Üheksas ja viimane külalispostitus tuleb Merle Liivakult. Sellest, miks ja kuidas külalispostitused siin ilmuvad, saab lähemalt lugeda siit. Merle sai kingituseks minu raamatu «Naistest, lihtsalt». Kõigi selle postituse all kommenteerinud inimeste vahel läheb nädala lõpus samuti loosi raamat. Ja muide! Tegelikult käibki «Naistest, lihtsalt» mõneti kokku raamatuga «Meestest, lihtsalt», seega loosiõnnelik võib ise valida, kumba raamatut auhinnaks soovib.
Eelmise külalispostituse kommentaaride hulgast valis random.org välja teise kommentaari, seega saab raamatu Kristel. (Meili mulle!)
Aitäh kõigile ägedatele naistele, kes olid valmis mu blogis oma mõtteid jagama ja suur aitäh kõikidele lugejatele, et te selle eksperimendiga nii hästi kaasa tulite!
***
Merle Liivak on ajakirjanik, Anne&Stiili peatoimetaja, kes kevadel šokeeris teatud hulka avalikkusest rasedana ajakirja kaanel poseerides, mis tegelikult siiski oli üsna äge tegu. Praegu Merle enam rase pole, küll aga on tal kodus pisike Jussike, kellele ägedat maailma tutvustada.
***
NAISTEST JA EMADUSEST, LIHTSALT ehk NAGU KOLM KLAASI VEINI
Autor: Merle Liivak
Keegi on öelnud, et see, kui palju lapsed oma vanematele vastu annavad, on läänemaailma üks suurimaid saladusi. Minu emaks saamise kogemus on avanud mulle ka ühe teise üllatusmuna.
Mu kulmud on olnud üllatusest kaardus juba mitu kuud järjest – kuidas küll lapse saamine suhteid suguõdedega muudab! Ma olen juba pea kümme aastat tegutsenud naisteajakirjanduses – teinud igasugu daamidega intervjuusid, juhtinud naistest koosnevaid tiime, uurinud lugematul hulgal naisteajakirju, loonud eeldatavasti kõigile naistele tohutult huvipakkuva ajakirja – ja alles nüüd, Johanni emana, võin öelda, et mulle on võimaldatud ligipääs naiste hingeasjade juurde. Või vähemalt oskan ma neid nüüd põhjalikumalt mõista.
Kõik algas siis, kui minu rasedus juba ka kõrvalseisjatele ilmselgeks sai. „Arbuusike” minu rinna all osutus omamoodi VIP-pääsmeks teiste naiste (tuttavad, kolleegid ja isegi koristaja!) intiimsete saladuste juurde. Ühtäkki hakkas jõudma minuni reaalsus teatud eluetappi jõudnud naiste taga- ja magamistubades. Kellel on mida ette heita oma eksabikaasale (vahel ka koduvägivalda) või millised ootused on jäänud vastamata nüüdsel kallimal (liiga palju tööd ja vähe perega veedetud aega). Kellel on millised tunded olnud oma laste suhtes (need ei ole kunagi ühesuguse šablooni läbinud, tuleb ette isegi pettumust). Aga ka loomulikult positiivseid asju – kes kui paljudest lastest unistab jne. Selline tunne, nagu oleksin vastu võetud naisvabamüürlaste seltsi – üsna arusaamatu oleks kogu see maailm mulle varem, asjasse mittepühendunult, tundunud. Ei olnud mul lapsi, ei osanud õieti neist unistadagi ning puudus sõltuvus elukaaslasest ja perekontseptsioonist.
Selgeks sai ka see, et karjääris tippe vallutanud naised, kes 40-aastaselt lastetud, ei pruugi seda olla vabatahtlikult. Kuulsin lugusid raseduse katkemistest, sellest, kuidas on jääda lapsest ilma ka 7ndal raseduskuul… Sain teada, et see, mis ühtedele tuleb möödaminnes, valmistab teistele piinarikkaid katsetusi meditsiini abil…
Meenub, kuidas veel raseduse viimasel kuul käisin pediküüris ja heietasin pediküürijale, kui EBAREAALNE rasedus ikka on ja kui EBALOOMULIK tundub sünnitus, ja et ma lihtsalt EI SUUDA ETTE KUJUTADA, kuidas ma last hakkan imetama. Hästi tore ja verbaalset barokki harrastav salongitöötaja tõmbus korraga vaikseks ja poetas siis: „Ah nii…, et siis ebaloomulik. Sa siis ei ootagi tema sündi nii väga?“ Selgus, et kosmeetik suudab oma tulevast last ja sellega seonduvat liigagi hästi visualiseerida, ootab ta teda juba aastaid ja on läbi teinud juba mitu ebaõnnestunud kunstlikku viljastamist.
