Küsimusi selle rubriigi jaoks saab esitada näiteks siin.
Tere, Daki!
Kirjutan Sulle esimest korda.. ja kuna Sa oled põhimõtteliselt ainus isik, keda ma “tean”, kes kasvatab korteris kasse, pöördungi Su poole paari küsimusega.
Sain endale hiljuti kassipoja, keda olen niiii kaua tahtnud. Kuigi mul on kogemusi maal kasside kasvatamisega, siis linnas korteris.. väga mitte. Nii tahaksingi teada, kas selle jaoks on mingeid eri nippe? Kas Sa lased neil ka õues olla? Kui ei, siis kas neil igav ei hakka toas? Mingist postitusest lugesin, et viid neid oma ema (võin ka valesti mäletada) juurde. Kas nad seal jooksevad väljas ringi ja kuidas nad pärast uuesti “tubase eluga” harjuvad? Kas nad istuvad ka lahtise akna peal ja ei hüppa sealt kohekohe alla?
Ühesõnaga, maal kassi pidamine erineb ikka väga palju korteri omast ja oleksin tänulik, kui leiaksid aega mõne nõuande jaoks 🙂
Liis
Tere, Liis!
Tere tulemast suurepärasesse maailma, kus võtavad sind vastu pehmed käpad, nurr ja occasional karvapall keset valget lambanahka. Ma olen tõesti eluaeg kassidega koos elanud, on nad olnud nii sellised, kes käivad (linnas) väljas kui ka sellised, kes on ainult toakassid. Miuks ja Pussakas on ainult toakassid. Kui ma elasin ema juures Karlovas, siis Pussakaga sai paar korda väljas käidud rihmaga, aga kuna ma elasin seal ajutiselt, siis ei hakanud ma teda üldse õuega harjutama. Pussakas samas on sellise iseloomuga kõuts, kes väga tahaks õues käia, seega ma arvan, et kui meil peaks õnnestuma leida oma kodu, kus on mingi aiavariant, siis ma hakkan teda vaikselt õues ka harjutama.
Miuks, vana närvihaigus, aga õue ei kipu ja kõike uut ja võõrast kardab, seega tema jääb elu lõpuni tõenäoliselt toakassiks.
That said, on tegelikult toakassiga linnakorteris jama muidugi rohkem, kui pooltoakassiga mõnes rohelisemas elamurajoonis või sootuks maal. Sest et nad peavad toas ära tegema kõik oma trennid, jahid, jooksmised, söömised ja sittumised. Eks on muidugi igasuguseid vaateid loomapidamisele, aga ma küll ei arva, et mu kassid õnnetud oleksid, et ainult toas elavad. Jah, ma näen, et Pussakas oleks kõva õuekass, kui talle võimalus anda, aga praegu ta ei oska sellest puudust tunda. Lahtise akna pealt ta on korra küll välja hüpanud/kukkunud, aga see oli vist pigem õnnetus kui tahtlik põgenemisakt.
Siki kass on aga praegu tubane, terve suve aga elas põhimõtteliselt õues maal. Nüüd külas käies oli ikka täiesti hullumeelne, kuidas ta öö läbi ukse taga kraapis ja õue nõudis, aga kuna nad just olid Kuressaarde kolinud ja seegi on ajutine, siis Siki hoiab teda toas. Ehk siis – väliseluga tuttavas keskkonnas (kui ta vahepeal Greisut jälle maale viib) harjub kass ruttu, tubase eluga pärast väliselu kogemist – not so much. Seega ma ise arvan, et kui ma kunagi Pussakat õuega harjutama hakkan, siis peab see juhtuma kindlas teadmises, et tal on elu lõpuni võimalus õues käia.
Mingeid erilisi nippe vist polegi… Liiva peab üsna tihedalt vahetama, liivadest meeldib mulle pärlliiv või Cat’s Best, ülejäänud hakkavad maru kähku haisema. Kraapimispuu soovitan ka kohe muretseda, samas meil läks neid siin nüüd kolm tükki, enne kui leidsin sellise, millelt riie KOHE pealt ära ei tule. Ja noh, eks sa pead temaga ikka tegelema ja mängima, et ta sind hommikuti üles ei ajaks. Ma tean, magava kassi äratamine tundub võimatu! Aga kuna nad on loomult öisema eluviisiga, siis väga kergelt võib juhtuda see, et ta päev läbi magab ja hommikul kell 4 otsustab sind varbast hammustada.
