Marta kirjutas magamisest ja kuna üks just teises toas keeras ägisedes külge ja jäi uuesti magama, siis kirjutan ka, olen ju ammu plaaninud.
Algusest saati on Mila öösiti olnud kuldmagaja. Kella 7 aeg tuttu, siis, “titemana”, olid veel öösöögid 23 ja 3 tuuri, hommikul 6 üles. Kella-kolmene-söömine kadus üsna kähku ära – ta ei ärganud enam ja ma ei äratanud, kell 23 söötsin ja oligi asi vask.
Kui väljas hakkas hommikuti olema pimedam, siis hakkas ta ka kauem magama, 7ni, 8ni, vahepeal isegi 9-10ni.
Mis on aga ILGE kepp ja käpik olnud, on need va päevauned.
Alguses jäi ta alati pärast sööki magama, mis tähendas, et sain ta riide toppida, vankrisse või voodisse panna ja seal ta siis magas. Kuni järsku enam ei maganud – uinus hetkeks, siis jälle üles ja nii käis see päev läbi. Sellest kirjutasin pikemalt siin. Juulikuust saadik olen siis pidevalt baby whispering’iga tegelenud ja püüdnud tema päevauinakuid saada normaalseteks. Normaalne võrdub siinkohal siis vähemalt tunnine.
Vahepeal pidin ma pidevalt tema kõrval olema. Magama JÄÄMISEGA pole absoluutselt probleemi ammu enam. Niipea, kui näen esimesi väsimusmärke – hõõrub silmi, kisub kõrvu või lihtsalt hakkab vinguma, võtan sülle, ümisen, lipsti läheb tal pöial suhu (lutt pole enam ammu teema ja ta ei oskagi sellega midagi teha) ja torkan lapse voodisse, kus ta jääb peaaegu kohe magama. Kui olen hetke mööda lasknud (sest nt telefonikõne on pooleli), siis läheb aega natuke kauem, no 10 minutit. Aga magama ta jääb. Milles on probleem, on see, et ta EI JÄÄ magama. Ehk et – 30 minutit sekundi täpsusega ja ta on üleval. Varem olin siis pidevalt valves ja haarasin ta kohe kaissu (kui ta päevaunesid meie voodis magas) ja 50 protsendil juhtudest jäi ta ka kohe uuesti magama.
Viimastel nädalatel olen hakanud last võrevoodisse magama panema, sest nüüd on ma enam ei julge teda meie voodile jätta. Ta nimelt suudab end hiirvaikselt ja paari sekundiga patjadest läbi murda, nii et oma voodis on tal turvalisem. Pealegi mulle tundus, et nüüd on ta valmis – ja ta on seda ka tõestanud. Näiteks ei lähe ma enam appi, kui 30 minutit täis saab. Ma kuulen, et ta ärkab, ägiseb, keerab, vahepeal satub kohe kõhuli ja kiigub seal siis neljakäpakil, segaduses. SIIS ta enam ise magama ei jää ja ma lähen appi, aga on ka kordi, kus ta ärkab korra, ägiseb ja jääb uuesti magama. Ja magab tunni, poolteist, isegi kaks järjest! Imeline!
Enamasti aga on ta uinakud pooletunnised ja see on kohutav. Sest ta on unine KOGU AEG, selle asemel, et olla unine kaks-kolm korda päevas. Mis tähendab, et ma muud ei teegi, kui panen titte magama. PÄEVAD LÄBI. Magab 30 minti, ärkab, sööb, teeb omi asju ja tunni aja pärast on jälle viril. Panen jälle magama, magab 30 minti, ärkab, teeb omi asju ja tunni aja pärast on jälle viril. Ja nii pidevalt.
