Mila on hakanud inimesi võõristama ja see on minu jaoks emotsionaalselt kohutavalt raske. Ma saan ju aru küll, et mida rohkem ta käib ja erinevate inimestega kohtub, seda parem see on ja seda rohkem ta harjub, aga nii vastik on näha, kuidas see teda stressi viib. Lisaks on minul kui, hm, tähelepanuhooral väga raske mõista võõristamist kui nähtust üleüldiselt, kuigi mind ju ometi ümbritsevad inimesed, kelle iseloomustamiseks võib vabalt kasutada sõna “tagasihoidlik” ja nad on täiesti normaalsed.

Tundub, et djudetil lihtsalt läheb aega vaja, et olukorraga harjuda. Ta on nõus võõrastes kohtades täiesti rahulikult ringi uudistama, kui mina olen käeulatuses ja ükski hullunud baaba ei taha teda lõua alt kudistada või sülle haarata. Aga ma olen tähele pannud, et kui titega kuhugi ilmuda, siis paratamatult pöördub kogu tähelepanu temale, kuigi tema tahaks võibolla rahulikult tšillida, ilma et keegi teda näppima tuleks. Nii näiteks saatsin Abikaasa lapsega vanavanematele külla ja läksin ise poodi. Kui tagasi jõudsin, oli titt hüsteerias ja minu süda murdus taas tuhandeks killuks. Või siis käisime oma bändituuril suve lõpus ja külastasime Sikit tema töökohal ning kui ma püüdsin last talle sülle anda, hakkas ta kohe kisama. Ja tee siis talle selgeks, et Siki on ju oma! Kõige omam üldse!

See-eest kui lasta tal natuke uue ümbrusega harjuda ja rahulikult olla, on ta üsna sõbralik ja talub pigistamist päris hästi. Kõige kindlamini tunneb ta end muidugi omas kodus, aga ka Siki Kuressaare-kodus harjus ta üsna kähku. Mis toob mind postituse pealkirjas õhku visatud teema juurde.

Nimelt on Milal tekkinud omad pisikesed rutiinid ja üks neist on isaga koos ärgata ning siis temaga koos köögis hängida, kuni Abikaasa tööle läheb. Mina saan selle võrra tunnikese kauem magada ja nii mõnus on läbi poolune nende jutustamist ja asjatamist kuulata. Ja siis, kui ERITI hästi läheb, tuleb Mila minu juurde voodisse ja jääb hommikuunne, mis tähendab, et ideaaljuhul magame me näiteks 11ni. Kuna tal aga magamine ikka veel väga hästi välja ei tule, siis vahepeal tähendab see pooletunnist uinakut… aga sellest mõnes muus postituses.

Igal juhul, suvelõpu-bändituuril Abikaasa kaasas ei käinud ja kuna mina olen hommikuti teatavasti poolsurnud, hakkas Milal üsna kähku voodis hängides igav. Magas natuke ja hakkas jorisema, millega mina sugugi kaasa ei tahtnud minna, sest ma OLIN juba selle kella-seitsmese-hängimise temaga ära teinud ja ta ei tahtnud kuidagi aru saada, et MOMMY NEEDS HER SLEEP.

Järsku lähenes kuskil onu A. (onu siis Milale, mitte mulle, mulle õemees), ma suutsin läbi poolune registreerida vaid hüüatuse: “Tibu! Tule siia!” ja selle, et kellegi käed mu kõrvalt lapse haarasid.

“Too ta siis mulle tagasi ka mingi hetk!” pomisesin ja magasin õndsalt veel tund aega. Nemad hängisid kahekesi köögis ja kuigi Mila nägi onu A.-d viimati jaanipäeval (ja vaevalt, et seda mäletab), oli ta väga rahulolev. Ülejäänud päevad, mis me seal veetsime, oli onu A. heaks väljapääsuks, nad hängisid suurima heameelega koos. Mõned mehed on kohe nagu sündinud tittedega tegelema, A. on üks neist. Seda on lihtsalt nii cool vaadata, kui mehed end tittedega vabalt tunnevad. Ja tited tajuvad ju seda ka ning vastutasuks tunnevad end nendega vabalt. Coolness all around.