Samas jälle on see periood üsna lühike, minu omad õppisid paari kuuga, et hommik on samuti magamiseks. Ja tegelikult on täiesti normaalne, et kass ööpäevas 18 tundi magab.
Ahjaa, kui sa tahad, et ta mingid asjad rahule jätaks, siis soovitan kohe veepritsiga teda treenima asuda, et mõned tsoonid on no go. Piisab, kui paar korda pritsid piku vurru, kui ta on näiteks küüned diivanisse löönud. KUI KOHE ALUSTADA. Hiljem on seda kommet juba raskem välja saada, nagu ma praegu õpin…
Ahjaa vol 2. Olen kuulnud õuduslugusid sellest, kuidas omavahel ei klapi õhutusasendis pakettaknad ja väiksed kassid, kes sealt välja üritavad ronida… Nii et igaks juhuks vast ei tasu akent lahti jätta, kui ta veel väike ja õppimas.
Ahjaa vol 3. Kui sa kaalud steriliseerimist (ja mina sinu asemel kaaluks, elada koos jooksuajas kassiga on KOHUTAV), siis tea, et pärast seda muutub ta ainevahetus ja hea oleks kohe pärast oppi hakata talle andma spetstoitu. Sest muidu pead sa iga kord külalistele seletama, et ei, su kass pole tiine, ta ongi paks…
Aga tegelikult on toakassiga muret palju vähem – ta on sul alati kodus olemas ja ootamas, sa ei pea muretsema, ega ta auto alla jää või kas ikka kodutee leiab. Kui tal on ruumi joosta ja luba vahepeal oma kassiasju teha (kraapida, ronida, mängida), siis on kass toas üsna rahul. Kuid ta ei taha üksinda olla, kass tahab olla inimesega, seega oled nüüdsest ilmselt rohkem koduga seotud kui varem…
Samas on jälle niivõrd armas, kui ta sulle õhtul uksele, saba püsti, vastu tuleb ja valjuhäälselt tervitab. Igapäevane kuusu-doos kah tasuta kodus olemas:)
12 thoughts on “Tere, Daki…”
Lõpuks ometi kassipostitus, mida mul reaalselt vaja läheb! Nimelt igasugused foorumid hakkavad mind oma “tree-hugger”-mölaga suhteliselt endast välja viima juba, ei mingit abi neist.
Meie oma on korra juba akna vahele kinni jäänud, õnneks käppapidi ja ainult korraks, jõudsin välja tõsta sealt.
Meie oma on enda meelest hull isane, annaks kõigile peksa ja hullult pressib uksest välja, kui ainult saaks.
Aga kui õue viia – ta on valmis mööda püksisäärt üles sülle ronima, nii palju siis suurest isasest. Aga õhtuti käib ta rihma otsas õues ikka, lihtsalt selleks, et teda väsitada ja ta meil öösel/hommikul magada laseks 🙂
Mul on ka olnud varasemalt kokku vist oma 5 (õue-)kassi(kui 1 ära kadunud ja 1 naabrimuti poolt ära mürgitatud kassipoeg juurde arvata) aga Poiss on meil esimene ametlikult toakass ja kui aus olla – toakassi kasvatamine ei ole nii lihtne, kui õuekassi.
Aga kuusud on nunnud 🙂
mulle ka su kassipostitused ikka jumalast meeldivad. veel! 🙂
Kuna siin räägitakse kassidest, siis viskan ka oma kaks senti sisse…
Sõltub täiesti kassi iseloomust, ntks vanemate kass käis kogu oma 19 eluaasta juures tõesti vaid loetud arv kordi õues… Trepikojas, seda küll, hängis ringi… Lihtsalt ei tahtnud/julgenud.
