Londonis tehakse ees, mina teen järel.

September ja oktoober on Tallinnas üsna ühesugused, ainult et oktoobris on tuult rohkem. Lehti on ikka sama palju okstel, õhk on ikka sama jahe ja kõndides päikese käes hakkab palav. Ühesõnaga, Tallinna sügisest ma aru ei saa. Kus on külmad krõbedad tuulevaiksed hommikud? Kus on punasekirjud pargid ja laisalt liuglevad lehed? Ainult üks tuul ja tuul.

Oktoobri märksõnadeks on jätkuvalt triibud ja triibud. (Mu järgmine titeprojekt on saada talle üleni triibuline garderoob.) Otsisin välja villased pätikad, et kärut soem lükata oleks ja mu truu portselanist ÜLINUNNU termostass käib muga igal võimalusel kaasas. Sügisest annab veel aimu tolmumantli (peenemalt vist on selle nimi trenškot) kandmine ja mõnikord tuleb mul isegi meelde sall kaela panna. Jätkuvalt käin poolkinniste kingadega, sest kuni pori põlvini pole, keeldun ma saapaid jalga panemast. Ehetest rokivad erinevad loomakõrvarõngad: öökullid, kassid, pardid ja mu viimased lemmikud, kuldsed lõvipead (Naabrinaine muidugi teatas, et need on hoopis samovarid). Küünelakitoonid pole enam hõbedased, vaid roosakad ja lillakad.

Ja muidugi: poisipea! Täna on mul eriti heade juuste päev ja ma leidsin, et see lõikus on täitsa õnnestunud. Võib elada küll.