Kessu ja Liis ees, Daki järel…

Alguses ei tulnud minul kah toas ringi vaadates pähe, et mis need mu rõõmutoovad pisiASJAD on. Tass, muidugi, aga selle ahvisin Liisu järelt ju. Kuigi ma olen oma tassile juba kiidulaulu laulnud, see jõudis isegi blogiraamatusse ju. Ma praegu hakkasin mõtlema, et ta on mul ikka maru kaua püsinud, mis tähendab, et tõenäosus, et ta katki läheb, kasvab iga päevaga. Nüüd on sellest kohvijoomisele ja supisöömisele lisandunud ka jäätisesöömine. Ma olen hakanud nimelt jäätist sööma. Õudne.

Ja veel. Kõrvarõngad! Kui ma Tikri juures nägin seda ägedat pildiraami sisse pandud kangast, mille külge ta oma kõrvarõngad on riputanud, surin ma kadedusest ja otsustasin kah samasuguse teha. Kunagi. Millalgi. Kui mul meelest ei lähe. Praegu ripuvad mu kümned (sajad vist veel mitte, kuigi ma ei üllatuks) kõrvarõngad tasside ja kausside äärte küljes (POTENTIAL CHOKING HAZARD! Would someone please think of the children!!!) ja kuna ma meikida ei viitsi, siis tunduvad kõrvarõngad heaks meigiasenduseks. No et keegi ei vaata mu kulme, kui kõrvarõngas tähelepanu eemale viib. Või midagi. Pildil on Kassi tehtud pardikesed ja Silja tehtud “Karlova kassid”, ühed samasuguste kassidega kõrvakad on mul veel, need ostsin Lõunakast kunagi.

(Appi, kuidas ma ei viitsi linke otsida selle õudaeglase arvutiga!)

Esiplaanil on aga võtmehoidja-pardike, mille tõi Siki mulle Inglismaalt. Külje peal on sellel nupp, mida vajutades tuleb nokast valgus ja part hakkab meeleheitlikult prääksuma. Iga kord, kui ma võtmeid kasutan, tuleb mul naeratus näole. Või kui naeratus ei tulegi, siis vähemalt läheb süda soojaks. See prääks on toonud juba mitmeid piinlikke olukordi, sest taskusse võtmeid panna ei saa ja teinekord on ta ka kotis hakanud kriiskama. Kui ma selle võtmehoida sain, siis ma arvasin, et see on ILGELT hea leiutis, kui öösel täispeaga koju tulla. No et kui ei leia lukuauku, siis muudkui vajutad, valgus tuleb ja saad salaja sisse hiilida.

PRÄÄKSUMISE SAATEL.

“Honey, have you been drinking again? I thought I heard quacking…”

Võtmehoidja meeldib väga ka LMile ja ta on korra ka pardikese kiirelt ja osavalt võtmerõnga küljest eemaldanud. Ma loodan, et see peab vähemalt niikaua vastu, et ma saan ka oma last selle pardikesega lõbustada. See aeg tuleb vist varsti…

Ja Kessu järgi siis ka järjehoidja-kiisu. Mul on üks selline veel, hallikarvaline, aga seda hoian ma märkmiku vahel, sest see saadeti mulle Hiinast (!) 2007. aasta õudussuvel ja senimaani teeb see mu hingele pai, kui ma seda näen. Et on inimesi, kes hoolivad. Ka võhivõõraid. Muidugi, kui ma selle sain, siis polnud mul aimugi, mis imeleiutis see on ja ma arvasingi, et see on siuke plastist kiisu. No et äge kiisu, aga ilma igasuguse praktilise väärtuseta. Seda, et tegu on järjehoidjaga, sain ma aru alles siis, kui selliseid Rahva Raamatus müügil nägin. Maalt ja hobusega…

Ning lõpetuseks – päikeseprillid. Mul oli neid vahepeal üheksa paari, praegu on pidevas kasutuses kaks, ülejäänud on neis kastides, mis siin juba pea aasta aega seisavad ja ootavad, et me elutuba valmis saaks. Ma kannan päikseprille aastaringselt ja kannaks vist ka 24/7, kui magada ebamugav ei oleks ja kui pidevast kandmisest nina ja meelekohad vastikuks ei läheks. Pealegi näen ma päikseprillidega oluliselt ilusam välja (vt ka meiki ei teegi, meiki ei teegi; kulmud!).