Reedel tundsin, et ma enam ei jõua. Lihtsalt, capsis: EI JÕUA. Mainisin Abikaasale, et üks päev ja üks öö lapseta, kellega ma viimased kaks+ nädalat olen 99 protsenti ajast koos viibinud, kuluks vaimse tervise huvides ära. Lõppeks ma muidugi lapsest puhkust ei saanud, isegi mitte siis, kui pühapäeval kell kolm magamatusest nutsin. Õnneks on aga praegu üürike periood, millele ma paari kuu pärast heldimusega tagasi vaatan. Umbes nagu ma ennist vaatasin heldimusega tagasi ajale, kui Mila oli umbes 4kuune – enam ta ei nutnud hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni, veel ei liikunud ka ja oli ääretul rahul lihtsalt minu kõrval hängimisega. Mina sain pikutada ja aeg-ajalt viie minuti kaupa magada. ÕNDSUS.
Praegu on umbes sarnane õndsus, aga see tekitab kohutavaid süümekaid. Nõmmel on kaks tuba täiesti babyproofid, sest meil lihtsalt pole siin veel asju. Nii saan ma hommikul lapsele süüa anda, ise tagasi madratsile keerata, uksed kinni ja nii ta siis asjatab lapsekindlates tubades. Mina saan jälle viie minuti kaupa magada ja mis kõige imelisem – kuna ma magan madratsil, siis tuleb Mila ise õigel hetkel minu kõrvale oma hommikuuinakut tegema. On lõppenud need kullina passimised, et millal nüüd võiks olla õige hetk imik magama suruda, on ära jäänud need igavesed nutmised ja võitlused, kui Mila magama minna ei taha. Ta on piisavalt osav, et mitte iga sekund end vigastada ja samas on tal veel omaette piisavalt põnev, et ei hakka igav. Umbes nädala pärast see periood lõppeb, tean. Ilmad lähevad aina lapsesõbralikumaks ja igasugused lihtsalt lebamised jäävad minevikku. Ehk praegusesse hetke.
Ma tajun väga hästi, et see magamatuse probleem on aegamisi paranenud. Iga magatud kuuetunnise ööga teen ma tasa 9+ kuud kahetunniseid öid, olemine on ääretult parem kui varem ja ometi olen ma viimased kolm päeva olnud TÄIESTI väsinud. Selle üle kurta tundub pühaduseteotusena, sest mõned käivad ajuinfektsiooniga 14tunniseid tööpäevi tegemas ja kasvatavad mitut last ja ei kurda. Mina ei tee MITTE MIDAGI mis üldse võiks energiaröövel olla ja ma ei suuda hommikul silmi lahti teha. Lihtsalt füüsiliselt EI SUUDA. Nojah, okei, hommik algab pliidi alla tule tegemisega, et putru keeta või lõunaks süüa teha, aga see on ka üldjoontes kõik. Ei ole mu remont edasi liikunud, ikka on asjad värvimata, mis värvitud pidanuks praeguseks olema ja nii edasi. Pole mul ka enam mingit vabandust, et laps ei lase magada, sest laps magab imeliselt. Ikka olen nii väsinud. Kõigest. Hing on väsinud.
Seetõttu on ka süümekad täiesti tapvad. Tahaks vinguda, aga tunnen, et õigust selleks praktiliselt pole. Kõik asjad on poolikud, Kõuplis pole vahepeal pakkimas käinud ja isegi külmakast, mis hädasti ära kuluks ja mille Mallukas laenama pidi, seisab seal, kuhu ma talle järele pidin minema ja ootab mingit hetke, kui mul vastav tunne peale tuleb, et nüüd ma jõuan.
Jooksutossud seisavad ukse juures ja heidavad mulle mõrvarlikke pilke.
Kirjakast on täis kirju, mis ootavad vastamist, telefoni logi täis vastamata kõnesid ja ma ei oska mitte mingit vabandust endale leida. Kui et lihtsalt: olen NII väsinud.
Ma isegi natuke juba mõistan siin Nõmmel elades, miks osad naised tahavadki jääda koduperenaisteks. Kui ikka on selline majapidamine, siis võibki juhtuda, et päev saab läbi ja sa pole teinud muud kui kütnud-koristanud-süüa teinud-veel kütnud-puid toonud-lapsega tegelenud et ta sind ära ei unustaks-veel koristanud. Igasugustele muudele rumalustele stiilis “tööalased väljakutsed” ja “eneseteostus” ei jäägi aega mõelda. Ja siis ma imestan, miks ma tunnen end nagu zombi, midagi teinud pole ja aju taandareneb kuuldavalt.
Ja ise mõtlen, et võiks ometi tööd leida, hakata midagi PÄRISELT tegema, mitte lihtsalt päevi õhtusse saatma, magama minnes loota, et homme on parem ja ärgates veenduda et pole.
