli, ma teada ei saanudki, sest ma pole suutnud välja mõelda, kas need hääled peaksid olema minu PEAS (umbes nagu sa kuuled iseenda mõtteid) või on hääled midagi, mis toimuvad PEAST VÄLJAS, ehk et kas tegu on millegagi, mida sa tõesti KUULED nagu kuuled sõbra juttu või koputust aknale.
Rääkides koputustest – eelmisel nädalal juhtus mitu õhtut nii, et ma selgelt kuulsin, et keegi koputab aknale. Meil ju uksekella pole, eks. Läksin vaatama – ei kedagi. Vähe ma siis ei hirmunud kakatuks. Mõni tund hiljem – jälle koputus. Mõtlesin, et seekord enam ei lähe vaatama, aga piilusin kardina vahelt – oligi kaks kuju. Üks natuke Naabrinaise moodi, aga teine oli võõras, ei osanud aimata, kes selline tütarlaps küll meie sõpradest on, kes Naabrinaisega pühapäeva õhtul pimedas mulle akna taha tulevad. Keskmist kasvu, sale, mütsiga, aga pimedas on ju kõik kassid hallid. Ilmselgelt oli ta mitterase, see välistas ka mõned sõbrannad.
Tegu oli muidugi Naabrimehega, nagu ma ust avades taipasin.
Aga tagasi tänase juurde.
Hommikul ootas mind kirjakastis armas kiri tundmatult noormehelt. Ta vabandas, et oli reedel pealetükkiv tundunud, kui me koos taksoga koju sõitsime. “Kevad vist südames,” kirjutas ta. Edasi rääkis ta, kuidas ma olin tundunud ikka nii põnev ja ta tahab minu kohta rohkem teada. Pealegi jäi ta mulle natuke võlgu ja võlgu olla talle ei meeldi. See-eest lubas ta, et läheb ostab esimesel võimalusel minu raamatud, sest need tunduvad tõesti ägedad (nagu mina isegi). Ja et kui ma ei pane pahaks, siis võiks edaspidigi suhelda.
Kiri tuli Contactify kaudu, mis mul siin blogi vasakul ribal on.
Esimene mõte: what the…?!
Teine mõte: kohvi on kuum ja seda ei tasuks kurku tõmmata nii kergekäeliselt.
Kolmas mõte: what the…?!
Niisiis. Reede. Ma olin senini arvanud, et ma olin reedel kodus. Läks ju laupäeva varahommikul laev Soome ja ma mäletan selgelt, et läksin kell 3 magama ja kell 6 ärkasin. Muidugi olen ma pidevalt olnud megaväsinud, aga see on ju normaalne, kui ainult kolm tundi magada. Mis veel reedel oli? Kaalusime Mallukaga, et lähme teeme linnatiiru, sõber Bill kutsus Krahli peole, aga lõppeks me linna ei läinudki ja ma läksin ära magama.
Or did I…?!
Mõte sellest, et ma siiski läksin linna ja seda EI MÄLETA hirmutas mu tõsiselt ära. Kas tõesti võib olla, et ma elan mingit topeltelu, käin väljas, tutvun inimestega ja tulen koju, lähen magama ja hommikul imestan, miks ma nii väsinud olen, ometi sai ju juba südaööl voodisse mindud.
Oli ka võimalus, et tegu oli mõne teise reedega, kuid viimased kaks korda, kui ma olen nii väljas käinud, jäävad veebruari ja siis oli asi kevadest kaugel.
Kolmas võimalus: keegi hea- või pahatahtlik inimene väitis kergeusklikule noormehele, et ta on Daki. Mis on aga veider, sest viimane post siin blogis oli pildiga, kus suurelt ja selgelt mu larhv peal. Või ongi mul doppelganger, kes näeb välja nagu mina ja kes end vahepeal lõbustab väitega, et ta on Daki? Sel juhul – miks? Mu elu pole kaugelt nii glamuurne, et võiks end minuks valetada. Täiesti pointless.
Neljas võimalus, mis tuli mulle alles mõne tunni pärast pähe: keegi testib mind. Näiteks mõni pahatahtlik kollablogija, kes saadab piisavalt umbmäärase kirja, et vaadata, kas ma juhuslikult olengi mingite võõraste meestega tutvunud. Äkki lähen õnge, noh! Ja siis saab laialt kuulutada, kuidas Daki ringi jaurab ja igast rumalusi teeb, tõendiks minu enda saadetud meilid.