Mis on kõige nõmedam on see, et ma TEAN – titele tuleb anda võimalus ise uuesti uinuda. Aga samas ei tohi lasta tal nii kaua sahmerdada, kuni ta on end täiesti üles sahmerdanud. Millal on aga õige hetk? Seda ei ütle ükski raamat. Mul on tunne, et need unekooliraamatud on kõik mõeldud lastele, kes koguaeg nutavad. Meie oma? Not so much. Vahepeal küll, aga enamasti mitte. Enamasti on mingi ägin ja vigin (või pole üldse midagi), ja sellega ei oska ma midagi pihta hakata. Nii siis käibki katse-eksitus. Vahepeal lähen kohe, kui ägisema hakkab, vahepeal ootan 5 minutit. Vahepeal ootan nutu ära, vahepeal seda ei tulegi. Segane värk, ühesõnaga. Mingi manuaal võiks ikka olla, ma arvan.
Aga üldiselt on siiski praegu olukord täitsa ookoo. Ja täna öösel ärkas ta kell 5 küll, aga sain ta paari minutiga tekki peale pannes kohe magama tagasi, nii et äkki saab lõpuks ka see öiste harjumusärkamiste aeg läbi. Ja päevakava ongi selline: 6-7 aeg hommikusöömiseks tõstan ta voodisse, 8-9 aeg ärkame, tema läheb mängima, mina söön hommikust ja joon arvuti kõrval kohvi. 11 aeg hommikuuinak, pärast seda püree ja piim, siis ma väntsutan teda või tantsime või hullame, või siis teeb ta taas omi asju, kuidas tuju on. 13-14 paiku lõunauinak, pärast seda lõunasöök ja mänguaeg või lähme jalutama, õhtuuinak on tavaliselt hästi lühike ja jääb kuskile 17 kanti, hiljemalt 18 ajan ta üles ja on päeva teine “päris” toidukord, millele järgneb kell 19 vann issiga, siis õhtusöök ja hängime veel natuke voodis, loen talle unejuttu või oleme niisama ja kell 1945 tuli kustu, kaisus unelaul, titt voodisse ja off she goes, unenägudemaale.
Viimased paar päeva oleme öösöögina andnud piimasegu ja ma vaikselt nihutan seda kella 23 pealt ettepoole, et lõpuks jääks 19:30 pudel ja siis magama ja järgmine söök kell 7. Mis tähendab, et eile läksin ma magama kella 22 paiku, ärkasin korra kella 5 aeg, siis 7 aeg ja siis 9 aeg, mis tähendab, et MA MAGASIN. ILGELT KAUA. Fantastiline. Noh, ma olin haige ka, mis aitas üleüldisele uinumisvõimekusele kaasa, aga täna on juba oluliselt parem olla. Uskumatu, mida teeb inimesega rohkem kui kaks tundi järjest kestev uni.
Muidugi on päevad erinevad, vahepeal on õudselt palju asjatamist linnas ja siis ma püüan sättida oma käigud nii, et ta saaks autos magada. Ja teinekord olen ma ka üritusi ära jätnud, kui ta on kärus just magama jäänud ja ma tean, et see on sel päeval viimane võimalus tal segamatult kaua magada. Nii et jah, elu keerleb tite unegraafiku ümber. Aga teate, see on seda väärt. Sest pole midagi armsamat, kui see hästi puhanud naeratus ja need käed, mis pärast uinakut voodist minu poole tõusevad: “Emme! Sina siin! Kui imeline! SÜLLE!!!”
