Ma olen pikka aega mõelnud oma lõputut tarkust jagada titevidinate teemadel. Mäletatavasti ütles dr Spock väga targalt: vastsündinule pole mõtet igast jama kokku osta, ta võib magada ka sahtlis! Aga loomulikult ei uskunud ma Spocki ja ostsin ikka igasugu jama kokku. Tänaseks on selgunud, mis neist osutus täiesti mõttetuks, mis lühiajaliselt vajalikuks ja mis on oma olulisust tõestanud. Ei hakka mainima iseenesest mõistetavaid asju, nagu võrevoodi või söögitool või lutipudel (kuigi mõned pered saavad ilmselt kõigi kolmeta hakkama). Loomulikult on kõikidel peredel eri vajadused ja tited erinevad, sinul on võibolla hoopis muud olulised-vajalikud vidinad.

VAJALIKUD VIDINAD:

Bodid, sukapüksid, tudukombed. Maailma mugavaim (juba liikuva) beebi riietuskombinatsioon on pikkade või lühikeste käistega bodi ja selle all sukapüksid. (All sellepärast, et alla ei vajuks.) Vastsündinu mugavaim riietusese on aga tudukombe. Eriti kiidan Lindexi kombinesoone, nii pikki kui lühikesi. Kui ta veel ei liikunud, siis ei vahetanud ma enamasti hommikuti tal riideid, õhtul ja väljaminekuks panin teised rõivad, aga selles tudukombes oli tal niisama kah hea olla. Peaasi, et endal oleks mugav ligipääs, eriti alguses on see oluline, kui veel öösiti ka mähkmevahetust ette tuleb. St et tudukombed, millel trukid või lukk lõppevad naba juures, ei ole eriti mugavad.

Isofix kinnitusega turvahäll/turvatool. Turvahäll on esimesed 8-9 kuud+ ülioluline. Juhul, kui peres on auto ja/või palju autoga reisimist. Küll aga soovitaks ma igal juhul muretseda turvahällialus, mida autosse kinnitada, kui te palju ringi sõidate. Samuti soovitan turvahälli, millel oleks tekstiilist “katus”, kui tegu on suvebeebiga. Meie oma nimelt vihkas päikest südamest. Alati oli autos sall, mis veel lisaks hälli enda “katusele” üle tõmmata. Olen näinud lihtsalt sangadega hälle ja omaette imestanud, et mis imelapsed need küll on, keda päike ei häiri… Talvelapsed ilmselt.

Aga appi kui tüdinud olin ma turvahälli vedamisest ja pidevast jamamisest rihmadega! Ma oleks selle turvahällialuse eest tapnud. TAPNUD I say! Sest mõnipäev pidin ma last kümneid kordi tooli panema ja sealt välja võtma, teinekord ka koos tooliga ja see oli ilge töö. Nüüd on ta piisavalt suur turvatooliks ja elu on läinud nii palju inimväärsemaks.

Mängukaar. Osutus mingil hetkel täiesti essentsiaalseks, aga tegelikult peaks see kuuluma ajutiste asjade nimekirja. Sest mängukaar oli oluline täpselt kuu või kaks ja siis kasvas ta sellest välja. Õigemini, siis ei tahtnud ta enam selili olla. Seni, kuni ta veel selili oli, tahtis ta väga igast asju käpakestega taguda ja imetleda. Aga kaua sa ikka jõuad hoida mingeid kõrinaid titel nina ees, käsi väsib ju ära! Väga mugav leiutis. Ma kujutan ette, et need voodikarussellid on umbes sama eesmärgiga, aga kuna ma olen see unenats, kes hoiab voodi mänguasjavaba (nagu raamatud õpetavad), siis karusselli meil pole olnud. (Okeiii, tegelt ma TAHTSIN karusselli, aga täpselt nagu paljude asjadega, mida ma kodus tüütuseni räägin, et ma tahan, siis lükkus sellegi muretsemine koguaeg kuhugi kaugesse tulevikku ja lõpuks lihtsalt vajus asi ära.) (Vt ka elutoakapp.) (Vt ka kolm kasti, mis on POOLTEIST AASTAT lahti pakkimata.) (Vt ka uus kodu ja nüüd polegi enam mõtet siia midagi muretseda.)