Samas, praegune kuuekilone punane värdjas… Kui ta väike kass oli, elasime korteris ja siis ajas ta küll inimesi hulluks, mõnikord tuli selline marutamishoog peale, et kohutav… Siis aga sai maale kolitud ja kass õueloomaks lastud ja rahunes maha. Nüüd eelmine talv veetis ta “eksiilis” vanemate korteris (olin ise pikemalt sunnitud ära olema ja kassi eest hoolitseda poleks saanud) ja leppis korterieluga suurepäraselt. Võibolla muidugi oli põhjuseks see, et ta pole kunagi lund eriti sallinud ja aknast oli suurepäraselt näha, millise õudusega “inimesed jälle hakkama olid saanud” (sest kõik halb on ju inimeste tehtud, eksole). Pisut aktiivsem oli tubases keskkonnas, aga täiesti üleelatav.
Igatahes, jah, kassi peab kohe koolitama ja harjutama, et ta teaks, mis on lubatud ja mis mitte ja kes on majas ülemus… Kui ta õpib inimestele pähe istuma, on juba hilja…
Kuna kassidest on juttu ja paar punkti haakisid mul infojagamiseks ära (kõigega, mida Daki kirjutas, nõustun, olles ise ka tubase kassi omanik).
Kõige esimene punkt, mille üle kordan – pakettaknad ja kass on suur NONO. Pakettakent ei või õhutusasendisse jätta ka siis, kui ise kassiga samas toas viibida. Isegi, kui kass õue kippuja ei ole, huvitavad teda erinevad lõhnad, mis värske õhuga tuppa tulevad. Olen ise kaht juhust näinud – esimene oli see, kui mu oma kass minu kõrval värsket õhku nuhutas (oli väga palav ja lämbe aeg, otsustasin õhku tuppa lasta) ja järgmisel hetkel läks suureks siputamiseks akna juures. Oli peadpidi vahele jäänud, õnneks jõudsin ta ära krabada. Probleem ongi selles, et kui ta seal vahel juba on, ei saa ta ise ennast välja enam. Rohkem ma seda proovida ei taha ja ei soovita ka teistele.
Teine on see, et kui kass on toas, siis peaks kõik aknad kinni olema. Nägin ise, kuidas 8. korruselt kass alla kukkus, sest aknad olid lahti jäetud ja kass, noh, ilmselt tundis huvi asjade vastu.
Daki võib mulle vastu vaielda, aga kodukass on nagu väike laps, kellel ikka silma peal hoidma peab. Minul on hetkel selline teismeliselaadi ta juba =)
Kuna toas on kindlasti mitmeid asju, mida kass näppida ei tohiks, siis soovitan lisaks veepritsile ka keelusõna sisse harjutada (Näiteks “Ei tohi” sobib hästi). Siis ei pea kassil hiljem, kui asi selge on, veepritsiga enam järel jooksma, kui koju lisandub asju, mida ta katsuda, närida, kraapida vms teha ei tohi. Piisab keelamisest. Minul on näiteks lõikelilled need, mis ikka huvi pakuvad. Ja tihti peab meelde tuletama, et laual kass ei kõnni.
Aga muidu – kass toas on rõõm ja kui ta ära harjub, ei tahagi enam Sul välja minna (eriti talvel). Minu vana kass, kui elasime 3. korrusel, käis ikka rõdul askeldamas ja sai seal oma õueasjad tehtud (lindude vaatamine, ringi kõndimine jne). Praegune kass põõnab diivanil, hommikuti unisena ka süles=)
Kui te seda kassi just rihma otsas õue ei vii, siis ärge laske oma kassi linnas õue. Ärge laske noh.
Ta sittub, kuhu juhtub.
Kui on lõikamata ja isane, siis tiinestab mõne hulkuva kassi.
Toob toksoplasmat jt parasiite koju, mis armastavad vaheperemehena inimest.
Hangib mingi riniidi või FIV vm asja, mille vastu sa veel või teadmatusest või üldse mitte vaktsineerinud ei ole.
Ta kakleb teiste kassidega ja on pidevalt ära rapitud ja muidu sasitud.