Loomulikult tundsin oma fafafaatamise pärast tohutut piinlikkust, lõpuks ometi jõudis kohale, kui eriline privileeg on emaks saamine, ning kui LOOMULIK see tegelikult on. Ja ma ei mäleta, et mulle oleks varem selliseid saladusi usaldatud, vähemalt mitte elus esimest korda kohatud kosmeetikute poolt.
Tähtis pole vaid „mis“, vaid ka „kuidas“! Naistevahelise suhtluse lennutab minu jaoks uuele tasemele ka värskelt avastatud, enneolematult võluv kommunikatsiooniformaat – lapsevankritega kruiisimine mööda linna parke ja uulitsaid. Ükski kohvikukohting ei võistle sedasorti promeneerimisega – tuuleke paitab, pilk voolab vabalt ringi, ja ka kõige delikaatsemad teemad ei tundu enam pealetükkivad. Nagu kogemata viib jutulõng väga isiklike emotsionaalsete dilemmadeni, tehes siksakke isegi sellistele tabuteemadele nagu kes kui kaua pärast sünnitust seksini jõuab ja milliseid rasestumisvastaseid vahendeid kasutab.
Tuleb see värske ema unevõlast, sellest, et pole kuskile kiire või millestki muust, kuid need jalutuskäigud mõjuvad kuidagi budistlikult – räägid teise naisega, aga mõnes mõttes justkui iseendaga. Ilma igasuguse valehäbita. Lapse saamine on nagu värav, millest läbi saades on naistel lihtne tunda üksteise vastu sügavat empaatiat. Me oleme kogenud midagi universaalset ja samas erilist, mida mõistame ainult meie. Ja see teeb meid üksteise silmis võrdseks.
Nii nagu Facebook aitab üles leida vanu koolikaaslaseid, toob ka nähtamatu emade võrgustik meid lähemale sõbrannadega minevikust. Ühtäkki sai mu endisest klassiõest minu meditsiiniline nõustaja, kellele häda korral kellaajast hoolimata helistada. Temas on ühendatud meditsiiniharidus, homöopaatiausk ja mis väga tähtis – sarnased tagasilöögid lapse esimestel kuudel. Järsku tundub täiesti loogiline kutsuda oma sünnipäevale ka teine aastaid „varjusurmas“ olnud klassiõde, koos NELJA lapsega!
Emadus on avardanud mu sotsiaalset kogemust ja ringi sellise hooga, et pea käib ringi. Nagu oleks kolm klaasi veini ära joonud. Jutud jõuavad usalduslikumale tasemele, ja sama lõbus on ka!
Aga kõige tähtsam on austus, mida lapseootus, sünnitus ja kõik järgnev on minus kõigi teiste maailma emade vastu äratanud. Ma vaatan kassajärjekorras ühte tagasihoidlikku blondi naist ja tema teismelisi kaksikuid-tüdrukuid. Püüan ette kujutada, mida see naine on läbi teinud ning tunnen endas sööstu kummarduda tema ees maani. Aga varem ei oleks ma teda isegi tähele pannud.
17 thoughts on “NAISTEST, LIHTSALT ja MEESTEST, LIHTSALT: Külalispostitus Merle Liivakult”
Ilus mõtisklus. Aitäh, Merle!
Olen ise ilmselgelt “teisel pool müüri” ja kuulan oma kolleege (kellest enamik on 1-2 lapse värsked, või siis mitte enam nii värsked emad) nagu tulnukaid rääkimas sünnitusasenditest, kõhugaasidest, pinalihindadest ja laste kõrgkoolivalikutest. Enamasti lõppevad need vestlused minupoolse õlakehitusega või lahkumisega vestlusringist – sest mida ma ikka oskan sinna juurde lisada ja no tegelikult kohe ÜLDSE ikka ei lähe korda ja ei huvita need jutud… eriti kui provvad kukuvad kõik karjas ja ükshaaval käituma, nagu oleks nende näol tegemist esimeste ja ainsate inimestega, kes lapse oma kõhust välja pressinud on.
