Jalutame Toomemäel.
Mina: “Tartu on ikka hoopis teistsugune kui Tallinn. Elurütmi erinevus on nii tugevalt tunda.”
Abikaasa: “Mismoodi?”
Mina: “Noh, Tartus on stress hoopis teistsugune. Leebem. Kui Tallinnas stress peale tuleb, on sellest praktiliselt võimatu end välja raputada. Tartus on ka stressi olnud, aga siin on see kuidagi mellow.”
Abikaasa: “Sul on hobi vaja.”
Mina: “Hmm. Võibolla ma peaks hakkama blogi pidama. Ma olen kuulnud, et see on popp. Ma oleks kindlasti väga äge blogija.”
Abikaasa: “Ma pigem mõtlesin midagi vabas õhus.”
Mina: “Vabaõhublogija?”
6 thoughts on “tulevikuväljavaated”
Haha. Väikelapsega hobi vabas õhus?!
Võiks lapseväline olla tegelt… Aga ega on kuidagi NII VÄHE, eriti nüüd, kui peab jälle töötama hakkama…
noh, mina tõttöelda oleks ilma aiatöödeta ammu lolliks läind (tänagi rohisin lillepeenart :)), aga sul vist pole aeda käepärast? 🙂
väga vaimukas…
Vabaõhuhobidel on see voorus, et väikelapsed AKTSEPTEERIVAD neid.
No blogimist, lugemist ja kirjutamist nad ei aktsepteeri, samuti nagu kassidki. Mingi arusaamatu värk – ema istub maas ja vahib… midagi. Selge, et tal ei ole parajasti midagi tarka teha ja talle tuleb häid ideid anda.
Aga kui ema tuiskab reha ja labidaga relvastatult mööda aeda ringi (ja see aed on turvaliselt kinnine) siis titt saab aru, et emal ONGI päriselt tegemist ja ta peab natuke aega ise hakkama saama.
Siis jääbki ainult see mure, et ega ta ei rooma aia alt läbi naabritädi kanadega jutustama.
Jooksmine kui vabaõhuhobi pole ses mõttes hea, et laps ei jõua emale järele lihtsalt. Kui sa jookseksid ringiratast ümber lapse, siis oleks okei.
See ringiratast ümber lapse on päris hea mõte:)