Praegu on käes aeg, kus oleks mul ilmselt kõige kergem Milat rinnaga toitmisest võõrutada. Teda enam absoluutselt ei huvita söömine “vanal viisil”, teda huvitavad lusikad, kausid, tassid, püreed, purustatud peet ja söögitoolis istumine. Varem (st näiteks veel eelmisel nädalal) suutis ta normaalselt süüa vähemalt läbi une, nüüd tundub isegi see tema jaoks liiga igav ja sel ajal tahab ta hakata hoopis ringi vahtima ja tegutsema, mis teeb kella 23se dream feedi keeruliseks ja ma juba kahtlen selle mõttekuses.
Mis tähendab ühest küljest, et mul oleks võimalus tagasi minna rohtude peale – või ilmselt mingi uue rohtudekombinatsiooni peale, sest maniakaal-depressiivsest diagnoosist ei ole hetkel sellest “maniakaal”-osast jälgegi, on jäänud vaid üks suur depressioon – AGA. Siin on üks suur aga. Ma peaksin sel juhul hakkama teda ka võõrutama varahommikusest söötmisest ja/või asendama selle pudeliga. Asjad, mille läbi viimiseks pole mul ÜLDSE energiat.
Tähendab, praegu on nii. Ta läheb kell 20 magama, viimane söök on enne seda. Siis läbi häda dream feed kell 23 (ta ei ärka üldjuhul ise, aga kui ma ei sööda teda kell 23, siis ärkab ta näiteks kell 24 või 1) ja siis ärkamine kell 4, kus me teeme pick up/put down meetodit ja see töötab jälle paariks nädalaks, mis tähendab, et ta magab kella kuue-seitsmeni, siis võtan ma ta voodisse ja ta sööb ja magab kella kaheksa-üheksani. Ideaalne, eks? (Kui see öine ärkamine ära jätta, aga see on tavaliselt vaid mingi periood, mis jälle möödub… ja mingil põhjusel alati tagasi tuleb jälle.) Kogu see ilu aga tähendab, et ma ju ei saa magada. TEMA magab küll 12 tundi (miinus öine ärkamine, kui see jälle on), MINA magan aga näiteks tund-kaks, siis olen üleval, siis tund und, siis üleval ja siis ongi juba päev ja olen üleval, üleval, üleval, sest lõunauinakud on endiselt KRÄPP ja kestavad pool tundi (sel teemal mõni teine kord).
Päevad on söömise poolest täiesti okeid, ta sööb iga nelja tunni takka ja kaks-kolm korda seal vahel lisatoitu. Ja teda päriselt ei huvita enam rinnapiim, ta ei suuda sel ajal eriti paigal olla ja kuna söögiajad on tavaliselt pärast uinakuid, siis pole tal lihtsalt mingit motivatsiooni süüa, kui eestoas, issake, ootavad mänguasjad ja kassid ja mängutekk ja issi seljakott, mida on eriti hea otsast närima hakata. Ja kui ma üldse olen kahelnud, kas mu laps on kangekaelne Sõnnitar, siis selline sõda, mis meil söömise ajal käib, tõestab seda täielikult. See pole mitte nunnu ja roosa ema-tite imetamishetk, vaid pigem titaanide heitlus ja mina olen see nõrgem titaan, kusjuures, kes pidevalt peksa saab. Sõna otseses. You should see my face.
Niisiis, mul on praegu valikud.
1. Power through it. Sest ma ÜLDSE ei tahaks hakata mingil haigusteperioodil jändama veel pidevalt haigestuva lapsega, sest ma olen aru saanud, et nii just juhtub, kui rinnapiima immuunsust buustivad omadused ära võtta. Pealegi olen ma SITAKS vaeva näinud kogu selle rinnaga toitmisega, et praegu loobumine oleks nagu alla andmine, sest viga ju pole minus või minu võimekuses teda toita. Ja kuigi esialgse plaani kohaselt lootsingi ma pool aastat teda vähemalt toita ja siis asja lõdvemalt võtta, tundub praegu, et MINA suudaks natuke aega ju veel. Toita. Oodata. Peamiselt oodata – enda tagasi saamisega, unega, terve mõistusega, rohtudega. Ma veel suudan.