Ma arvan, et sünnitus on inimesele niivõrd keeruline ja mõistusevastaselt ebamugav tegevus, et seetõttu intelligentse naise aju genereeribki hormoonitulvas “õigustusi” selle kõige korvamiseks ja kordamiseks. Nagu ka Merle praegune jutt värava avanemisest ja emade tasandile jõudmisest. =)
Aga minupoolne kummardus samuti kõigile naistele, kes selle ära on teinud – nagu tunnustav noogutus kalamehelugude peale – olete kõvad naised küll. 🙂
Olen totaalselt nõus sellega, et ajukeemia muutus ja hormoonid ja kõik see suur šokk mängivad kaasa, et sa pigem naudid seda üleminekut ja “vabamüürlaseks” saamist, sest täpselt nagu siin ees öeldi – see inimeseks saamine võtab titel ju NII KAUA ja kui ajukeemia ei muutuks, läheks sa seal kõrval kiirelt hulluks. Mulle meeldib ka =E= võrdlus kalamehejuttudest! See emadusevärk ongi nagu mingi obskuurne hobi, millest kõrvalseisjad sageli aru ei saa või kui saavadki, siis kindlasti ei pea seda nii oluliseks, kui peategelane ise. Mina näiteks ei mõista tsiklivendi üldse… või mudellennukite ehitajaid.
Teiseks on ikkagi ka see dimensioon asjal juures, et kuna see kõik on nii horror ja kõikehõlmav, õigemini võib olla, siis ongi hea, kui me oleme prewired arvama, et see on nii äge! Ja noh, õudne ka samal ajal, aga lõppeks – that’s okay. Nii võibki olla, et on jube ja äge samal ajal. Ja sa näed, et teistel on ka nii olnud ja see on ka äge.
See oli nii hea lugemine. Ma arvan, et see tükk oli täpp i’le, et see lugude jutustamine hetkel nii otsa sai. Pealkiri andis juba mõtteainet ja kõik tundub nii reaalne just sellisele mittesünnitanud noorukile.
Ja ma loodan, et neid erinevaid lugusid tuleb teinekordki. Huvitav on see, et on ette antud teema kitsendus ja ometigi tuleb nii palju erinevaid ja väga põnevaid lugusid.
Kanaemanduseks valmistudes ja teiste lugusid kuulates tundub küll, et pole midagi põnevamat kui sünnitamine. Hüplen juba rõõmsas ärevuses, et mismoodi see siis kõik ikka käib ja kuidas ma sellega hakkama saan. Aga iseenesest polegi millegagi hakkama saada, lapsed õnneks oskavad väga hästi sündida, kui neile võimalus anda 🙂
Vapustav lugemine, selle võiks kohe kolumnina ära trükkida A&S-is 🙂
Eks paljud need asjad, millest Merle Liivak kirjutas, neist ei saagi enne aru kui see käes on. Minule tundus ilma lasteta, et kuidas on nii, et ema armastab oma lapsi jäägitult, andes neile viimase hinge tagant. Ema armastus oma laste vastu on aga midagi, mida ei saa kirjeldada, seda saab tunda. Selle tunde kirjeldamiseks pole sõnu minu meelest veel olemas, järsku kunagi tulevad need sõnad.
Emadus on tõesti selline asi, mille mõistmiseks tuleb ise sinnani jõuda. Kaheksa kuud tagasi olin kindel, et ei saa minust nii palju titeasjadest rääkijat. Praktika? Kaksikud pliksid on tõestanud, et nad on maailma kõige ägedamad ja nendega on lihtsalt nii fun koos olla. On privileeg jälgida lapse arengut, aga selle privileegi mõistmiseks tuleb ise emaks saada. Laste kõrvalt tahad ikka jagada igapäevaseid väikeseid rõõme ja muresid kellegagi, kes mõistab ning sarnaselt Merle kogemusele on ka minu ellu tagasi tulnud mitmed ammused tuttavad, kel pea sama vanad põnnid ehk siis samad rõõmud-mured.
Igatahes – väga hea artikkel, mis kõnetab!
Heh, just see ongi põhjus, miks naisteajakirjad, mida veavad lastetud kahekümnendais tegijad, kellele maailm algab neist endist, kutsuvad väga paljudes lugejates esile nõutut õlakehitust – et maailm, armas taevas, on ju oluliselt mitmekülgsem ja rikkam kui temaatika, mida ajakiri kajastab – või siis KUIDAS seda teeb.See KUIDAS-asi on veel omaette küsimus. Tegijad ise ju arvavad enamasti ikka, et “panen vingelt”. Nagu siit praegu lugeda võib – ega olegi midagi parata, kui inimene pole oma maailmanägemises ja arusaamises veel jõudnud sellele levelile, et asju mõista ja märgata. Hea, et tasapisi jõuab ikka enamvähem kõigile kohale, kui mitmekihiline on elu. Emadus muudab jah väga paljut nii igapäevaelus kui üldises maailmanägemises ja arusaamades. Enne usud, et tead, siis alles hakkad aru saama.
