Kallis Mila,

täna said sa viiekuuseks. See tähendab, et me oleme edukalt suutnud täita eesmärgid, mida me endale sinu sündides seadsime. Neist olulisim ehk: let’s not kill the baby. Seega, võib öelda, et edukus on sajaprotsendiline.

Sellel kuul omandasid sa mitu uut oskust. Näiteks suudad sa toppida suhu oma varbaid ja teed seda suurima heameelega. Lisaks keerled sa nüüd igatpidi – üle parema õla, üle vasaku, seljalt kõhule, kõhult seljale, vahepeal küünitad end poolistukile ja langed siis – potsti – taas maha. Veel on jõudsalt arenenud nihverdamise ja põntsutamise oskused. Kõhuli olles suudad sa end ringiratast nihverdada, mis tähendab, et asjad muudkui ilmuvad su käeulatusse ja asjad, oo, asjad on ju huvitavad! Ükspäev rullisid sa end oma tekilt vaat et kööki välja, iga kord taas kõhuli jõudes metsikult vaimustusse sattudes: “Laminaat! Uau, kui äge on käte all laminaat!”, ja prõmmisid kätega vastu põrandat.

Samuti oled sa hakanud arvama, et su nimi on “Tšaoo!”, sest iga kord, kui ma sind näen, lehvitan ma sulle ja just sedasama hüüangi. Peaks vist hakkama rohkem mõnda su paljudest nimelühenditest kasutama, sest see oleks päris paha, kui sa jääkski arvama, et su nimi on Tšaoo. Muidu polekski midagi, aga koolis läheb raskeks.

Ujumas meeldib sulle ka aina enam ja viimane kord ei kuulnud ma su suust ühtki väga häälekat protesti, KUIGI see oli see kord, kus sa edukalt esimest korda sukeldusid. Jajaa, ma tean! Me oleme jõudnud nüüd sellesse faasi, kus mulle tundub TÄIESTI NORMAALNE titte VEE ALLA toppida. Samas vaatasin ma kõrvalt, kuidas üks titt basseini äärelt vette lennutati ja kelle ema seal kinni püüdis ja ausalt, SEE tundus õudne. Sul on veel lootust!

Ja lõpuks ometi, LÕPUKS OMETI oled sa hakanud naerma nii, et ma ka päriselt aru saan, et see ongi naer, mitte et sa ei lämbu või ei testi lihtsalt oma häälepaelasid. Sul on tekkinud oma lemmiklood, mille peale sa kohe näost särama lööd ja kui ma sinuga veel tantsin ja laulan ka, siis sa rõkatadki naerda ja minu süda sulab. Mu titt! Ta naerab! Järelikult ei tundugi talle elu minu juures kohutav ja väljapääsmatu! Järelikult ma teen midagi õigesti!

Enamasti meeldib sulle siiski maailma tõsiselt jälgida. Eriti inimesi. Sa võõristad neid (ja uusi kohti), aga turvalisest kohast võid neid lummatult jälgida. Näiteks vedeleme koos, sina asjatad, mina loen lehte. Järsku ma tajun, et pikka aega on olnud kahtlane vaikus… ja seal sa oled! Suurte silmadega, suu kergelt naerul, mind liikumatult jälgimas. Aga mina pole sugugi nii põnev, kui on näiteks Naabrinaine. Või su isa, onu A., Naabrimees ja üleüldse kõik meessoost isikud. Käisime tädi Sikil bussijaamas vastas ja meie kõrval istusid pingil kaks prantsuse kutti. Sa jõllitasid neid häbematult kümme minutit varjamatu huviga, mille peale prantsuse poistel aina imelikum ja imelikum hakkas. Nad heitsid meie suunas kõõrdpilke, üritasid sulle kohmetult naeratada, siis üritasid sind ignoreerida ja väga blaseelt edasi rääkida omavahel, aga feilisid täiega, sest nad teadsid – seal sa oled. Vahtimas. Jälgimas. Kõike salvestamas. Kriipi!

Kiitma peab sind ka selle eest, et mingil müstilisel põhjusel magad sa vahepeal… kaheksani. Üheksani. KÜMNENI. Sellele järgneb tavaliselt päev, mis on täis minu frustreerumist, sest sa lihtsalt EI MAGA lõunauinakuid, aga siiski. SIISKI. Sa magad normaalsete aegadeni. Sa lähed magama punkt kell kaheksa (või natuke varem). Sa jääd magama praktiliselt iseseisvalt – pöörad lihtsalt selja, kui on minust isu täis saanud, ja uinud. Miks see sul päeval küll välja ei tule? Kuidas on päeval täiesti võimatu saada sind magama kauemaks kui pooltunniks, ükskõik, mis trikke ma sinuga ka ei teeks või tegemata jätaks? Ja olgu, neil päevil, kus sa oled NORMAALNE, kuigi magamata – vabalt! Tee kasvõi kuus pooletunnist uinakut, kui see sulle sobib. Aga enamasti ju siiski ei sobi. Enamasti on nii, et sa magad pool tundi, ärkad, oled rõõmus, aga peagi saad sa aru, et see oli mingi jama. Ja et sa tegelt oled väsinud. And then you unleash the whining. OH THE WHINING. Vahepeal on mul tunne, et ma ei suuda seda vingumist ära kuulata. Et ma lihtsalt ei oska enam mitte midagi teha, sest sa pole mitte millegagi iialgi rahul. Ja sa ei usu mind, kui ma ütlen, et mõnetunnine uinak annaks päevale sootuks teised värvid. Ja siis sa vingud. Ja vingud. Oleks, et sa nutaks. Ei, sa ei nuta isegi. SA VINGUD.

Ei tea küll, kellelt sa seda õppinud oled?

Oh, wait…

Mis veel? Vankriga jalutamised on muutunud äärmiselt problemaatiliseks, sest sa keeldud niisama pikali olemast ja magamisega, nagu teada, on sul kehvad lood. Aga küllap me lahenduse leiame, sest kõhukotis võid sa lõputult hängida. Tavaliselt tassib sind su isa, aga tema on ju nii palju tööl ja neil kordadel, kui ta on kodus, on su rõõm hoomamatult suur. Oled ühes toas: issi. Viiakse teise tuppa: OH JOY, veel üks vanem! Seekord emme! KUI FANTASTILINE! (Ja magamisest võib taas vaid und näha.)

Ahjaa! Uusim aktiviteet sinu nädalates on beebifolk, mida sa paistad samuti nautivat (sest sa ei vingu sel ajal ÜLDSE). Aga no miks sulle EI peaks see meeldima, kui seal on tädi Kessu ja tädi Liis ja Retikas ja hulk teisi ägedaid tittesid, keda saab muudkui jõllitada ja jõllitada ja erinevalt prantsuse kuttidest ei hakka neil sugugi ebamugav.

Sulle maitseb porgand ja õun. Kõrvitsat oled sa nõus taluma ainult seetõttu, et teda on mõnus kõikjale mäkerdada. Ka see juhtus kuidagi ootamatult ja märkamatult, sulle lihtsalt hakkasid toiduained huvi pakkuma ja sa võid terve porgandiga meeldiva pärastlõuna veeta, teda hellalt suhu toppides, imedes, mekutades, armastavalt vastu enda pead tagudes… Ja nüüd hakkad sa vaikselt juba pihta saama, mida söömine endast kujutab. Peamiselt on see, nagu kõik asjad su elus, lihtsalt üks tore mäng, mida vahepeal harrastada.

Ma loodan, et mängu su ellu jätkub veel kauaks.

Armastades,

emme