Õudselt nõme on see hetk praegu. Nii palju asju on objektiivselt nii hästi ja rohud töötavad ja nii, aga nende rohtudega on umbes nagu peavalurohuga. Valu ju kestab edasi, sina lihtsalt EI TUNNE seda. Ehk siis ma tajun, et kui rohtusid poleks, siis ma oleks praegu sügavas augus, aga tänu rohtudele päriselt ikka pole, kiigun kuskil vahepeal, ei ole proper õnnetu ega proper õnnelik.
Täna algab kevad, eks? Rasedalõks meie ukse ees (also known as jääväljad) on praktiliselt kadunud, igitigedad naabrid on lõpuks hakanud isegi tere ütlema ja Pussakas kaalub iga päev, et võiks õuekassiks hakata, aga viimasel hetkel mõtleb ümber. Homme tehakse kohalik Kiisumarket jälle lahti, nädalavahetusel jõuab võibolla siiski pakkimisega tegeleda ja ükskord me võidame niikuinii.
Eksju?
15 thoughts on “i’d like some cheese with that whine”
JAH!
Sa EI PEA jõudma.
Otsin oma jooksutossud välja ja helistan, kui su ukse tagant möödun. Tuleb ainult leida piisavalt lai väljasulanud tee, mis kaht vankrit mahutaks.
See on mingi karm enesepiitsutamine, mis tegelikult ära väsitab, et tahaks jõuda seda seda seda ja seda, aga ei jõuaa.
Mul ei ole isegi last ja ma isegi ei korista ka nii palju, ega küta tubasid soojaks ega tee 14tunniseid tööpäevi 😀 Ja ma ikkagi olen kaa nii hullult väsinud, sest ma mõtlen koguaeg neile eneseteostuse lollustele.. päriselt ei teosta ennast kaa, sest ei jõua praegu lihtsalt 😛
See on see seletamatu “kevad”väsimuse needus lihtsalt äkki? 🙂 Päike tuleb juba!!
kevadväsimus tuleb c-vitamiini puudusest. tasub proovida võtta. meie esivanematel polnud ju. aga see, et sa oled remondi keskel, kolimas ja tahad veel kuidagi asjalik ja tõhus olla, ise alla aastase lapse ema – no kuule, seda on küll palju tahta. Remont ja kolimine üksigi ju kurnavad nii ära, et jube. ma peale kolimist läksin ema juurde ja tundsin, et lähegi koju, sest olen väsinud ja ei taha asju kappi paigutada ega muud teha, 2 nädalat hoidsin eemale :). kusjuures remondi tegid töömehed. pealegi ma leidsin, et see on normaalne, et ma olen surmani väsinud remondile kaasaelamisest :). Võta täitsa rahulikult. Peadki puhkama. Kole lugeda kuidas kena inimene ennast piitsutab täiesti asjata.
Väsimusel võib ilmselt olla miljon põhjust. Mul on kaheksakuune põnn, kes siiani pole öösel lasknud mul järjest üle kolme tunni magada ja ka päeval pole suurem asi magaja, mistõttu arvasin (arvan siiani), et kõigi hädade allikaks on justnimelt magamatus. Õudne väsimus, asjadki kukuvad käest, maailm paistab pigem hall. Lähikondsete survel läksin nii igaks juhuks eelmisel nädalal arstlikku tehnokontrolli ja tulemus oli masendav – kilpnääre oli peaaegu, et lakanud töötamast. Väidetavalt olla selle sümptomiteks pea kõik isikliku maailma hädad st väsimusest, deprekast ülekaaluni välja ja kogu virr-varr, mida üldse ette kujutada suudab.
Jõudu sulle igatahes! Ja alati ei ole kõik ehk ainult peas kinni.
Haa, ma avastasin just, et kevadel on veel üks pluss. KÜTTEPERIOOD saab läbi, mis tähendab, et jääb ära pidev puukoorekoristamine, et laps seda suhu ei topiks.
Hah- Mul pole ka last, on aind kool ja töö. Ja ma olen kordadest rohkem väsinud ma arvan. Sest lihtsalt nii suur kopp ja laiskus on ja mul on täiesti suva, sest varsti on suvi ja siis saab asja vabamalt võtta( vähemalt kooli näol :))
Hehe, et üldist roosamannat lõhkuda, siis lohutuste vahele ka tilgake tõrva:
Ära vingu, pole mõtet.
Sul on 1 lihtsaimas eas laps, ja sa ei pea mitte midagi muud tegema. Sellist puhkust naljalt rohkem ei tule. Vedeled, hängid, mängid, keedad, küpsetad, pahteldad, saed, jalutad tunde ja kilomeetreid ja kui laps magab, vaatad seriaale. Super, noh!
Lisaks kirjutad, kui tuju tuleb, ja kui ei tule, ei kirjuta, mitte midagi ei juhtu. Vahid lakke ja teed imikule imelikke hääli. Nutad või naerad, ka vahet ei ole. Elu, see on lausa imeline!
Muah!
