Nagu Naabrinaisele lubatud, kirjutasin jõululoo pealkirjaga “Jõulud Belfastis”.
Lugeda saab seda Delfi Naistekast. 1. osa, 2. osa, 3. osa.
Tartus olid lumised jõulud, Tallinnas on varakevad. Elu.
Hiljem: Hahaaa! See on hoopis jõulutorm Dagmar, mis väljas möllas ja mul magada ei lasknud.
9 thoughts on “jõulud Belfastis”
Pisut segaseks j2i, kas yks tegelane oli siis Meelike v6i Meelika…
Mulle meeldis see jutt. Lugesin täna kõik kolm osa läbi.
Vist olen kuidagi erilises meeleolus ja mõned asjad puudutasid mind eriti, sest mul isegi tuli pisar silma lõpuks. Teisalt ma tean, et mina olengi see naine, kes kõigi filmide ja juttude lõpuks nutab 🙂
Mh,
mul Belfasti-kujund on nüüd kuidagi plögane ja argine. Eks see on üks pseudoeliidi probleem – et minu Belfast on minu jaoks kuidagi ägedam kui imelike Eesti mehaanikute hüsteerikutest naiste siseheitlustest läbiimbunud jõulupidu.
Aga noh, ega mul siis kahju ei ole. Ma pean õppima oma kujundeid jagama.
Muah!
Naabrinaine
Eesti oma Barbara Cartland on sündimas 🙂
Arvaks kah, sa vist tõesti loed mu blogi esimest korda? Vaatan seda ka eelmise kommentaari põhjal. St blogi blogiks, mu raamatuid sa tõenäoliselt pole ka lugenud? Ma ju kirjutangi peamiselt naistekaid…
Ja üleüldse, tavaliselt on nii, et ma ei viitsi depressiooniaegadel eriti kommentaare lugemas käia, sest kardan, et nad ajavad mul tuju ära. Aga alati olen ma senini positiivselt üllatunud.
Mitte täna.
Aitäh, sõbrad.
Daki,
ole nüüd.
Ega see BC nüüd NII solvav ka ei olnud? Vaata, kuidas teda armastatakse!
Vabanda, Daki, kui mu kommentaar solvas! Võrdlus Cartlandiga oli mõeldud komplimendina. Minu arvates on sul palju potentsiaali saada tema sarnaseks. Cartland oli kindlasti õnnelik inimene – tal oli palju raha, palju lugejaid, ta oli kuulus ja tegeles terve elu kirjutamisega, mis oli nii töö kui hobi, tähendab ta tegi terve elu seda, mis talle kõige rohkem meeldis. Mulle on jäänud mulje, et sa tahad samamoodi ennast kirjutamisega ära elatada ja kirjutamine sulle hästi meeldib ja sobib ja delfis avaldatud järjejutt on selle kinnituseks.
Olen proovinud ka paari su raamatut lugeda, need on siiski pigem noortekad kui naistekad, mistõttu mulle need midagi ei pakkunud, aga kindlasti on neil oma sihtrühm olemas (olen liiga vana nende jaoks).
Kui töö eest raha saadakse, siis on tööd ka õigus kritiseerida, kui rahul ei olda. Vabatahtlikku tööd tehakse südamest ja igaüks oma võimete järgi, maksustatava töö puhul nõutakse aga juba kvaliteeti. Delfi lugejad on selle kvaliteedi hindajateks, kui Delfi juba maksis selle järejejutu ees, see oli ju armsale autorile teada. Kuidagi sitamaitse jääb publikuna suhu, kui autor/esineja oma esituse kvaliteeti avaldamiskoha järgi otsustab. Sama lugu oli Metsatölliga, kes korra Amigos esinemas käisid. Tõsised fännid olid neid ka sinna vaatama tulnud, aga see halvustav/üleolev pilk, millega see bänd rahvast vaatas (a la mõttetud joodikpõdrad ja venelinnukesed) oli solvav. Pole kordagi nende kontserditel enam käinud. Samamoodi jäävad nii mõnedki raamatud minu poolt ostmata, sest autor on oma nime kuskil ära määrinud. Võibolla see stiil polnud lihtsalt minu jaoks, aga seda vähem siis on seda ka raamatute stiil. Iga loomeinimese tähtsaim vara on tema nimi ja iga sõnavõtt peaks olema kontrollitud, enesekriitiline ja vastutustundlik. Ühesõnaga minu poolt järkuv respekt Andrus Kivirähule ainsana eesti nö nooremapoolseist (st mitte JaanKrossiaegsetest) kirjanikest ja jään edasi vaid tema raamatute ostjaks, kuni keegi teine pole sellele tasemele suutnud tõusta.