2. Viia läbi kõigepealt unetreening (issand kui haige väljend see on ikka), et ta hommikusöök oleks kindlalt kell 7, siis saaks Abikaasa pudeli ette valmistada, kui ta niikuinii hommikul ärkab. Mis tähendaks ideaalis mulle kaheksat unetundi – eeldusel, et ka see öine harjumusärkamine siiski lõppeb. (Aga miks ta ei peaks, ta alati on lõppenud, kui me oleme vaeva ära näinud.) (Et siis tagasi tulla.) (Titendus on väsitav.)
3. Jätkata vanaviisi ja üsna suvaliselt, kuni asjad ise paika loksuvad.
Kolmas ei ole eriti variant, sest ma juba tean, et asjade suvaliselt võtmine toob alati mingi jama kaasa – näiteks öised ärkamised, sest ma ei ole viitsinud PUPD-ga jamada ja ta kohe enda juurde võtnud. Mis tähendab, et ta harjub ärkama ja harjub sööma ja harjub kaissu tulema ja ma ei saa üldse aru, miks ma enam imestan nende ärkamiste üle. Lisaks ma juba tean, et mulle meeldib regulaarsus päevades täitsa hästi. Mis mulle aga EI meeldi, oleks pidevalt muretseda kuskile minnes, kas on ikka võimalus pudelit ette valmistada ja ISSAND MU LAPS JÄÄB NÄLGA.
Ühest küljest ma tean, et ta keha on valmis tegema pikka toidupausi, sest ta saab sellega hästi hakkama, võtab juurde ja päeval sööb normaalselt. Teisest küljest võib see kaasa tuua taas varakult ärkava lapse ja ma ju nägin nii palju vaeva, et saada ta magama kaheksa-üheksani hommikul (endise kella-kuuese-ärkaja asemel). Ja mitte vähem oluline siinjuures pole ka fakt, et rinnaga toitmine pakub siiski ka mulle mingil määral õnnehormoone ja mõnusaid kaisutamishetki, olgugi, et need on viimasel ajal vaid viieminutilised. Aga kaisutada saan ma teda muidugi niisama ka.
Ja seal kuskil kauguses siiski terendab ka võimalus end taas normaalselt tunda… Võibolla see ikka oleks seda väärt?
15 thoughts on “imetamisest, vol something”
Igatahes, minu laps oli umbes 9 kuune kui ära võõrutasime ja see läks üsna lihtsalt.
Aga. Rinnapiima boostivates omadustes hakkasin ma siiralt kahtlema sel ajal, kui meie muidu rinnapiimal olev laps (kes küll ka püreesid said) 7kuuselt haigestus üsna raskekujulisesse rotaviirusesse ja vedelikupuuduse tagajärjel haiglasse tilguti alla sattus.
Andsin ma talle igal hetkel haiguse ajal rinda, kuid ilmselgelt oli seda vähe. Üleüldse on minu peaaegu 9 kuud rinda saanud laps olnud oluliselt rohkem haige kui mu sõbranna laps, kes sai rinda vaevalt 4 kuud ja siis ka pudeliga pooleks.
Minu jaoks ei ole rinnapiima mingid antikehad ja mis iganes kaitse enam argument. Teise lapsega ma enam vägisi ei pingutaks. Kui mulle ikka ei sobi imetamine, siis ei sobi.
Tahtsin ka just sama öelda, mis kat – ma ka ei täheldanud rinnapiima ja immuunsuse vahel suurt seost.
see on vanuse värk, et maailm on huvitavam kui söömine. aitab, kui imetamine toimub vaikses ja soovitavalt hämaras toas ja kõik huvitav on silma alt ärapandud. mäletan, et tõmbasin mingi lina ka veel meist üle. siis oli titel aega süüa ka. no juhuks kui otsustad jätkata 🙂
Minu isiklik arvamus (peale kahe tite imetamist) on see, et iga ema tunneb ise ära, millal on õige aeg lõpetada ja muu maailm arvaku, mis tahab (ja imetamisega kaasnevad õnnehormoonid olid minu jaoks pikalt argumendiks).
