Piia ja Runni pulmas tegin mõned päris head pildid, mis ka avaldamiseks sobivad (pealegi ütlesin ma kõigile kohe eos, et neil on oht blogisse sattuda ja kes selle peale eest jooksid, noh, neist pilti ei teinud), aga kuna ma jõuan neid töödelda ükshaaval ja umbes kord nädalas, siis ei saagi rohkem korraga üles panna.
Tikrit piinasin ma muidugi pulmas igast otsast ja käisin talle kõigiti närvidele, sest nüüd ju, issake, huvitavad mind tited! Igasugused! Ka võõrad! Iga Milast vanem titt on justkui pilk tulevikku ja iga noorem pilk minevikku. Tikker on muidugi ka selles osas pilk minevikku, et me oleme ju siiski kursaõed ja see on üsna veider, kuidas blogimine on meid sootuks teistmoodi lähendanud kui ühised kolm aastat ülikoolis. See on muidugi minu meelest nii. Kes teab, äkki Tikker ringutab ahastavalt käsi salamisi muudkui, et ISSAND JÄLLE SEE DAKI KUNAGI MA TAST KA LAHTI EI SAA!
Pulmas oli Tikril põhiliselt joogiklaasi asemel käes sippy cup ja selle pildi tegemise ajal ütleb ta parasjagu: “Jajah, ära muidugi minust pilti tee, mina olen ju KÕIGE TAGASIHOIDLIKUM INIMENE MAAILMAS.”
Taustal on Piia ja Runni kõige ägedam saun. Ma ei ole kunagi näinud hoonet, mis oleks nagu omaette sisekujunduselement. Maastiku aksessuaar, if you will.
4 thoughts on “tikker”
ooo, ma olengi mitu korda mõelnud, et sa olid ainus inimene, kes mind pildistas, peaks küsima, kas äkki mingi ime läbi tuli miskit välja ka. mitte et tite joogitopsiga oleks üldse võimalik eriti glamuurset “käisin piia ja runni pulmas” pilti teha, aga muus osas kukkus ju täitsa hästi välja!
ütle, kui palju me ülikoolis ÜLDSE suhtlesime? peale small talki suuremas seltskonnas ilmselt mitte eriti. jättes kõrvale mõned esimesed kursapeod (KHM :D) ma ei olnud ka kõige sotsialiseeruvam, hängisin enamik ajast pigem oma paari sõbraga ringi. ja praegusel kombel blogima hakkasin alles siis, kui ülikooliga oli juba mõnda aega finito.
tited, eks, oli viimane asi, mida ma oma elus plaanisin. ja siis, kui mind järsku täiesti ootamatult vette visati, ma avastasin, et näe, päris äge. tahtsin isegi teist. minust sai PEREinimene. ma poleks seda enne rasedaks jäämist kuidagi ette kujutanud.
ma olin oma sõpradest suht esimene, kes lapse sai. kõigi nende teiste blogijate hulgas, keda juba aastaid igapäevaselt loen, olin samuti esimene. hea küll, kessu sai enne, jumal tänatud. ma ei tea, mis ma ilma temata teinud oleks.
aga nüüdseks on mu blogrollis mitmeid üsna värskeid emasid ja mitmeid rasedaid. sa ei kujuta ette, kui tihti ma rahulolevalt pihku itsitan, kui nad jõuavad kõigile neile samadele järeldustele, mõtlevad kõiki neid samu mõtteid, mis minagi. VAU! titega elu on vahel väga väsitav, aga täitsa ÄGE!
see on nii lahe, noh. lahe, et on olemas blogid. et sa võid aastate kaupa lugeda ja teiste eludele kaasa elada. ei ole vahet, et sa ei tundnud neid inimesi enne üldse või siis põgusalt, nagu meie sinuga… ikka tundub lõpuks, et tegemist on vanade sõpradega.
muide, ma arvan, et ma rääkisin terve pulma jooksul sinuga kõige rohkem juttu. ma räägin – nüüd, kus on lapsed, jätkub teemasid lõputult. või nojah, mitte et enne laste saamist poleks teemasid jätkunud. me oleme lõppude-lõpuks ju siiski MAAILMA KÕIGE TAGASIHOIDLIKUMAD INIMESED 😛
Piia, kui ma ükskord jõuan sinnamaani, et neist asja saab, siis ma panen kuskile ja lingin. Aga neid sai vähe ja ainult teatud inimestest:D Sest ma tegelesin teatavasti peamiselt rihma lõdvendamisega. Aga ma saadan kindlasti.
Tikker, absoluutselt nõus! Ma ise poleks ka arvanud, et tite omamine võib nii lahe olla. Ja no ega me tõesti ei suhelnud väga, seda enam see kuidagi veider on. Rääkimata sellest, et meie seltskonnad otsapidi kokku saavad nüüd. See on ka veider. Ja ma saadan sullegi lingi, raudpolt.
Ooo ma oleks ka huvitatud nende piltide nägemisest! Ja aitäh tulemast, olemast ja trikrit ja sauna pildistamast:) Kõne/toost oli ka muide väga äss.
Pingback: Käisin pulmas, vol 2 » Tikri Päevaraamat