7 thoughts on “magamisest”
haa, ma tean, millest sa räägid. ma teen seda jama läbi juba teist korda! mul on kuu noorem poiss ja veits suurem tüdruk, kes samamoodi magas. ja mina loll lootsin, et teise lapsega ehk on kergem. tühjagi! poisiga on veel see jama, et see ei taha mul öösel ka eriti magada. ja mingist müstilisest iseuinumisest ei tea ma midagi (v a tõesti päris esimesed nädalad peale sündi, aga see ei loe). aga miks sa õhtul segu annad, kui sul see piimatamine nii ääre peal, et võib juhtuda, et pead varakult ära lõpetama? siis võiks ju rinda anda praegu, kui see võimalik, maksimaalselt. nojah. sinu tite öögraafik tundub mulle küll imelisena, mul pole siiani ainsatki rahulikku ööd olnud. oot mul on tegelt paar nippi päevaunede pikendamiseks, aga ma pean praegu jooksma, sest seda ma just kohe tegema hakkangi…kirjutan ehk hiljem veel.
ja ma muudkui mõtlen ja muretsen koguaeg, et miks mul laps kakub kõrvu… silmi nühib ka – sellest ma sain aru, aga vaat selle peale ei tulnud, et kõrvade kiskumist võib ka unega seostada… ma juba kaalusin igati, et äkki kõrvad valutavad, kuid tundub ebatõenäoline, sest ei nuta – järelikult valus ei ole ja on muidu igati hea tervise juures…
et siis tited teevadki nii 🙂 …
äge 🙂 …
Marta, ma tean! See on nii veider! Me senimaani imestame, et miks nii… Ja ei olegi seletust leidnud, kui et raamatud ka ütlevad – kakub kõrvu, järelikult väsinud. Võibolla ta üritab silmi hõõruda (kui veel ei oska) ja paneb mööda alguses:D Ahjaa, muide, mul siin just kodus juhtus, et hakkas kõrvu kakkuma ka siis, kui polnud selgelt väsinud. Ka kohe kahtlustasin kõrvapõletikku. Naabrinaine käskis maha rahuneda ja kõrva peale vajutada, et kui hakkab nutma, siis on põletik. Ei hakanud. Järeldus – kakub kõrvu, sest SAAB! Ta teeb väga palju asju põhjendusega “just because”. Vahepeal lõi end näiteks, see faas õnneks möödus ruttu.
Gea, jah, ma teen ka nii, kui vähegi saan, et söök PÄRAST und. Ja on töötanud. Olen ka mõelnud, et äkki peab proovima kauem üleval hoida, äkki töötab. Ja noh, kahe uinaku aeg on tõesti käes. Proovin!
Rents, mul ONGI hiidkass! Okei, Miuks on tõesti ülekaalus, aga ma ei saa aru, miks Pussakas hiidkass on! Ta on lihtsalt suur. Pole rasvunud ega midagi, lihtsalt suur. Võibolla ta vaatas, et paksu Miuksu kõrval ei saa pisikeseks jääda…
Kristel jt, tõsi ta on, et iga ema tunneb oma last. Samas jälle ütlevad magamisõpikud, et magama treenides (fuhh, kus ma ikka vihkan seda väljendit) tuleb teinekord tegutseda instinktide vastu. Samas muidugi ülevalhoidmise nõuannet pole kohanud. Ma peaks rohkem hakkama vaatama, mis korrad need on, mil ta suudab pika une teha. Et kuskil mingi nõks peab olema. Ja tegelikult mulle meeldis meheõe ütlus: “Kõik faasid lõppevad lastel suureks kasvamisega.” Nii et lõppeb seegi ükskord:)
minu kogemus, kui tohib jagada – kui päevauned jäid vaid pooletunnisteks, siis laps järelikult polnud veel piisavalt väsinud, mis sest, et haigutab jne. venitasin ärkvelolekuajad pikemaks, kuuekuuselt läks minu initsiatiivil üle kahele unele päevas. paar päeva läks harjumiseks ja siis hakkas magama 2 tundi korraga. Mõnna 🙂 Teine võtmeküsimus oli ka kindel päevareziim ja kindlad une- ja söögiajad. Lisaks toimis paremini järjekord: ärkamine->söömine->mäng->magamine ehk et kõht täis pärast ärkamist, mitte enne magamajäämist.
aga lapsed on erinevad ja iga ema teab, mis tema omale parim:) Edu!
