On asju, mida igale noorele emale meeldib kuulda. Näiteks: “Issand, su laps on ikka NII armas!” või “Tead, sa näed ikka ülikõhn välja!” või “Soovid sa üht mojitot?”. On aga asju, mida ükski empaatiavõimeline inimene ei peaks noorele emale ütlema, kui ta ei taha lähima pärnapuu maastrebitud juurtega vastu vahtimist saada või talle ei meeldiks mõte sellest, kuidas seesamane ema hiljem kodus lohutamatult nutab, sest ISSAND MA OLEN NII PAKS, kas sa KUULSID, mis ta ütles mulle?!
Siin on nimekiri asjust, mida ma tungivalt soovitan teil noorele emale mitte mainida. Mitte, et meil puuduks huumorimeel või me oleks peast segi, aga… Wait. Mõnedes asjades meil tõesti puudub huumorimeel (pärast nelja kuud/aastat/jne magamata öid) ja no peast segi oleme me niikuinii. Kas te siis ei tea, et koos platsenta ja lapsega väljub meie kehadest VÄHEMALT 20% ajumahust, kui mitte rohkem?
1. (ehmunud hüüatuse saatel) “Mis su kulmudega juhtunud on?!” või “Su soeng on veits… korrast ära.”
Ei tea küll, mis nendega juhtunud saab olla? Nad peavad ninajuurel konspiratiivkoosolekut lihtsalt. Ja mis juustesse puutub, siis esiteks hakkaski täpselt kolme kuu märgi pealt neid lademetes peast kukkuma ja teiseks – juuksuriaeg? Are you fucking kidding me? Ma ei suuda isegi hambaarstiaega leida.
2. (irvitava ja/või mõnitava häälega päeval suvalisel ajal helistades) “Mis, MAGASID või?! Hähähää.”
Ühtpidi sitt, kui ei saa titega koos magada erinevatel põhjustel ja siis, kui sa püüad kasutada iga võimalust, et siiski püüda magada (kui täheseis on õige ja titt teeb ka koostööd), helistab keegi ja peab heaks humoorikalt sinu unist häält kommenteerida… Keegi saab ehk naljast aru, mina küll mitte.
3. (murelikult) “Sa oled kuidagi… väsinud häälega.”
Oh ei! Sugugi mitte! Ma lihtsalt harjutan Kristliku Raadio saatejuhi proovipäevaks.
4. (justkui remargi korras) “Oi, aga beebi X juba selles vanuses…”
Jajah, ma olen kindel, et on miljon beebit, kes ongi selles vanuses juba rääkinud/ülikooli läinud/maratoni jooksnud. Kui nii ongi, siis on kindlasti mul seda huvitav teada, aga iga infokildu saab vähemalt kahtemoodi serveerida. Ka nii, et ma ei tunneks, et mind, mu kasvatust ja mu titte seejuures kritiseeritaks.
5. (käega lüües) “Äh, mis sa MURETSED nii palju. Kohe näha, et esimene laps!”
Kindlasti on mõni naine, kes on lapsest saati tittesid hoidnud, nendega igati tuttav ja talle ei tule miski üllatusena. Good for her. MINA seevastu olen titasid ainult kaugelt näinud ja nad kõik tundusid mulle enne ühe ja sama näoga ning ainus, mis ma neist teadsin, oli see, et söök läheb ühest otsast sisse ja tõenäoliselt tuleb teisest välja. Mul on raske teha nägu, et see on midagi väheolulist, mis mu elus praegu toimub. Nii et stop judging me.
6. (seltskondliku vestluse käigus) “Kas sul piima ikka jätkub?” ja/või “Mida ta sööb?”
“Piima sööb. Ja kapis peaks üks liiter olema, mis siis?”
7. (väljas pidutsedes, käes õlut nähes) “Oot, aga kas sul mitte titt kodus ole…?”
On, ja mis siis? Kas sa arvad, et ma tuleks välja, kui mul poleks tema söögi/heaolu eest hoolt kantud mõneks ajaks? Ja üleüldse, äkki toidan ma pudeliga kogu aeg, mis siis? Kas ma ei võigi välja õlut jooma tulla, lihtsalt sellepärast, et mul titt magab kodus?
8. (põlastavalt) “Kas see on… piim su pluusil?”
On üsna suur õnn, et mul üldse midagi seljas on ja et need asjad umbkaudugi katavad kõik olulised kehaosad, nii et see ümberkaudsetele solvav pole. Ole õnnelik, et ma tulin piimase pluusi, mitte aluspükste, ühe pläta ja dressipluusiga.
