Mul on ennegi juhtunud nii, et ma ei oska ABSOLUUTSELT ette ennustada, mis teema tekitab internetis furoori ja mis mitte. No näiteks tookord, kui ma kirjutasin liputajatest, olin ma kindel, et kommentaarides hakatakse pigem arutlema liputamise ja muude perverssuste üle, aga mis selgus? Tekkis hoopis hirmus furoor, sest ma nimetasin 30aastast keskealiseks!
Sama juhtus nüüd selle ära-ütle-nimekirjaga. Ja õnneks just Susan kirjutas midagi, mille meeldetuletamine mullegi ära kulus – et tõepoolest satub minugi blogi lugema väga palju inimesi, kes hästi ära ei taha tunda, mis on sarkasm, iroonia, satiir või lihtsalt lolli mängimine ja palume lahkesti mitte oma nailonsokkidest välja ronida, sest ka tõsistest asjadest meeldib mulle enamasti läbi eneseiroonia kirjutada, asju üle paisutada ja neile vürtsikastet lisada.
MIS aga muidugi ei tähenda, et kui millestki huumoriga pooleks kirjutada, siis probleemi reaalselt ei eksisteerikski. Ei, neid asju pole mulle endale öeldud (kui kulmude-asi, magamisejutt ja see igihaljas piimateema välja jätta), aga see ei tähenda, et ma ei suudaks ette kujutada, et inimesed neid öelda võiks. Hence, the list was born.
Nüüd siis, erinevat vastukaja lugedes, on selge, et lastetud inimesed ja lapsega (või siis väikese lapsega) inimesed ONGI ikka totaalselt eri pooltel ja eri planeetidel ja tihtipeale kõõritavad teineteist võõristusega ja ei oska hästi omavahel olla. Ja kõik võtavad kõike kohe jube isiklikult ja rünnakuna. On jumalast tõsi, et ma olen ka nii ära imbunud oma sellesse praegusesse maailma, et mul kippus see ära ununema. Muide, sama juhtus minuga siis, kui ma esimest korda elus pärissuhtesse sattusin. Ma UNUSTASIN ära, mis tunne on olla igivallaline ja kippusin sõbrannade meestemuredele andma ERITI leimi nõu, näiteks nagu: “Aga RÄÄGI temaga!”
Kui aga teema juurde tagasi tulla – MIDA võib siis noore emaga rääkida? No ma ei tea, minu arust võib temaga ikka kõigest rääkida, lihtsalt võiks talle anda mõned asjad andeks. Nagu Marta vist kommentaaris ütles, et kui ma küsin talt (st noorelt emalt), et kas ta Päevalehest seda või toda luges, siis pööritatakse silmi. (Muide, mina ei loegi Päevalehte üldse ja ei teaks üheski olukorras, mis seal teemaks on, olgu mul titt või ei. Aga see selleks.) Ühesõnaga – see, et nüüd on laps, ei tähenda, et ma ei teaks, mis maailmas toimub, ikka tean. Ja arvamus on mul jätkuvalt olemas selle kohta. Jah, kinno või teatrisse enne kevadet ilmselt tõesti ei jõua, sest see oleks lihtsalt liiga suur orgunn (ja kui see orgunn juba ette võtta, siis there better be mojitos), aga ega ma ennegi kinos ja teatris väga tihti käinud.
Ehk et mu PÕHIOLEMUS on ikka sama ju. Kui sa enne oskasid minuga rääkida, siis ju oskad praegu ka. Ja see kehtib, ma usun, kõigi titemammade kohta. Välja arvatud need mõned üksikud, kes täiesti peast segi lähevad, niipea kui rasedustestil kaht triipu näevad ja kes ei oskagi enam muust rääkida, kui et minu tibu see ja minu tubu too. Ja siis on veel ilmselt sellised, kes kaovadki mõneks ajaks ära – ja no las nad kaovad siis. Nendega tänaval kohtudes on ilmselt küsimus: “Kuidas läheb?” ikkagi ka sel juhul kohane ja keegi ei solvu.