Mina sain palju energiat juurde kui imetamisest loobusin. Ja enda eest tuleb ka hoolitseda! Lapsel on siiski õnnelikku ema vaja! Need söömised ja magamised on nagunii pidevas muutumises, et selle peale ma ei julgeks eriti panustada, et nüüd hakkabki kl 7 ärkama.
Samas kui laps pudelitoitu saab, siis saavad teised ka Sind lihtsamini asendada! Ja tänapäeval on toidu/pudeli kaasa võtmiseks nii palju võimalusi! Ma pole veel üheski kohvikus poole klaasi sooja vee eest maksma pidanud :)! Pulber sisse ja vajadusel enda klaasist/pudelist törts külma vett peale ja valmis ta ongi!
Mnjah, ma nüüd täna olen mõelnud ja vaadanud… Räägitakse, et kuue kuu paiku tuleb ka veel üks kasvuspurt, et ma selle ootaks ära ja siis võib hakata seda asja isegi proovima. Näiteks et jätta ainult paar rinnakorda. No ei tea, ühesõnaga. Päeval pole mul midagi pudeli tegemise vastu, aga see varahommik just… Õh.
Saik on samas alles detsembri alguses…
Mh, siin kommentaariumis on täna prognoosile vastukäivalt väga vähe kirge. Ja-Ma. Ma siis lisan ise:
Rp on ikkagi ülimugav. Las rapsib, sõdi vastu ja venita paar kuud. Siis saad pudelivärgi vahele jätta ja toita pudru, friikate, artišoki ja armastusega.
Hommikune pudeli tegemine kaib nii – termosega soe vesi voodi korvale ja ka oige kogus piimapulbrit (mul oli selline hea tops kuhu sai korraga 3 portsu sisse panna ks sealt sai ka kottpimedas selle lupsti pudelisse valada). Hommikul valad vee pudelisse, pulbri peale, raputad nats ja asi valmis 😀
“ks” peaks olema “ja” 😐
P.S. Kas toesti mind ei ole sinu Blogirollis??
Rp on küll hea ja lihtne, tõesti, aga minu kohe-kohe 7- kuune tunneb ka huvi kõige muu vastu – kuigi jah, sööb veel 2 korda öö jooksul, rp-d. Päeval sööb 3-4 korda rp ja õhtul olen hakanud viimast toidukorda kella 20-21 vahel asendama rpa-ga – ja kusjuures ta ise ootab seda ja on väga õnnelik, et saab pudelist juua! Päeva peale veel 3 korda lisatoitu (hommikul magus püree, päeval “soolane” ja õhtul kella 19 paiku puder). Nii on mõnus ja õhtusel ajal võimalik isegi occasionally klaasike veini teha. Usun, et peale 8nda kuu täitumist asendan hommikupoolse rp ka ja öiseid tankimisi hakkan peale 9nda elukuu täitumist ära võõrutama. Eks tõesti iga ema ise tunneb millal õige aeg ja mina tundsin et 6 kuu oli aeg ühte toidukorda asendama hakata.
Mul kasvasid kaks last täiesti ilma pudeli ja lutita, see polnud raudkindel põhimõte, lihtsalt nii oli mugavam (no ma lugesin ajakirju ja raamatuid rinnaga toitmise kõrvalt, siiani loen, uue beebiga). Rinnapiim on alati olemas ja õigel temperatuuril, ei pea vett keetma, pulbrit mõõtma, pudelit pesema.