Ta jookseb üle tee ja jääb auto alla ja siis omanik nutab, et “milline inimene ometi sõidab kassist üle?”
“Ilusaid” lugusid lapsepõlvest ka (see möödus Tallinna kesklinnas, puitasumis – kesk mis kesk, aga garaažide ja õunapuude jm lapsepõlveidülliga):
Iga hulkuv kass sai automaatselt kiviga, jääkamakaga vm kättejuhtuvaga, seda saatsid poiste kilked ja rõkkav naer;
vene poistel oli hobiks, kui mõne kassi kätte said, vurrud maha lõigata, tulemasinaga põletada, sabapidi keerutades hooga vastu seina visata jne;
mingil hetkel meil oli hobiks kasse matta, sest igasugustel põhjustel surnud kasse leidus lähiümbrusest kuradi palju;
ikka väga väiksena tuli ära õppida, mis häält teeb autolt löögi saanud surev kass (verd pritsib jne jne);
Ärge laske oma kassi üksi õue. Esiteks, inimesed on värdjad. Teiseks, isegi kui kõik inimesed oleks armsad ja head – linn ei ole hulkuvale kassile parim paik.
Jah, AbFabiga nõustun täiesti, et lisaks muudele asjadele peab loom siiski kartma ka inimest… Ja teisi loomi – koerad, isegi rebased on ju linnas. Maal muidugi ka, aga seal on vähemalt inimesi vähem.
L., õige jah, ma olen kunagi vist ühe korra lõiganud küüsi kassil ja pärast seda oli tast nii kahju. See pole ju ikka loomulik olek loomale, umbes nagu pannakse koertele jalanõusid jalga. On küll naljakas vaadata, kuidas loomal koordinatsioon kaob, aga tegelikult on see ju piinamine ikkagi.
Mari, see on vist nii, et alguses tuleb silma peal hoida, aga Miuks on 7aastane, Pussakas 4aastane ja nendega on ammu mureta. Kuigi Pussakas kipub protesti märgiks muidugi teinekord pahandust otsima, saan ma nende peale üsna kindel olla, et nad saavad hakkama, kui nädalavahetusel Tartus olen. Kuigi mul süda tilgub alati verd. Ema juurde hoiule viisingi neid siis, kui ise ringi rändasin, nüüd on seda vähem. Ja olenevalt kassi iseloomust tuleb tittedel JA kassidel silma peal hoida, et kuidas nad omavahel hakkama saavad, seda ka muidugi…
Ray, mul juhtus see, et vana diivan oli lubatud, sest see oli ammu nii ära kratsitud (Kärdu elab praegu selle diivaniga:D). Aga uut diivanit ei tahtnud kuidagi lasta lõhkuda, samas oli raske selgeks teha, et kui enne oli okei, siis miks nüüd enam pole.
Ja issake, klambripüstol!!! Kuidas ma ise selle peale ei tulnud, muudkui ostsin uusi kraapimispuid!
Mind peetakse ka tihtipeale ikka loomapiinajaks, et ma Nõmmel oma kassi õue ei lase vaid majas vangis hoian hoolimata juttudest, et “aga ta on Sul ju steriliseeritud, ega ta siis kaugele ju ei lähe ja üldse maja ees on teil tupiktänav, palju autosid ei liigu”. Piisab ühestainsast autost. Üldse pole palju vaja… :S
Nii et seni veel hoian ka oma kuusut toas.
Kusjuures tegin ka eksperimenti – ei ole juba üle aasta oma kassil küüsi (või küüniseid?) lõiganud. Ja kuna ta teritab oma küüsi ainult selleks ettenähtud kohas (isetehtud kraapimispostil: klambripüstoliga väikese lepapalgi külge kinnitatud vaibal) ja ei ole (vähemalt nähtavalt?) sellega rahulolematu ja küüned on nüüd pidevalt ühes pikkuses ehk krussi veel ei tõmbu, siis ma ei kujutagi ette, et milleks õieti seda kõiki osapooli traumeerivat iluprotseduuri enam ette võtta?
