Lõpuks ometi, eelmisel nädalavahetusel, jõudis Tallinna sügis. Tulime Tartust ja ühtäkki oli park meie maja vastas peaaegu kõikidest oma lehtedest ilma jäänud, kuna senini olid need veel rohelised ja kangekaelselt puude küljes. Tallinna sügis on minu jaoks mõistmatu ja võõras, kuidagi hoopis teistmoodi tuleb sügis siin.

Mis aga mulle jubedalt meeldib, on need tallinnapuud. Ma tegelikult ei tea, mis puud need olla võivad – saared? Sõle tänav on näiteks nendega ääristatud ja üks kasvab otse meie köögiakna taga. Kevadel ja suvel need rõvedalt tilkusid, aga sügisel on nad nii-nii kollased ja see kontrast, mida loob mustjas puutüvi, on imeline.

Nüüd aga kahjuks tuleb taas lehtede vahel välja see kole kilekott, mis sinna ühe kevadtormi ajal lendas ja mis mitu kuud koledalt tuules laperdas. Oleks vist pidanud ikka mupomeestel nööbist kinni võtma, kui nad siin trammitee kohalt oksi lõikasid, et korjaku see kilekott kah ära.