Nagu ikka – istun sõbrannadega, räägin meestest ja panen kõik kirja.
dakiblogi
selle tšiki blogi, kes samastab end pardiga
Nagu ikka – istun sõbrannadega, räägin meestest ja panen kõik kirja.
6 thoughts on “millega ma vahepeal tegelenud olen”
Oled sa kindel, et su mehele meeldib, kui sa järjekordselt “Naine” oled?
Esimesed paar aastat ta võib-olla üritab aru saada, mis ta valesti on teinud ja igaks juhuks lilli tuua või muidu romatilisem olla. Aga kui selline käitumine jätkub, siis saab iga mees aru, et aeg on otsida keegi, kes suudab normaalselt käituda. Või siis ta lihtsalt ignoreerib sind ja sinu tujusid. (Mina olen valinud viimase variandi – kui naine ikka lambist tujutsema hakkab (pun not intended), siis ei tee ma tast lihtsalt välja, kuni tal jälle mõistus pähe tuleb.)
Peeter, novot, mul ongi peamine küsimus selles, et MIKS on nii, et see “normaalselt käitumine” nii nõutud on. Et miks ei lubata enam olla Naine. Sest meie ju suudame ometi lasta meestel olla Mehed (kah üldistades rämedalt praegu). Nii üldiselt on mu point selles, et võiks mitte nõuda, et kõik käituksid “normaalselt”, vaid et jätta inimestele nende momendid ja pidada seda pigem armsaks veidruseks. Selge, et ma ei ole selle poolt, et keegi nüüd nuga annab sest tal “tuli tuju”, aga väike mossitamine PEAKS olema lubatud. Ja mehed ikkagi PEAKS olema need, kes naisi poputavad. Vastupidi muidugi ka, aga selline ülima ratsionaalsuse nõudmine on minu arust veits üle piiri läinud praegu. Tunded on ju ikka ka olemas.
sellel, mida sa kirjeldad “naiseks olemisena” on tunnetega vähe pistmist… pigem on kirjeldatud tibi halvasti kasvatatud ja vabandust, lihtsal rumal…
Hmm, no ikka tuleb vahel peale…. aga et romantilised komöödiad / tragöödiad/ draamad selliseid puhanguid tekitavad, seda ma küll täheldanud pole. Pigem liigub mõte ikka sinna suunda, et jestas kui hea et meil selliseid kunstlikke draamasid pole, las need jäägu filmidesse! Teiseks, ma lööks selle mehe lapikuks kui ta mulle järsku heast peast mingi õhtusöögi Barcelonas peaks korraldama, sest vaat rahakott on meil ühine ja enne kui sellised kulukaid filmistseene ellu viima hakata peaks nagu nõu pidama. Või olen ma siis nüüd liiga ratsionaalne?
Ma ei nimetaks seda just “armsaks veidruseks”, kui naine heast peast järsku skandaali hakkab korraldama (eriti kui selline asi sageli juhtuma hakkaks). Veidrus on see küll, aga mitte armas.
Hmm, paistab et mu “naiseks olemise” argument jääb praegu vähemusse. No ma tõesti ei tea, kas siis mossitamine ja eeldamine, et vahepeal sind poputatakse ja et vahepeal on tusatsemine lubatud – kas see kõik tõesti ongi nüüd asi, mida heaks ei kiideta? Kas me peamegi kõik koguaeg ratsionaalselt ja mittetunnetepõhiselt käituma?