Mis sellesse nimekirja veel puutub, siis suurt rolli mängib ka kontekst ja suhtumine ja asjade sõnastamine. Kui inimesel on siiras huvi ja mure – “Kuidas ma saaks sind aidata?” – siis see ei ole solvav. Kui inimene imestab ja teeb tõeliselt suured silmad – “MIKS sa nii väsinud häälega oled?!” (õige, see juhtus siiski ka minuga) – siis see on solvav. Näide – sa kirjutad magistritööd. KÕIK su lähedased teavad, et sa kirjutad magistritööd. Kohe on töö esitamise tähtaeg. Sa kirjutad meeleheitlikult ööd ja päevad.
Ja siis küsib su isa, et miks sa nii väsinud häälega oled.
On ju solvav? Sellepärast, et tema võiks ju ikka teada, miks nii on. Selge, et juhututtavalt ei eeldagi, et ta meeles peaks, mis sinu elus parasjagu toimub, aga lähedased võiks seda ju teada.
(Muidugi, kui sellele küsimusele järgneb käega otsaette laksatamine: “Oh, kurat, sorri, ma unustasin!”, siis on jällegi arusaadav. Ehk et taas – kõik sõltub kontekstist.)
(Issand, ei tea, kas Cracked.comi autorid kah peavad oma artikleid selgitama?)
Vastuseks Trianglile, kes imestas, et kui midagi ei ütle, on sitasti ja kui ütled – kah sitasti! Mu arust on normaalne ja viisakas, et sa tuttava pereliikmete käekäigu vastu huvi tunned (kui sul nende pereliikmetega on kokkupuudet olnud). Miks see ei võiks tita kohta kehtida? Küsid, kuidas tal läheb ja ema räägib ise sulle, mida vajalikuks peab. Muidugi, siin võib juhtuda, et ema hakkab liiga palju jagama – ja siis, ma usun, on sinulgi õigus öelda, et õuõu, kuule, pea nüüd piiri. Ma paratamatult olen kah titest rääkima hakanud, aga ma ikka üritan meeles pidada ja vestluskaaslaselt küsida, kas talle pakub see teema huvi ja kui mitte, siis teemat vahetada.
Ja ka see, muide, pole ainult titemammade viga. Nirti just rääkis ühest oma tuttavast, kes mõõdutundetult oma (teiste jaoks üsna igavast) hobist vatras, kaaslaste pöörlevaid silmi tähele panemata. Teinekord lihtsalt juhtub nii, et sa lähed oma teemasse nii sisse ja sa ei panegi tähele, et teistele see üldse huvi ei paku. Ja kui keegi siis märkuse teeb – võid solvuda, aga ju normaalne inimene saab ikka aru, et kurat, läksin vist üle piiri. Ja on järgmisel korral targem.
Niisiis, ma ei tea. Eks see lapseasi ole ikka üks suur elumuutus ja korra võib kohmetuks tõmmata, et ei tea, kuidas nüüd peab olema. Mõlemal poolel. Ja KINDLASTI olen minagi hästi palju muutunud, mõned muutused on mulle tajutavad, teised veel mitte, aga ikkagi ei käi see muutumine päevapealt ja, ma usun, et kui sa enne oskasid minuga suhelda, siis oskad seda tänagi. St ega laps mind teiseks inimeseks ei teinud, lihtsalt on mingid muud mõõtmed juurde andnud.
Head lõpusõna polegi.
Jäägu siis nii.
7 thoughts on “marsilt ja veenuselt”
ma ei pea ennast üldiselt väga naiivseks inimeseks. irooniat ma armastan ja sinu blogist leiab seda mõnusalt palju. aga tolle postituse puhul tekkis mul tõesti küsimus (või pigem mure), kas su ümber on tõepoolest nii palju idioote, et sa oled enamiku noist situatsioonidest läbi elanud. õnneks pole 😀
aga mis teemasse puutub, siis minul on küll kõik enda meelest väga kergelt läinud. teatris ega kinos ma ei käinud ennegi, uudiseid lugesin enne sama vähe, seega jah, põhiolemuselt olin/olen sama. muidugi keerleb elu ümber lapse, minagi kanastusin korra kergelt, õnneks tuli aru üsna kiirelt pähe tagasi ka. ja ma väga tahaks loota, et ma titejuttudega sõpradele närvidele ei käinud. mina omalt poolt nendelt küll kordagi mõistmatut suhtumist ei kohanud – kellelgi polnud veel lapsi, aga keegi ei imestanud mu välimuse või väsimuse üle, minu käest küsiti täiesti normaalseid asju – just, et kuidas läheb ja nii. ja ma siis loodetavasti vastasin piisavalt üldiselt, et neid mitte haigutama ajada. ma alati üritan meeles pidada, et lastetute sõprade puhul ei tasu detailidesse laskuda.