Kulmukäärid. Kunagi keegi mul siinsamas blogis soovitas tite küünte lõikamiseks osta beebikääride asemel kulmude lõikamiseks tehtud käärid – peenema teraga ja palju mugavamad. Ideaalsed! Ja mis peamine, vist olid kaks korda odavamad, kui spets beebikäärid.

(Kerg)käru, mida saab panna magamisasendisse. Kunagi sügisel tegin väikese väljamineku ja ostsin kasutatuna Casualplay Vintage käru, 80 eurot maksis. Ma olen nii kohutavalt rahul, et ei saa üldse aru (õigemini tegelt saan, aga vt allpool), miks ma üldse pidin kolm korda rohkem raha kulutama kärule, mida ma vaid paar kuud kasutasin. Kui üldse vinguda, siis selle üle, et rattad kolisevad megalt, õhkkummiga rattad on vaiksed. No ja üleviidavat sanga ka pole.

Babybjörn kõhukott. Arvasin, et minust saab linaema, ei saanud. Ei viitsinud. Vaatasin küll ilusaid linasid, aga kuna selles poes, kuhu ostma läksin, olid need samas hinnas kõhukottidega ja linu oli ainult koledaid, siis tundus kuidagi eriti jabur 1000 krooni (või palju see maksiski) riideriba eest maksta. Ostsime hoopis kõhukoti ja see on osutunud asendamatuks meie käikudel perega linna või loodusesse. Tavaliselt tassib last muidugi Abikaasa, seega sai ka kõhukott ostetud tagasihoidlikku halli värvi. Praegu hakkab ta (laps, mitte Abikaasa) vaikselt sellest aga välja kasvama, nüüd mõtleme mingi seljakotilaadse asja peale, mis pidi ka olemas olema. Noh, mingi matkavariant. Eks kevadel vaatame, kui suur ta on ja mis sobib.

Beebikiik. Kah üks suurepärastest leiutistest, mis peaks vist tegelt ajutiste listi käima. Hästi palju oli titt mul kõhuli teki peal, aga kui ta veel väike oli (sest praegu on ta ju suur, eks ole…), väsis ta kähku ära ja kaua kõhuli ei jaksanud, samas tahtis aga mind näha. Siis hängis ta meil hästi palju kiiges, kui omi asju tegin. Meil oli mingi eriti vanakooli Babybjörni firma kiik, ei mingeid kellasid-vilesid, lihtsalt raudraam ja riie peal, jalaga kiigutasid kui vaja. Seni, kuni ta ise ei istunud, ideaalne asi. Kui aga ise hakkas istuma, sai ta panna söögitooli ja kuna see teetähis saabus vist päris kiirelt meil, ongi kiik ammu ära pakitud juba. Selle eest 80 eurot maksma poleks nõus (nii palju umbes need moodsad maksavad poes, vaatasin), aga kui olemas, kasutasin rõõmuga.

Mängutekk. Asi, mida olen kasutanud selle saamisest igapäevaselt. Seal on ta kõhutanud, istuma, roomama ja seisma õppinud. Praegu tal seda enam vaja ei ole, sest veedab päevi kahel jalal, aga mulle tundub, et talle meeldib, et on midagi, mis on päriselt TEMA OMA. Kodune ja turvaline. Praegu on tekk Nõmmel ja Mila on teinud sellest kodubaasi, kuhu vahepeal istuma läheb. Tulevikus ilmselt jääb veel mõneks ajaks lastetoa põrandale, kus mugav ja mõnus mängida.