Aga siin sinu jutus ma näen konkreetset põhjendust, kui sul ikka rohtusid on vaja, siis nii on. Võid ju ka arstiga aru pidada, kas on rohtu, mis mõjub peamiselt nt 10-12 tundi (samuti nagu alkohol) ja sa saaks ära jätta ainult õhtuse rinnaga toitmise, nagu Jana siin eespool kirjeldab. Muide, mina hakkasin kohe otsa mõtlema, kuidas rohi ja alkohol omavahel klapivad, neid sa vist ikkagi kombineerida ei saa. Kalli ja pea vastu!
Epp, mul praegu pole jäänud rinnaga toitmisele neid muid plusse, mis varem olid – midagi lugeda ma ei saa (napilt Kindle’it vahepeal, sest see ei krabise), sest ta hakkab kohe peaga vehkima, telefoniga enam rääkida ei saa, sest see segab teda, kui ma räägin… Ja pudelit on ta saanud ju üsna pidevalt, ma ikka päris palju käin ikka väljas ka. Eriti nüüd, kui Naabrinaine kaugel elab, siis ikka tuleb seda, et õhtul jääb viimane söök rpa ja isa kaela, mina sel ajal joon Nõmmel kõuhvi. Nii et see oleks selline sujuv üleminek, kui mõtlema hakata, siis ongi rpa ja rp suhe juba pikemat aega 25/75 äkki. Mugav on tõesti rp, aga kuna öiseid söötmisi ma ju nkn ei tee, siis ongi peamine küsimus (mugavuse osas) see hommikune just… Ja Eps, muide, minu laps ka lutita, sellest peaks kah kunagi pikemalt rääkima, sest mul ta ju “pöidlalaps”. MIND see ei häiri, kõiki teisi paistab aga häirivat küll…
Jana, mul ses osas jah parem, et öiseid tankimisi on olnud ainult kasvuspurtide aegu (ja siis, kui ma öise ärkamise korral, mis POLE olnud näljast, olen ise rinnaga uinutanud, aga need erandlikud korrad), et küsimus on peamiselt jah, et praegu oleks vist üks õigeid hetki.
Naabrinaine, hommikune artišokk, see muidu nagu töötab? Aga tegelt – “paar kuud” – ma olen aru saanud, et piim peaks ta põhitoidus umbes aastani olema? Ei?
Mrs B, ei ole vist jah, ma nii harva uuendan seda, aga nüüd ma panen:) Aga seda termoseasja peaks muidugi mõtlema…
Meie väike proua hakkas päris toidu vastu tohutut huvi üles näitama umbes 6 kuuselt ja ma lubasin talle. Õige pea jäigi ainult öisele minu söömisele, päeva ajal pakkusin iseend kui tõesti mitte midagi muud käepärast polnud sest isuke on hea ja koguaeg nõutakse, no ma ei jäksa nende rokkadega maadelda.
RP on lihtsalt tohutu mugav – öösel või kodust väljaminnes võis alati lohutada, et no rinnad on mul ehk ikka kaasas. Terve on ta küll olnud (kuigi uhame suurema õe pisikuid täis tegemisi pidi).
sellest titaanide heitlusest – kas ei ole see mitte tingitud sellest, et ta pudelit saab ja siis enam rinda ei taha? vähemalt nii nad ju räägivad-hoiatavad. ma ise ei tea, mul on mõlemad lapsed rp peal olnud, rpa-d ega pudelit pole saanud. see pidavat nagu suht kiirelt rinnaga toitmisega üksnull tegema. no nii nad räägivad, eks. ehk et kui tahta ikkagi rp-ga jätkata, siis tuleks pudeliga ettevaatlikum olla. mis ei tähenda, et rpa-st peaks täielikult loobuma, rpa-d saab ju edukalt anda lusikalt, tassist või süstlast, need rinnast ei võõruta.
Kristiina, ma ise mõtlesin sellele korra (no et on rohkem vaja vaeva näha ju rp puhul, et äkki ei viitsi), aga samas ta nagu ei ole vihane ega midagi, et näljast nutaks näiteks. Teda lihtsalt ei huvita, ta tahab igast muude asjadega tegeleda sel ajal. Viimasel ajal näiteks söömise ajal roomata… SEE on huvitav kogemus, ütleks.