Igaks juhuks helistasin ma K.-le, et küsida, ega tema pole oma rännakutel juhuslikult arvanud, et teeb pulli ja ütleb, et ta nimi on Daki. K. pidi ka selle üle natuke mõtlema (mis on iseenesest juba paljuütlev), aga lõpuks otsustas, et ilmselt mitte. Igaks juhuks soovitas kirjasaatjalt küsida, et ega ma koeraga olnud. Sest kui ma olin koeraga (ja rinnakas punapea), siis võis olla küll K.
Saatsin siis noormehele kirja vastu. Viisaka, aga segaduses. Selgitades, et mul pole ausalt kunagi midagi uute tutvuste vastu, aga kas noorukil on kõige õigem tutvusi luua inimesega, kes on tõenäoliselt skisofreenik ja esialgset kontakti ei mäleta.
Päeva peale selgus tõde, mis oli VEEL segasem, kui võiks arvata.
Ühesõnaga, sõitis siis noormees, nimetame teda Jaanuseks, reede õhtul taksoga. Sattus olema naistaksojuht, Jaanus ise natuke napsune ja jäid jutustama. Taksist olla rääkinud põnevat juttu oma elust, ütles, et sõidab taksot segastel asjaoludel – ta mees suri ja jättis talle takso. Vabal ajal kirjutab raamatuid – naistest, meestest, suhtest – mida keegi väga osta ei taha. Jättis Jaanusele küll telefoninumbri, aga Jaanus mõtles, et guugeldab enne. Ja kui ta guugeldas raamatuid ja naistaksojuhti, jõudis ta minuni.
Sest see on täpipealt minu raamatu “Ööd kollases autos” süžee! (Kui välja jätta see kirjaniku-osa, aga see on kahtlane combo minu PÄRISELUST ja ühest mu raamatukangelasest.)
MIDA. KEPPI.
?!
Soovitasin Jaanusel kindlasti taksistile helistada, sest see asi on nii sürr, et me mõlemad Jaanusega kardame end mingisse paralleelreaalsusesse sattunud olevat. Mul on kõiksugu küsimusi. Kas ma hakkasin aastal 2006 kirjutama raamatut, enda teada ilukirjandusteost, mis, tuleb välja, ONGI kellegi päriselu?! Või siis leidis keegi seda raamatut lugedes, et talle see meeldib ja mängib vahepeal igavatel sõiduöödel mängu, kus ta ongi Liise, “Ööde…” kangelanna? Või… Või on mul stalker? Või elan ma ikkagi topeltelu? Sel juhul – kui ma reedel tööl olin, MIKS MUL IKKA RAHA POLE?!
Täiesti müstiline.
MÜSTILINE.
19 thoughts on “kuidas ma täna paar tundi arvasin, et ma olen skisofreenik”
Appi, see oli ikka hullumeelne lugu…oh seda naeru 😀
VAU! Müstika on lahe igapäevaelu kõrvale 🙂
Daki, sa oledki hull! Isegi, kui see seik ennast kuidagi välja vabandas… Aga sa meeldid mulle sellegipoolest 🙂
Btw. Ma olen ka mõelnud, et kas “häälte kuulmine” on see, mida sa ise oma peas hullunult mõtled, või nagu reaalne hääl. Kui teada saad, anna mulle ka teada plz.
Oh lord! Seda naeru. Parim meelelahutus esmaspäeva õhtuks. Mina tänan 🙂
Ma arvan, et kui sa ei oska küsimusele ‘kas sa hääli kuuled’ vastata, siis tõenäoliselt sa neid ei kuule. Tundub selline asi olevat, et kui kahtled, pole sa veel õiget asja kohanud 😀
Sophie, ma ise arvan ka… Aga samas, kas just ei öelda, et hullud arvavadki tavaliselt, et nad on normaalsed tegelikult? Tahaks kohe küsida mõne käest, aga ma ei julge, sest see tunduks äkki solvav…
Ka, mul oli pool päeva ikka püksid püüli sõelumas. Õudne mõte noh! Aga nüüd on veel õudsem, kui on variandid, et keegi elab mu raamatut (plagiaator olen siis ju!) kutsuge ACTA!) või et keegi elab tahtlikult mu raamatut (ja mul on mingi veider stalkerfänn). Kui täna keegi koputama peaks, siis ma hullun!
Mhmm, mis, ma kuulen kyll kogu aeg hääli – need on ikka rohkem sinu sees, mitte nagu pärishääled.