Beebitalk. Beebitalki ei jõua ma ära kiita! Kuigi kõik raamatud on täis juttu, kuidas beebitalk on tõeline SURMAOHT (lämbumine! ummistunud hingamisteed!) ja parem kasutada tsinksalvi, siis teate, kui ikka need miljonid voldid suvel palavaga hauduma lähevad, siis see salv ei aita asjale kaasa, kuna tegemist on kohtadega, kuhu õhk ligi ei pääse. Järelikult tuleb neid hoida kuivana. Kreem – not so kuiv. Talk on imerohi igasuguse punetuse vastu kaelavoltides ja mujal. Õnneks muidugi pole üldse erilisi probleeme meie peres mingite jäledate haudumiste ja löövetega olnud, talk on (ilmselt) probleeme ka ennetanud. Ma muide ei kasuta seda igapäevaselt, vaid ikka siis, kui on vaja.

Vann. Meil on kasutusel kaks vanni – beebivann Tallinnas ja tavaline väike vann Tartus. Tunduvalt mugavam on beebivann, aga ma arvan, et see läheb mingi hetk väljavahetamisele. Kui üldse – loodetavasti saame ikkagi varsti päris vanni. Samas on vann üks vähestest õhturutiini asjadest, mis meil on alati samad, nii et võibolla jääb väike vann siiski veel igaõhtuselt kasutusele.

Rinnapump/rinnapiimakotid. Minu jaoks osutus see hädavajalikuks – esimesed neli-viis kuud. See andis mulle vabaduse vahepeal emarollist välja astuda ja mõned ööd välja magada või end sotsialiseerudes (loe: veini juues) lõõgastada. Superheadeks osutusid ka minigrip-piimakotid, mida sai mugavalt pumba otsa kinnitada ja sügavkülma panna. Siis tegin ma selle vea, et ostsin keeratavad plastikust topsid, sest apteegis parasjagu kotte polnud. Kuu aega hiljem ma enam pumpamisega ei tegelenud ja topsid kannavad praegu lapse pesemise/söötmise/mänguasjade otstarvet. Võibolla suvel hakkan neid ka marjade sügavkülmutamiseks kasutama.

Plastist pudipõll. Püüab kõik kukkuva kinni ja põrand jääb relatiivselt puhtaks. Saab mugavalt kohe puhtaks pesta ja järgmiseks söögikorraks on kuiv. Idealnaja.

Magamiskott. Suurepärane asi, kuni ta veel ei liigu. Tead, et laps on kindlalt soojas ja ei nihele teki alt välja. Tagasivaates oleks ehk võinud kauem kasutada, aga megapalavus tuli peale ja kui sügis saabus, liikus ta juba nii palju, et teda kotti aheldada tundus… noh, aheldamisena. Eks see on omakorda kätte maksnud, ta sahmerdab nagu hull ja pole üldse harjunud rahulikult paigal magama. Tekki keeramine või magamiskotis magama harjumine oleks ehk seda probleemi ennetanud.

Beebiäppid. Androidi Baby ESP äpp, Symbianil oli kaks äppi, mille nimesid ma enam ei mäleta, aga igal juhul oli see beebiäpp itaallaste tehtud, seda mäletan miskipärast. Nüüd inimkeeles. Esiteks kasutasin ma sünnituse ajal tuhudelugemiseks spetsiaalset äppi, kus pidin vaid tuhu alguses üht nuppu vajutama ja suurelt jooksid ees sekundid, ise ta automaatselt arvutas, kaua kestis ja pikk on tuhude vahe. Lõpuks ma muidugi juba TÄIEGA JÄLESTASIN seda suurt stopperit, sest see tähendas ju valu.

