Meie Nõmme-kodusse oli jäetud paar ägedat mööblitükki. Ägedat selles mõttes, et neist saavad ägedad asjad, kui välja mõelda, mi värvi nad võiks värvida ja natuke vaeva näha. Okei, nad on niisama ka ägedad, aga viimasel ajal on mind tabanud DIY-palavik, seega tahan ma kõike ISE teha. Kõik mööblitükid, mis mulle aastatega kogunenud on, värisevad hetkel hirmust, sest nad juba teavad, et mul on kavas nad kõik üle teha. Ägedaks.
Esimesena võtsin ette laua. See oli mattunud koleda valge värvikihi alla, selle all oli veel üks kollane värvikiht. Haises nagu vanakurat. Kolm päeva nokerdasin ja sain iga kord värvihaisudest peavalu, aga puhtaks ma ta sain.
Kõigepealt muidugi tuli välja, et kaabits, mis ma ostnud olin, on totaalne kräpp. Plastikust jura, mille käepide ära hakkas tulema ja mida ma siis iga nühke järel tagasi pidin kruttima. Kui oli endale korralikud kaabitsad muretsenud, lendas töö suisa rõõmuga.
Algselt oli mul plaanis värv maha võtta ja uuesti valgeks värvida, ning siis peitsiga kulutatud ilme anda. Aga kui ma olin kõik värvi maha saanud, mõtlesin, et proovin, mis nägu peitsiga jääb. Ja jäi megaägedat nägu! See ilus tume puit, mis värvi alt välja tuli, sai peitsiga, kuidas nüüd öeldagi, komplimendi. Üleüldse, miks mitte keegi mulle varem pole öelnud, kuivõrd COOL asi on PEITS?! Peits on absoluutselt mu lemmik… aine hetkel. Peitsisõltlane. Äkki peaks tugigrupi looma? Anonüümsed Peitsisõltlased.
Nii et nüüd on mul kaunis tume puitlaud, mida ma isegi üle ei raatsi lakkida. Võibolla kunagi tahan midagi muuta, siis hakka jälle seda lakki maha kratsima. Kirjutuslauaks ideaalne! Pealegi tuli välja, et sellel on sahtlikoht ja järgmine projekt ongi sahtel ehitada. Täiesti superluks. Ema kinkis sünnipäevaks kirjutuslaua tooli ka, millele me homme järele läheme ja mis saab ka totaalse make-overi.
Nii hullult cool on asju ise teha! Täna näiteks võtsin kaks tundi relakaga ahjult värvi maha. Ma pole elus vist nii tolmune olnud. Homme jälle!
Kas ma olen juba öelnud, et ma olen oma kodust totaalses vaimustuses?
Pilt sai olude sunnil tehtud kunstipärane, aga kunagi teen kindlasti parema pildi ka. Koos tooliga, näiteks!
6 thoughts on “remontika 1: laua lugu”
Mul on ka selline laud, ootab oma kodu ja ägedaks tegemist. Aga minu laual on ajalugu selline, et see oli ühe enne meie koju sattumist vanas väikeses külakoolimajas õpetaja laud klassis. Ja minu ema sai selle omale esimeseks mööblitükiks Siberist tagasi tulles. Et ma lihtsalt tahtsin öelda, et sellistel vanad mööblitükid on näinud nii palju ja see on nii äge, et neid viitsitakse tänapäeval korda teha ja edasi armastada. Tubli oled.
Nii hullult cool! Ja nii kahju, et ma ei tea selle laua pikemat lugu…
See suur, et peits kipub ka pärast kuivamist natu värvi andma. Puhtalt selle pärast ma soovitaksin lakkida. Aga ei pea 🙂 . Äge on ikka 🙂 .
Oma kodu on jube lahe asi jah, tunne rõõmu! Mul, võõral inimesel, on ka kohe hea meel su pärast 🙂 .
Pilti vaadates on lauad identsed kui soovid, võn sahtlist pilti teha ja mõõdud võtta, on äkki ehitamisel abiks?
E., kui viitsid, palun jah! On äkki tõesti lihtsam. Tikker, ma võin sinu laua ka endale võtta:)
hehe. meil ka täpselt samasugune laud, memm jättis koos ülejäänud mööbliga. võtsin värvi maha, sest mõtlesin ka kirjutuslauaks teha, aga lõpuks jäi puhtpraktilistel põhjustel vana kontoristiilis laud, mis välimuselt üldse ei meeldi, aga SUUR on. meil ju ühel laual kolm arvutit…
nüüd see laud ootab teisel pool oma saatust. kuskile ta läheb, selge see!