Pildilt tundub, et sul on hiidkass. 😀
lubasin jagada kogemusi. mina lasen lapsel õues vankris magada 30 min ja siis kui virgub, kukun kiigutama. kui hästi läheb, saab kiigutades ta edasi magama 1, 1,5 tundi. vahel ka ainult pool, aga asi seegi. ise istun ja loen samal ajal raamatut või näpin telefoni. sul muidugi kortermajas keeruline, ma panen terrassile, ise saan toas pool tundi hingetõmbeaega. aga võid proovida ka toas, nt paned ta toas vankrisse magama. või proovid mingitsorti hälli vmt. teine variant. kasutan siis kui seljataga magamata öö ja tahan ise magada. lihtsalt ja lühidalt: tissi otsas. nii kui ärkab, tiss suhu (vabandust väljenduse pärast, aga mis siin ikka peenutseda) ja magab edasi. varem magas niimoodi isegi 2 tundi, nüüd aga vaevalt tunni, aga jällegi, parem ikka kui mitte midagi. kolmas variant. on olemas vankri, hälli, voodi isekiigutajad. osta saab nt eBayst. ma just ostsin, pole veel kätte saanud. näis, kui palju sest abi. kasutada saab seda nii toas kui ka õues.
oma süsteemidega saan tema 5st pooletunnisest unest heal päeval 3 1,5tunnist ja see on minu jaoks supertulemus.
Gea, mina ausalt öeldes ei usu sellesse teooriasse, et väsinud last tuleks kauem üleval hoida. probleem, miks nad ei maga, ei seisne ju väsimuse astmes, vaid selles, et nad ei oska ühest unetsüklist teise minna. minu poiss magab üliväga väsinuna just vähem, sest aju on nii kurnatud, et rahulikust unest ei tule midagi välja. ma pakun, et sul oli lihtsalt juhuste kokkulangemisega tegu. kuuekuused ongi valmis vähemateks päevaunedeks ja mida vähem unesid, seda pikemad need on. ma ei usu, et lapsele teeb head, kui teda väsinuna üleval hoida. ikka magama peaks panema, mida varem, seda parem.
nõustun muidugi selle seisukohaga, et iga ema tunneb oma last kõige paremini. see, mis ühe jaoks toimib, ei toimi teise jaoks ja nii ongi.
ma ka nii mõtte tasandil ei poolda väga väsimuse märke näitava lapse ülevalhoidmust. Aga samas pean tunnistama, et esimese lapsega kasutasin just seda meetodit. Tema ka magas ka 20-40 min kaupa (seda ka kärus jalutades) ja magamajäämine ei käinud ka minutipealt. Nii et kui ta juba suurem oli ja natuke ikka üleval jaksas juba olla, siis ma pigem vaatasin, et ta piisavalt enne magamapanekut üleval oleks. Muidu oli terve päev üks magamapanemise trall (ja sellega kaasnev nutt ja väsimusenutt jms), mis endale ikka üsna kurnavalt mõjus. Kui ta pikemalt üleval hoidsin (nt süles ringi jalutades), siis jäi ta kiiremini ja lihtsamalt magama ja vähemalt esimene uinak päevas oli enam-vähem normaalse pikkusega 1-1,5h. Ja kokkuvõttes oli nuttu ja hala vähem. Ja samas öösel magas ta nagu mishka 10-12 tundi ilma mingisuguse ärkamise/söömiseta praktiliselt sünnist saadik. Nii et ega see ainult oskamatus magada ikka ei saanud olla. Pigem ta lihtsalt kasutas päeval kohe esimest võimalust ärgata ja tegutsema hakata, sest nii palju ju teha ja nii palju kogeda. Ega tema ju ei oska mõelda, et ta nii liiga kiiresti ära väsib.
Aga lohutuseks ongi vist tegelikult see, et laps muudkui kasvab ja saabki hakkama järjest vähema päevaunega, eriti kui öösel korralikult magab.