a vbla olen ma lihtsalt nii positiivne inimene, et olen kõik ebameeldivad asjad juba ära unustanud. vbla kõik mu sõbrad vihkavad ja ignoreerivad mind, sest peale titejutu mu suust midagi ei kuule. ega ma ju tegelikult ei tea 😀
tegelt lähedased üritavadki samapalju ennast selle uue olukorraga kohandada! mõnikord võtan isiklikult terve universumi kohta käivat pahameelt “keegi üldse ei aita, mul on ÜKSI nii raske” mismõttes?! ma ju püüan koguaeg kaa abiks olla.. ja siis kui üks hetk mul tõesti muud plaanid on, lähevad kõik korrad, mis ma tegelt olemas olen olnud ja tublisti aidata püüdnud, ka üheks suureks “mittekunagiks” kokku ja see teeb mind kurvaks. tundub ülekohtune kah. kuigi ma tean, et polnud nii mõeldud, ikka korraks kraabib ja võtan korraks isiklikult, sest enda ego tuleb mängu ju paratamatult..
teiseks keerlebki kõik nüüd tite ja emme ümber, aga see on jube armas! kui ma vahepeal sellest tüdinen mõtlen, et aga see pisike inimene ongi ju jubearmas ja temaga ongi kõik ju nii intensiivne koguaeg koos olles.. ja et emad ei jätagi ju hetkekski lapse peale mõtlemist, samamoodi ka siis mitte kui sa enda elujuttu neile proovid telefonis edastada võib titt vahepeal kardinat ohtlikult sikutada ja ise olukorda sekkuda 😛 selle peale ei saa ju solvuda
niiet mina arvan, et tegelikult südamlikud inimesed lõppkokkuvõttes üldse ei pahanda selle peale, et nüüd on tita kaa ja sellega koos ka vastavad jututeemad. sama normaalne kui enne oli rääkida igasugustest muudest tühisena tunduvatest asjadest, kõik mis su elus toimub ongi ju osa sinust ja oluline!
ja südamlikud inimesed võtavad seda väikest ülepingutamist ka kokkuvõttes väikese muigega, missest et vahepeal tungib enda ego kaa muidugi mängu ja see on ka kõigi muude teemadega nii olnud
ma olen kõigest vanem õde ja isegi minu elu muutus selle väikese inimese saabumisega nii et minu sõbrannad on ka nüüd titejutte kuulama õppinud väikesest vennakesest 🙂
aga titemamma põhivastus misiganes küsimustele on alati “MUL POLE AEGA” ja see ajab küll mõnikord naerma kaa, kui see kusagile tobedasee konteksti satub a la “uudist kuulsid või ?” küsmusele saad sellise häälega vastuse nagu nüüd väikest titat kasvatav ema enam mittekunagi telekat ei jõuakski vaadata või raadiot kuulda ja ma peaks seda ometi ju teadma, mis lolli küsimust ma üldse julgesin küsida 😀
minuarust su blogi on nende titejuttudega päris hästi kohanenud igal juhul 🙂 ja endiselt on põnev lugeda..
Tikker, ma tegelt sain aru küll kirjutades juba, et see kõlab natuke ründavalt, aga kuna MUL POLNUD AEGA:) siis ma ei hakanud tegelema toimetamise ja huumoripiltide lisamisega ja näed, mis juhtus. Ju ma elasin liiga sisse.
Eks see kanastumise moment tuleb kõigil, ilmselt, ise enne ei taju, kui läbi on. Ma tajun enda puhul seda küll, et ma kinnisideid külge korjan endale titega seoses. Ehk on see minu kanastumine.