Beebiäppidest osutus asendamatuks võimalus ka pimedas ühe liigutusega üles märkida söömise algusaeg. Nii oli silme ees, millal ja kui pikalt ta sõi. Näiteks siis, kui ta veel öösiti ka sõi, tekkis sageli olukord, et mul oli tunne: ma ju JUST viskasin uuesti pikali, mida ta jälle tahab! Pilk äppile aga ütles, et oi, näed, ongi kolm tundi möödas, süüa ju tahab! Ise ma kellaaegadele mõelda ei suutnud. Söömisaegu registreerisin ma imetamise lõpuni, et saaks jälgida, kas need perioodid, mis tundusid lõputud, seda ka tegelikult olid. (Ei olnud.) Ka oli hea teada, kaua ta sööb, sest ta vahel kippus end unustama ja näiteks magama jääma või siis tegelesin mina muude asjadega ja ei pannud tähele. Pluss olulise lisana võimalus märkida, kuhu poole laps järgmisel korral tõsta tuleb. Viitsisin ma jee oma aju veel selliste asjade meelespidamisega koormata, hea, kui miski mu eest selle ära tegi.

Praegu kasutan Baby ESPi kasvukõvera märkimiseks, kuid sellega saab lisaks söögiaegadele ka igasuguseid muid asju jälgida-dokumenteerida: enda ja lapse uneaegu, mähkmeid, haigusi, kasvamist, pumpamist, pudeleid ja segu hulka jne.

AJUTISED/MÕTTETUD VIDINAD:

Tsinksalv, gaasirohi, igemegeel jmt “hädavajalikud” ravimid. Gaasirohuga ujutasime me lapse esimestel elunädalatel üle, sest MISMÕTTES LAPS LIHTSALT NUTAB?! Tal ju peab midagi VIGA olema! Siis jõudis mulle lõplikult kohale, et lapsed nutavadki, neil ei pea alati midagi meditsiiniliselt viga olema. Gaasirohi kuivab kuskil. Mitte mingit vahet ei näinud, kõik, mis pidi välja tulema, tuli ka ilma rohuta välja. Sama lugu igemegeeliga. Umbes neljakuuselt oli ta vahepeal võimatu ja ma muidugi kahtlustasin kohe hambaid (sest MISMÕTTES LAPS LIHTSALT VINGUB, tal ju peab midagi meditsiiniliselt viga olema!). Määrisin igemegeeli paar õhtut ja lõpuks tulid hambad ikka paar kuud hiljem täiesti märkamatult ja ilma geelita. Tsinksalvi olen kasutanud ainult paar korda, kui on tõesti vaja olnud. Suur tuub – lihtsalt kuivab kuskil. Mõttetu raiskamine sisuliselt.

Mähkimisalus. Hädavajalik esimesed kuud, kui ta veel ei keeranud ja mina end temaga veel ülimugavalt ei tundnud. Nüüd võin ka roomaval/seisval/kõhuli/sipleval lapsel igast asendist mähkmeid vahetada ja pole probleemi. Alguses oli aga jõle mugav, kui sai ta ilusti alusele panna ja siis rahulikult kuivatada-mähkida-õhuvannitada. Seljale hea, voodi peal on ikka tappev, kui just ei istu.

Beebikäärid. Vt kulmukääride selgitust. Beebikäärid on vist spets sellised, et ainult üks tera lõikab ja nii on ohutum, aga vabandage väga, KUI PIKAKS peab laskma siis küüntel kasvada, et need sinna vahele üldse ulatuksid?!

Beebiõli/beebikreemid. Beebiõli olen kasutanud täpselt kaks korda. Ühe korra panin vannivette ja nahk oli küll pehme pärast, aga ta on seda niigi. Pealegi ei meeldinud mulle, milliseks õli vee tegi. Kuidagi räpase tunde jättis. Teist korda määrisin kestendavat kohta. Ja oligi kõik. Beebikreemi pole kordagi lapse peal kasutanud, määrin oma nägu sellega. Spetsiaalselt ei ostnudki, kah kuskilt kingipakist ja kõige rohkem hämmastas mind, et see lõhnas! Miks lisatakse beebikreemile lõhnaaineid?!

Beebi salvrätid. Alguses osutusid need täiesti mõttetuks, meil kuivasid mitu pakki lihtsalt ära. Ikka käis asi vanakoolimeetodil kraan+käterätt. Nüüd aga on need juba asjalikumad, eriti Nõmmel, kus veel pole sooja vett, ja reisil. Niisiis – alguses mõttetud, praegu ajutiselt head.