Väga hea lugemine! Lihtne ja sorav, samas puudutab sügavalt.
uhel mundil on ikka kaks poolt. ja selleparast noustun ma E kommentaariga ja utlen, et valjaspoolt vaadates ei ole see titetamine nii ponev midagi ja ajukeemia on raudselt muutunud.
aga toenaoliselt on loodus seda plaanitsenudki. keegi kitsekese sundi on nainud dokkfilmis? parast viite minutit hakkab kitseke oma pulgalaadsetel koibadel kondima. veidi kohmakalt, aga siiski.
vaatame inimesi, vaikese inimlooma iseseisvaks saamine votab aaastaid aega. ja selleparast on vajalik ka ajukeemia muutumine, muidu laheks naine hulluks selle pideva hooldamisega.
merle kirjutis on vaga meeldiv lugemine. ma ise ei tahaks kull seal kolme-veiniklaasi-vestluste juures olla, aga….peaasi, et inimene ise naudib oma elu ja ei nuta taga, et vaata, kus enne oli palju ponevam.
edu!
Väga kaunis lugu esmakordselt emaks saanud naise sulest! Ma juba ammu olen oodanud ja Annet & Stiili sirvides lootunud, et ehk on Merle käest ka küsitud vahepeal, et – kuidas siis on:D! ja nüüd teame. Tore on:)!
Toredad mõtted. Äratundmine. Mina olen veendunud, et see ongi selline Emaduse Vabamüürlus. Kes on liige, teab. Kes pole, ei mõista.
Olen alati võrrelnud emadust ameerika mägedel sõitmisega. Nii ongi. Edu meile kõigile:)
Olles ise juba palli suuruses rase,siis oli see mulle üsna inspireeriv lugemine.Varasemalt ei suutnud mu aju talletada bregnant brainidbe ja emade imärkus ,ning teinekord ka sügavamad teemasid lastest ja nendega seonduv oli haigutama ajav…Võõrad lapsed (mitte kõik),ei ole mind kindlasti pannud ahhetama ning pole toonud minus välja naiselike instinkte(needsamad mis kõigil naistel pidavat olemas olema),seega olen alati olnud arvamusel et see kõik on pisut boooring ja üle tähtsustatud(?).
Nüüd kui olen ise “jala sinna ukse vahele” saanud tundub see kõik hoopis palju suurem ja tähtsam olevat,suurem kui kõik muu..Imelik ..et sest aru saada,tuli sinna ise jõuda..Aasta tagasi olin veendunud et enne 30-dat no babies,aga varsti on ta kohal-ja ma olen ÕNNELIK!Arvestades seda et olen alles pallike,ning see pallike tekitab minus nii palju emotsioone ja tundeid,siis ootan ärevusega ,mis juhtub minuga siis kui Ta on kohal?:)…Enivei ,see on uus maailm ,kuid et sest aru saada peab sinna tõesti “jõudma”.: )
Ise olen veel nii noor, et aastaid läheb kindlasti aega enne kui mina hakkan emaks saamisele mõtlema, aga siiski juba praegu tekitas see lugemine minus armsaid emotsioone ja mõtteid. Emadus on tõesti ilus ja vapustav, loodan, et saan seda kunagi tulevikus ise ka kogeda. 🙂
Ka mina avastasin, et koos emadusega pääsesin mingisse uude kinnisesse klubisse. Igatahes avastasin hoopis uue maailma naiseks olemises. Emadus on küll teema, mis kipub su nii endasse haarama, et nagu millestki muust ei oskagi rääkida. Aga üritan ennas ikka talitseda, et kui seltskonnas on lastetuid inimesi ka, siis väga spetsiifiliselt arutama ei hakka teemasid nagu venitusarmid ja lahkliha jne 🙂
Iga ajakiri on ikka tema peatoimetaja nägu 😉 Enne Merle rasedust ja sünnitust minu meelest seal taolisi teemasid ei kajastatud (olen tellija algusest peale), kuid koos muutustega Merle elus on muutunud ka ajakiri – minu, kahe väikelapse ema jaoks tundub see olevat palju põnevam lugemine nüüd. Aga see selleks.
Loomulikult on emadus selline asi, mida ei mõista, kui ise pole läbi teinud. Paar aastat tagasi kommenteerisin ise veel lastega naiste tegusid ja sõnu, sest ma polnud võimeline neist aru saama. Ja nii on iga asjaga, mitte ainult emdadusega, et mida ise pole kogenud, seda on parem halvustada, kui proovida mõista. Empaatiavõime on paraku piiratud.
Mulle meeldis eriti tabav paralleel emaduse ja vabamüürluse vahel. Emadus on kindlasti naise elukristallis üks väga tähtis tahk ning see oli hea kajastus sellele tahule. Igatahes, armas lõpp sellisele toredale projektile. Jääb lootus, et kaugemas tulevikus siin blogis midagi sarnast võib näha.