Eriti tigedaks ajavad mind need hääled, mis ytlevad: “V6ta jah veel üks koogitükk! V6ta ikka, v6ta!” Krt, ma ju olen DIEEDIL, lollid hääled, kas te ei saa aru!
Noh, ja siis need hääled mis ajavad mind valel ajal vales kohas suud lahti tegema ja sealt välja ajama asju mida poleks mitte vaja s6nadesse panna…. ehk siis need “Foot-in-Mouth” tõve algataja-hääled.
Nii on minu suhe häältega. Koputajatega mul suhted puuduvad.
Nii, vahepealsed arengud – Jaanus helistas antud numbrile ja see ei ole kasutusel, kuigi ta lasi taksistil veel oma telefoni pealt endale helistada (kaval nipp, kui kardad, et keegi vale numbri annab).
Mis mõttes nagu? Kes näeb sellist vaeva numbri sulgemisega? Miks? Aina imelikumaks läheb…
Hmh… “Stranger Than Fiction”, mitte Palahniuk vaid see Ferrelliga film, oled näinud äkki ? Läheb muidugi väga metaks, kui sinu elu on “Stranger than “Stranger Than Fiction””…
Nii äge lugu 😀 Ma sain korralikult naerda! Uskumatu, et vahel sellised lood päriselt ka juhtuvad.
Totaalselt kriipi! 🙂
apppi 😀 pole hullu Daki, kui keegi mulle sellise kirja kirjutaks, siis peaksin ka ennast hulluks 😀 Jõhker lugu 😛 Ma huvi pärast juba läheks otsiks selle taksojuhi üles 😀 nu et vaataks üle või nii uuriks ja vaataks mis juttu ajaks 😀
Samas saaks sellest mingi hea raamatu alguse. Ala kuidas mu raamatu tegelased päris elus ellu ärkavad vms.
… või siis ikkagi on tegu stalkeriga, kes lihtsalt mõtles keeruka stoori välja, et sulle külje alla ujuda ? 😛 Oled sa kontrollinud, kas ta pärisnimi on ikka Jaanus üldse ? 😀
Ray, see “Jaanus” kasutab nime, mis, ma arvan, ei ole kindlasti tema pärisnimi. Nii et jaa, on ka see võimalus, et keegi ronib niimoodi külje alla, aga nomaitea, kas ma olen seda vaeva väärt:D
Rents, selles mõttes on hea, kui jätad mulje, et räägid kõigest, aga tegelt ei räägi eriti millestki… Siis võivad hullud otsida palju tahavad, ikka peavad pool juurde mõtlema (nagu nt vennad I-d).
Selles mõttes on avalik blogi nii väikeses riigis nagu Eesti potentsiaalsele hullule hea taustsüsteem – kui sa näiteks kirjutaksid, et su mees on Tanel Padar, saaksid siit kohe teada, et ega ikka ei ole küll. (Tõsi küll, seda ehk ka siis, kui ta reaalselt su mees oleks, meenutagem Katrin Lusti ja “kas-ta-on-ikka-päris Adamit”) Ja teiseks, kui sa hakkaksid vastama kommentaaridele, mida reaalsuses ei eksisteeri, küsiks keegi kohe, et “Mis Annikale sa enda meelest vastad? Pole siin mingit Annikat.”
“MIDA. KEPPI.” sounds just about right, mul tuli kananahk peale. samas ma olen suht easily amused ka… palun follow-up’i, eks!
Daki, ma vist mäletan seda autorit! See oli kunagi vahemikus pakun 2004-2007, üks keskealine blond(eeritud) naisterahvas avaldas mingi raamatu ja ta oli taksojuht, lugesin toona vist Õhtulehest temaga intervjuud. Aga ma ei mäleta ta nime. VÕIBOLLA oli kirjastus Kentaur, aga selles ei ole ka täiesti kindel.
Nii et kui see naine väitis kutile, et tal on avaldatud raamat, siis ilmselt oli tema.
Ajasin vist segast. Lii Tanner oli see, kes Kentauris avaldas. Ja tema polnud taksojuht. Aga ikkagi on mul tunne, et olen mingist kirjutavast naistaksojuhist kuulnud enne seda su raamatut…
Hmm… Nojaa, vot. Mina ei olnud kuulnud. Tartus oli naistaksojuhte vist kaks, kummagagi pole väga pikalt rääkinud. Ja Tallinna omadest ei tea üldse. Ühesõnaga, see teema lõppes sama järsult kui algas. Pole ei “Jaanusest” ega taksistist enam midagi kuulnud.