Tikri blogist nägin inspireerivat ideed, kuidas hoiustada oma lõputut hulka kõrvarõngaid. See oli juba päris ammu, aga ma kuidagi ei jõudnud selleni, et hakkaks pildiraami otsima. Siis aga tabas mind geenius sellise ootamatu hooga, et ise ka imestasin: aga on ju olemas osta.ee! Pärast paari pinevat päeva, mida sisustas pakkumissõda ühe teise kasutajaga, kes mingil põhjusel oli otsustanud kokku osta KÕIK pildiraamid, mis hetkel ostas müügil, sain ma õnnelikuks pildiraami omanikuks.

Edasi oli juba ainult vaev välja lõigata sobiv kangatükk ja see raamile külge klammerdada.

Aususe huvides olgu öeldud, et seda viimast tegi mu ema. Ma nimelt avastasin ta ühel hetkel põrandal pildiraami kohal kangast klammerdamas. Seisin siis natuke lolli näoga juures, pakkusin moe pärast, et äkki teen ise ja nägin tegelikult ju, et seal polegi väga midagi teha. Ja siis läksin ma välja ja ostsin LMile kingituse, sest ehteraam valmis ise. (Kusjuures, ma olen väga uhke selle üle, et ma täiesti isetult ostsin LMile kingituse, millest vaid 50% kunagi ehk Mila omaks saab. Nimelt: übernunnu pluusi ja sametpüksid. Mis on SAMETIST. Väga isetu kingitus, sest Mila on peaaegu pealaest jalatallani LMi väikseks jäänud riietes, aga vähemalt sametpüksid on nüüd üleni LMi omad. Ma kujutlen, kuidas ta pärandab need veel oma lastele.) (Sest seda kaheaastased teevadki ju – panevad oma rõivad kõrvale, et oma lastele pärandada.) (SHUT UP! I’m totally right.)

Igaljuhul, nüüd on mul peen moodus oma kõrvarõngaste eksponeerimiseks ja hoiustamiseks. Ühtlasi lugesin ka üle, et mul on ligi poolsada paari kõrvarõngaid. Ja avastasin, et ühed nunnud kilpkonnadega on vaid poolenisti alles. KUS ON MU KILPKONN, MA KÜSIN?!

Ja siis ma kujutlen, kuidas Mila ehitab endale õige pea väikse redeli, ronib mööda seina üles ja LÄMBUB KORRAGA KÕIGI EHETE KÄTTE ÄRA.

(klikkides näeb suuremalt)

Lisa: kaks eriti ägedat asja tänaselt veebituurilt:

1. Adventures in Depression

2. Haunted Dollhouse