Ning jah, titemammadele võiks öelda, et teised on ka ju olemas ja nende egodele peaks ka mõtlema, ja kuigi ma ju TEAN seda, on nii raske leida endas jaksu selleks. Et teistele veel ka mõelda. See on pikem teema vist… Oeh, ma olen täiega sooda ikka praegu, ei suuda hästi mõtteid edasi anda. Ühesõnaga, ma ei tahtnud kedagi (konkreetset) rünnata ja mind õnneks siiski ei ümbritse idioodid:)
Oota, Daki, aga miks sa võtad asja südamesse, kui keegi ei ole su mõtetega nõus või ei saa huumorist aru? Ma olen kogu aeg mõelnud, et see on ju tore kui blogis kirjutatu kohta tekib diskussioon?
Susaniga on täpselt samamoodi, kui tema kirjutatuga ei nõustu, siis on kommentaator kohe nõme.
Tavaliselt ma ei kipugi oma teistsugust arvamust võõras blogis väga avaldama, inimesed saavad tõepoolest kirjutatud tekstist erinevalt aru.
Mina ei nimetaks seda nähtust kanastumiseks, sest sellel sõnal on kuidagi negatiivne varjund. Olen veendunud, et see on looduse poolt niimoodi seatud, et titemamma meeled kõik esmajärjekorras titega hõivatud on ja mis meelel, see ju keelel. Kuidas muidu need väetid ellu jääksid ja areneksid kui emadel sellist instinkti poleks? Olen ise ka mitmel korral sellel teemal mõtteid mõlgutanud ja mõnikord on endal ka raske mõnest noorest emast aru saada. Näiteks selline näide – tuleb noor ema oma paarikuuse titega loengusse ja selle asemel, et istuda kuhugi ukse lähedale, et vajadusel kohe väljuda, istub ta keset auditooriumi teiste vahele ja ei lähe sealt mitte kuhugi ka siis kui tite nutt loengut segama hakkab. Ma ei teagi, kas see on hoopis emme enda halva lastetoaga seotud, võib-olla on – viisakas inimene saaks ju aru, et loeng on mõeldud tudengitele hoopis teisel eesmärgil kui tema lapsega tegelemiseks, aga tõesti mõni sellest aru ei saa. Sõbralik õppejõud pöörab naljaks ja ütleb, et näete, meil siin näitlik eksemplar kohe olemas (kui sobib teemasse), karmim õppejõud viskab lihtsalt audikast välja ja siis on noor emme solvunud, et mõtle, kuidas meiega käitus. Ise arvan, et isegi selline käitumine emme poolt võib olla seotud emainstinktiga – laps on talle number üks, maailma kõige tähtsam ja olulisem ja raske on aru saada, et teised tema lapse suhtes samamoodi ei tunne. Nii, et ma pigem kutsuks üles suuremale mõistmisele noorte emade suhtes ja soovitaks ka emmedele mitte olla iseendaga liiga karm ja näiteks põdeda sellepärast, et lapse tõttu pole millegagi kursis vms. Vähemalt kuni paariaastase lapse emad EI OLE MITTE KUNAGI kanaemad!!!
Mina mõtlesin sama, et see, kui keegi “valesti aru saab” või küsimusi tekib, ei tähenda puudulikku toimetamist. See pole ajakiri ja mina arvan jätkuvalt, et kõik on aina põnevamaks läinud peale Su piskese sündi. Humoorikas, hea lugeda ja kaasakiskuv, nagu alati!
Triangel, me täna arutasime jälle seda teemat ja sellega on nii (ma arvan) – et see torkab, kui sa ise sellepärast sisimas põed. Ehk siis – järelikult ma ikkagi sisimas põen sellepärast, et kas ja kuidas ma olen kanastunud (jah, on halvakõlaline), kuidas minuga nüüd saab suhelda jne. Ja ma ju näen ka,e t ma pole üldse adekvaatne kohati ja ega see ju ei meeldi mulle, ma tahan ikka olla ise! Ehk et sellepärast torkabki, isegi siis, kui sa saad aru, et diskussioon on hea või et kommentaar pole mõeldud halvasti.
Aga erladiseisvana mind jätkuvalt hämmastab see. Ma olen üritanud paar korda teemat üles võtta, kui on olnud midagi, mille kohta ma olen seda soovinud – ja teema ei tõstatu. Küll aga tõstatub seal, kus ma ei aimagi…