Kassipostitus on tore, mulle loomad meeldivad. Ma lihtsalt tahtisin öelda..mitte üldse paha pärast, aga Pussakas on kohutav nimi. Kas tal on mingi normaalne nimi ka või ongi ainult Pussakas?
😀 Pussaka nimi tuli sellest, et ta on nii karvane ja… pussakas noh. Kasuisa hakkas teda nii kutsuma, kui tal veel nime polnud ja kuidagi jäi külge. Erinevalt Miuksust, kellel on jah täispikk nimi Pisike Beib-Mees MiuMiu, on temal ainult Pussakas. Ma ise olen nii harjunud et ei mõtle enam sellele väga.
Jee, suured tänud!
Ma ise mõtlesin ka seda rihmaga jalutamise varianti, aga samas on ta nii rahul toas olemisega. Eks seda õueõhku nuusib ikka uksevahelt, aga praegu on ta nii arg, et jube. Ka elukaaslasel oli vanematekodus ainult toakass, kelle poolest võis kõik uksed-aknad lahti olla- kass lihtsalt ei julenud õue minna.
Ja linnas ise õue lasta- tõesti, auto alla jäämine on vaid üks võimalustest. Ma ise ka nii kardan igasuguseid “oooh-lets-try-thiiiis” lapsi.
Aga suured tänud postituse eest, targem olen kindlasti:) Näiteks ma ise poleks nende akende-teema peale tulnudki- pole ei jutte kuulnud, ega kogemust olnud…
Ma selle akna kohta lisaks veel nii palju, et minu kass saab nüüd 4 ja akna vastu tunneb ikka huvi. Ma usun, et see on natuke seotud sellega, et ta tahab nuuskida, mis väljas toimub – st siinkohal ma rõhuks sellele, et pigem karta kui kahetseda. Eesti meedias on palju juttu olnud kassidest, kes sedasi oma elu on jätnud. Kass on ikkagi väga uudishimulik loom, ka vanemana (minu kogemus räägib, et vananedes võib see uudishimu lausa kasvada).
Ja, noh, lihtsam on kassi täiesti toas hoida kui vahel temaga väljas jalutamas käia. Kass võib arvata, et ta võib ka niisama uksest välja minna (st ta ei karda ukse taga olevat “võõrast maailma”, sest on seal käinud) ja ühel hetkel õnnetult uksest välja lipata. Ma olen ise sedasi oma kassi 4 tundi linna mööda taga otsinud, pärast leidsime ta siiski keldrist üles =)
Ja kui kass saab suvel natuke kellegi juures vabalt maal olla, siis on see ainult positiivne. Kui aga ei saa, ei usu ma, et sest miskit hullu on.
Mina olen nüüd üle aasta kassiomanik olnud ja meie Diego on ka tubane kass. Jalutamas käime rihmaga, aga kuna Karu pargi on vallutanud igat sotri koerlased, siis seal peab valima õige aja, millal minna. Paaril korral on läinud mingite puudlitega vahtimiseks, aga kähmluseni pole asi jõudnud õnneks. Üksi ma ei laseks teda välja, pole ka võimalik elades suures kortermajas mille uks käib lukku ja kass ise sisse ei saa. Ta on õues ikka puss, pigem kükitab ja poeb põõsasse kui kõnnib.
Õhutusasendis aknast ei ole loom seni välja ronima kippunud, kraabib küll rõduukse kallal, aga ilmselt seetõttu, et kui uks on lahti, siis saab käpaga tõmmates ju välja minna. Aga kõrgemale ei tüki, rõduuks muidugi on natuke kitsam ka alt, ei mahu kuidagi.
Kuna meil on kõik inimesed päeval kodust ära, siis ei sega miski teda rahulikult magamast. Ma tõusen muidugi varakul üles ka, aga kass on äratuskella eest tegelikult. Ses mõttes et ta tuleb igal hommikul kindlal ajal nurruma ja nühkima, aga minu, mitte mehe juurde. Kui ma vahel varem ärkan, on ta väga üllatunud. Nii et kassid arvestavad ikka meie harjumustega ka. Igasugu ronimiste keelamisega oleme me muidugi hiljaks jäänud, aga katsu sa kassipoega kapi otsas keelata.