I second that, kuigi nats Daki kaitseks võiks öelda, et KUNAGI oli ju aeg, kus võis nutta või naerda ja ainult kassid said sind hirmunult vahtida. Ja, et isegi putru ei pidanud keetma, sest siis umbes ta ei näljutand oma last surnuks vaid daamilikult “paastus” ise 😀 Vanad ajad tunduvad ikka hiljem kergemad ja noh peab nentima, et mul isegi POLE last ja ikka tundub, et nii ülekohtuselt raske on mõnikord 🙁
Unustasin lisada, et see tunne läheb üsna kiiresti ka üle, see on lihtsalt moodsale naisterahvale omane kass.
Oot-oot, mis mõttes sa Daki ütlesid – ise omadega täiega läbi – et sul oleks vajalik üks päev ja öö ilma lapseta olla ja sa Ei Saanud seda? Nagu ma aru saanud olen, siis su Abikaasal lapsevaba aega on küll nii palju olnud?
Kamoon, kehtesta ennast sutike, see ikka teie mõlema laps ja õnneliku lapse eeltingimus on õnnelik ja rahulolev mamma 🙂
Mõnikord tuleb ennast tegutsema sundida, et inertsist üle saada.
Mõnikord tuleb mittemidagiteha, puhata ja lasta organismil kosuda.
Kui keegi tark ütleks, mismoodi nendel kahel hetkel vahet teha, siis ma kuldaks ta üle…
Igal juhul tasub enda ümber vaadates rahulikult nentida, et tegelikult EI juhtu mitte midagi nende asjadega, kui nendega paar päeva (kuud, aastat) eriti ei tegele (laps välja arvatud muidugi).
Ja kui natuke arvutada, siis… kuni kahekümnenda eluaastani inimene on alles suht laps ja õpib teooriat. Siis hakkab ta elama ja õpib praktikat. Ja kui nii võtta, siis on asjalikku elu elatud ainult mõni üksik aasta, aga see-eest ees on neid ootamas palju-palju. Seega pole kuhugi kiiret ja aega on maa ja ilm nii remondiks, koristamiseks kui eneseteostuseks. Seda kõike saab teha nii 30selt, 40selt kui ka 60selt veel palju-palju.
Tean, et Naabrinaine on tglt sõbralik, aga tema kommentaar oli nii inspireeriv. Tahaks kohe öelda, et:
“Kurat sa vigised, kui MINA oma esimese lapse sünnitasin, oli alles nõukaaja lõpp, emapalka polnud, pabermähkmeid polnud, sooja vett polnud, ISE tassisin ämbriga kaevust külma vett, pesin mähkmeid, oksendasin, pesin jälle. Tegelikult ei oksendanud, sest me olime nõukaajal lihtsalt nii kõvad mutid, keegi ei oksendanud. Mis sinul viga, pesed lapse tagumiku kraanist tuleva sooja veega puhtaks (rääkimata sellest, et lapse tagumiku ja nõude jaoks on eraldi kraan, milline luksus), viskad uue (emapalga eest ostetud!) mähkme alla ja elu on lill. Ja ikka sa kurdad?”
Ahjaa, seda tahaks mina ka teada, et kas sai paika pandud, mis kuupäeval sinu lapsevaba 24 tundi tuleb? Ja juhuks kui sul on vaja oma mehele millegagi survet avaldada – Irja Tähismaa alles sünnitas ja Innoke annab talle IGA PÄEV tund-kaks täiesti oma aega, kus noor ema saab jalutamas käia vms iseseisvat ja lapsevaba teha. Öösiti ka aitab. Küsi oma mehelt, kas ta on sitem isa kui Inno Tähismaa.
Rents: bahahahaa! Kusjuures jah, ma pikemat aega mõtlen, et kirjutan posti neist “lapsesaamisreeglitest”. Neis oli “kirjas”, et ma saan iga päev kaks tundi lapsevaba aega. Elu on teinud oma korrektiivid ja no ei ole teha midagi, kui inimene on ikka koguaeg metsas, sest riiki on vaja kaitsta. Asja teeb (emotsionaalselt endale) raskemaks see, et Mila nii minus kinni on ja on võimeline nii haledalt röökima, kui näeb, et ma kuhugi minna tahan. See on, ma loodan, mööduv faas ja mida rohkem ma ära käin, seda paremini ta harjub. Ja tol korral olid siiski halbade juhuste kokkulangevused. Eks ma ikka saan seda aega. Vähem kui tahaks, aga piisavalt. TEGELT.
Mallukas, ära unusta, et ükskord ma panin Miuksu dieedile ja siis kohe Tähismaad kirjutasid, et ma näljutan kasse! Nii et miski siin maailmas ei ole püha.
Aga üldiselt, ma arvan, oligi minig mõõnahetk + kevadväsimus + hingeväsimus. Tänaseks on teadupoolest juba parem ja meil kõigil on õigus olla väsinud vahel. Imikule imelikke hääli teha on ju ikka puhas luksus, olgem ausad. JA EMAPALK! Puhas lust ja rõõm noh!:)