Ükspäev lahendasin ma tittede mõistatuse.

Mu laps saab kohe pooleaastaseks ja ta koordinatsioon on küll kohutaval kiirusel arenenud, näiteks suudab ta täiesti edukalt viia lusikat suu juurde või siis näiteks haarata mul huultest ja mu nägu endale meeldivas suunas paremaks venitada (ehk parendada), aga ta üldiselt on ikkagi üsna… titt selles veel. Veel ei ole ta jõudnud nii kaugele, et suudaks end näiteks sügada. Ja kui ma teda vaatasin ja sellest aru sain, siis saigi kõik järsku selgeks.

Pole olemas sellist asja, nagu koolikud või gaasivalu või misiganes. Tited röögivad lihtsalt sellepärast, ET NEIL SÜGELEB. Ja nad ei suuda end ise sügada. No kujutate ette, nahk ju kestendab, vahepeal läheb hauduma, oled pidevalt keeratud teki sisse või sätitud mingisse nunnusse asendisse, kus sa saad vaid käekesi edasi-tagasi näo ees vehkida, aga kurat, SELG SÜGELEB, raisk. Ma nutaks ka. Ilgelt.

Ja kõik need massaažid ja asjad, mis öeldakse, et koolikuid leevendavad ja näivadki leevendavat?

MUIDUGI nad leevendavad, sest siis sa ju sügad teda!

There you have it.

YOU’RE WELCOME, world!

“Ja sa alles nüüd mõistsid, et mind on sügada vaja? Ema või asi.”