Voodipehmendused. Alguses megamõttetud, vist ainult paar nädalat neljakuuselt oli see aeg, kus need oleks ära kulunud. Nüüd ta küll sõidab läbi une alati peaga vastu otsaseina, aga kui ärkab, ajab end ikka püsti. Ja aeg, kus ta püstiasendist sirgjooneliselt otse ümber kukkus, on õnneks möödas. Ja siiski poleks kümne sentimeetri kõrgused voodipehmendused suurt aidanud.

Riidest pudipõlled. Üsna kähku sai selgeks, et riidest pudipõlle asemel on mõttekam kasutada suurt käterätti, sest toit jõudis ikka kõikjale mujale kui põllele (ja suhu). See periood oli aga väga lühike ja nüüd keeldub ta püreedest, eelistades pärisinimeste toitu (enamasti ikka seda, mida mina parasjagu söön, olgu selleks spagetid küüslauguga või kanavokk), ehk siis abiks on ainult plastist pudipõll.

Beebimonitor. Täiesti mõnus ja mugav asi suures elamises, näiteks ema juures või Nõmmel. Aga neis olukordades, kus meil oleks seda hädasti vaja olnud, selgus, et monitor lihtsalt ei levi (jaanipäeval, Nõmmel autot maja taha parkides, kui laps on autosse magama jäänud). Peredes, kus on laps harjunud väljas magama, on see vist asendamatu. Meil oli see asendamatu lühikest aega, kui ma olin üksikema ja Naabrinaisel õhtuti üle koridori külas käisin. Praegu aga pole monitorist suuremat kasu, sest ta ju ei nuta. Ta ärkab HIIRVAIKSELT ja hakkab kohe kuskile ronima/seisma/kukkuma. Kukkumist muidugi kuuleks, aga siis oleks ka juba hilja. Niisiis kuuleb teda niikuinii siis, kui on juba liiga hilja (loe: kui teda uuesti magama saada on võimatu), nii et polegi vahet.

Imetamisrinnahoidja/rinnapadjad. Abso-faking-luutselt kordagi ei tundnud puudust spetsiaalsest rinnahoidjast. (Issand, ma päriselt loodan, et titekauged inimesed pole üldse viitsinud selle posti lugemisega alustatagi, sest…) Kodus ma rinnahoidjaid ei kandnud ja väljas sai väga hästi tavalistega hakkama. No tõesti, ei mingeid probleeme. Aga ma saan aru, miks mõnele naisele on spets hoidjad vajalikud, oleneb inimesest. Rinnapatju ostsin suure pakitäie, millest kasutasin niisama lappidena mõned ära, ülejäänud andsin edasi. Mingi aeg kasutasin neid söötmise ajal, et voodi üleni märjaks ei saaks, aga see probleem oli ka vist ainult mõni aeg, siis õppis titt korralikult sööma.

Hõlmikpluusid/vastsündinu suuruses püksid. Kuidagi tundus mulle, et hõlmikpluusid on nii jube olulised. Noh et sa ei taha alguses seda hiidpead läbi särgiaukude suruda jne. Elu aga näitas, et mu vastsündinu oli ikkagi pidevalt kas kombedes või suvel palavaga lühikestes bodides. Viitsisin ma jee mingite pükstega jamada, nii mugav ju, kui on trukid ja saab lihtsalt mähkmeid vahetada. Praegu on püksid muidugi väga head, sest sukapükse on vaid paar paari, pükse aga kümmekond. Määrigu siis pigem pükse. Need püsivad lihtsamini jalas ka.

Plastlusikad. Meil neid ikka on, kuigi spetsiaalselt pole ostnud, kingipakkidest saadud. Aga täpselt nagu nokaga tassiga tundub mulle, et ma teen ise endal elu raskemaks. Parem juba kohe teda õpetada õigete asjadega õigesti sööma, kui et hakata hiljem ümber harjutama. No kahvli ilmselt ostame plastikust, aga lusikat? Ei näe mõtet. Vahepeal hammustab seda küll, aga peamiselt siiski mitte. Nii et ma nagu ei saa hästi aru sellest plastlusika-värgist. Ja miks lusikas veel painduv peab olema? Pärislusikad ju pole?

