Käisime eile Naabrinaisega Dredgi kontserdil ja ma mõtlesin sel ajal igasuguseid asju (lisaks sellele, et Dredgi trummar on freaking hot!). Esiteks ma mõtlesin, et mul pole vist nii paljude supermuusikaelamustega hooaega MITTE KUNAGI varem olnud.

Hooaja avas 30 Seconds to Mars.

Järgnes Rabarock ja IAMX.

Siis kohe mõned päevad hiljem Helsinki ja Biffy Clyro…

…ja Foo Fighters.

Rockramp ja lisaks Nikns Sunsile, The Sunile jt ka Bombillaz!

Ja nüüd siis Dredg.

Homme on James Blunt.

Ja 14. oktoobril on ju ka veel Hurts.

///

Ja siis ma mõtlesin veel… Oli üks hetk, kus Naabrinaine tahtis mulle mingit nalja rääkida ja me kõndisime lava juurest eemale. Kõndisime ja kõndisime ja hakkasime hirnuma, sest vaiksemaks ikka ei läinud ja rääkida ei saanud. Kui me tagasi kõndisime, nägin ma end ühel hetkel kõrvalt. Ma olen Tallinnas, mul on poisipea, bleiser, Naabrinaine, kuskil seal Stockmannist ostetud pluusi all rasedusarmid, kodus titt, kes just hakkas varbaid haarama ja neid suhu toppima (mis tekitas mus metsikut elevust)… ja ma sain aru, et mu elu on HOOPIS TEISTSUGUNE. Lihtsalt nii teistmoodi on kõik. Kõik, kõik on uus. Ja mitte ainult septembrikuus, vaid üldiselt.

Mind. Blown.