Nokaga tass. Siinkohal ma ei välista, et ma lähitulevikus siiski näen selle pointi, praegu aga veel mitte. Ma olen algusest peale mahla andnud tassist ja ta suudab praeguseks peaaegu normaalselt tassist juua. Ma võin mõista, miks nokaga tass võib reisil hea olla, aga samas on ju paljud mahlapakid korgiga, saab ju ka korgi peale keerata ja ei loksu välja? Või on asi selles, et lapsel on midagi OMA ja ta tahab ISE majandada? Siis ma võin sellest aru saada, nagu öeldud, see võib lähitulevikus meilgi päevakorda tulla. Aga igal juhul – ostsin selle juba ammu. (Tahtsin tegelt kahe kõrvaga plastikust tassi, mida ta saaks ise hakata kasutama, aga kahekõrvalisi pole! Njetu! On vaid kahekõrvalised nokaga tassid.) Ta oskab sealt juua küll, aga ikkagi leian ma, et parem kohe õigesti õpetada. Aga noh, eks näis.

Lutt. Lutisaagast peaks kunagi pikemalt kirjutama (kui viitsin), aga üldiselt on osutunud täiesti ebavajalikuks. Täna sai ta ühe uue sõbra luti hambusse ja hakkas seda kohe lammutama nagu mingi lõukoer. Ikka hammastega! Ikka ribadeks!

Veega täidetud närimismänguasjad. Närimisest edasi rääkides, siis ainuke lutilaadne toode, mis meie peres kaubaks on läinud – Tommee Tippee tagumiste hammaste sügamis…lutid? No mingid lutikujulised närimispulgad, ühesõnaga. Neid on ta nätserdanud ikka mõnuga. Aga need klassikalised veega täidetud närimisloomad, mis pannakse külmkappi ja peaks igemete valu leevendama, on teda täiesti külmaks jätnud. (Pun not intended.)

2-in-1 vankerkäru. Vankrisaagast tahtsin ma kunagi pikemalt kirjutada, aga siis selle teema olulisus ammendus. Ühesõnaga, see vanker, mis ma kevadel ostsin, osutus täpselt selleks, mida ma vajasin – ESIMESED KOLM KUUD. Lisaks oli ta ikkagi KOHUTAVALT raske, kuigi üks kergemaid omasarnaste hulgas. Ja siis selgus, et odav Poola pask ikka – metallkonstruktsioon, mis peaks vankrit käruks muundama, lihtsalt ei pea.

Niisiis on mul üks raske kobakas vanker, mida ma enam kasutada ei saa. Võibolla õnnestub laps selles magama õpetada, eks vaatame. Nõmmel saab ta ju akna alla magama panna!

Tookord ma tahtsin üleviidavat sanga, õhkrattaid lumes mässamiseks ja vanker-käru kombot. Üleviidav sang on senini mu lemmik, aga lumes sõidame kelguga või sitase ilmaga tavalise käruga ja senini oleme kenasti hakkama saanud. Lisaks muutus ääretult oluliseks see, et käru oleks KERGE, sest kui laps kaalub 9 kilo ja vanker 17 kilo, siis on ikka päris hull treppidest üles-alla käia. Tehtav, aga tüütu. Aga peamiselt siiski on probleem selles, et laps keeldub selili olemast ju. Ilmselt oleks see vankerkäru kauem meie vajadusi rahuldanud, kui oleks kiirelt suur talv tulnud, kui see poleks lagunenud ja kui laps poleks nii kiiresti arenenud. Tagasi vaadates oleksin ostnud kasutatuna äravõetava korviga vankri, mille ratastele saaks ka turvahälli kinnitada.