9. (hindavalt keha ülevalt alla silmitsedes) “Millal sa siis… uuesti trenni hakkad tegema?” või “Eks see lapsesaamine on jah… Millal siis raseduseelset kaalu oodata on?”
No esiteks juba olen ma raseduseelsest kaalust kilo kergem. See, et number on ikka 20 võrra suurem kui ma tahaks, et ta oleks, ei puutu hetkel asjasse. Mis aga trenni puutub, siis… kaks korda käisin. Proovisin. Isegi ei pahandanud Stromkal joonud bomžide õelate märkuse peale. Aga tead, mis? Mul on päevas 2-3 tundi vaba aega ISEENDA jaoks. Seejuures pole mul jaksu teha muud, kui lesida ja meelt lahutada. Küll ma sinna trenni kah ükskord jõuan. Ausõna.
10. (pärast seda, kui ma kurdan, et ma olen NII väsinud) “No aga mine ja maga siis!”
…
20 thoughts on “Kümme asja, mida MITTE öelda noorele emale”
Ma lisaksin 11. punktina: “Millal siis õde-venda oodata on?”
Ma lisaksin nimekirja veel ühe punkti – järgneva tite teema.
Olenevalt vestluspartnerist on teemapüstitus erinev:
a.” ega sa ometi järgmist mõtle teha?”
b. “noh, millal järgmise plaani võtad(te)?”
c. “sa sööd kahtlaselt palju (sul on selline nägu, etc.), ma tean, et ootad järgmist.”
Kokkuvõtlikult on lihtsam ja ohutum mitte midagi öelda ei tite ega välimuse teemal 😀
jajah.. see on hea lisandus “Millal siis järgmine tuleb?” :D. eriti mõnus on seda küsimust kuulda peale täiesti magamata ööd 😀 .
minu puhul võib 9. punkti asendada küsimusega “Issand, kas sa sööd ka midagi üldse”
Ütle nüüd, ma olen eluaeg mõelnud, et noorelt emalt küsimuste küsimine näitab huvitatust. Üks probleem kohe vähem.
Kui päris aus olla, siis mind tavaliselt ei huvita võõrad tited, aga need noored emad kipuvad siis ka solvuma, kui sa nende lapse kohta üldse midagi ei küsi või uut ilmakodanikku jutuks ei võta. Ja no mul on piiratud fantaasia küsimuste väljamõtlemise osas.
kuule, mind hakkas hullult huvitama: on sulle seda kõike siis tõesti öeldud? minu jaoks on kogu see list täiesti elementaarne ja mulle küll ei meenu, et keegi mulle sihukeste asjadega närvidele käinud oleks. aga mulle paljudel puhkudel tundub, et ma olen osanud ennast lihtsalt liiga normaalsete inimestega ümbritseda… võimalik on ka see, et ma ei osanud noid küsimusi ja kommentaare lihtsalt südamesse võtta.
tegelikult… foorumis, kus ma vahepeal jutustasin, seal oli küll igasugu karvaseid ja sulelisi koos, seal sai igasugu suhtumist näha 😛
Tikker, kui kulmud välja jätta (ja see kurikuulus “no maga siis!”) ei ole mulle otseselt neid asju nii öeldud, ahjah, see söögi-piimajutt muidugi ka. Ega ma ju ei öelnudki, et mulle nii öeldud on:)
Aga eks ta on tõsi küll, et kui ütled, võib olla sitasti ja kui ei ütle, siis on kah sitasti (võibolla). Ma üldiselt ise titeteemat ei väldi väga (lastega sõprade puhul) ja vastan rõõmuga küsimustele, kui sõpradel neid olema peaks (ja kui külla tulevad, siis mõni küsimus ikka on, no umbes et kuidas tal läheb, ma küsin sama nt sõprade lemmikloomade kohta alati ka). Aga igat asja saab mitut moodi öelda, üks asi on mõttetu ja ilgelt närviajav (ärgem unustagem – magamatus ja hormoonid, eks! rääkimata stressirohkest elumuutusest) suhtumine, teine siiras huvitatus. Või viisakas olemine (no et kui on see, et äkki kui ma midagi ei küsi, siis peetaks ebaviisakaks).
Ma rohkem nagu üritasin siin huumorit panna hetkel muidugi, veits feil vist:D
Mhmh, ma olen ka varem kokku puutunud pigem sellega, et vastsed emad solvuvad, kui ma tite teemat ignoreerin, sest mind tited ei huvita ja olen tglt helistanud, et rääkida näiteks mingist tööasjast ja no mind tõesti ei koti, kui vanaks tal laps juba saab ja kuidas tal hambad lõikuvad, mind huvitab ainult see, kas lubatud/lihtsalt mind huvitavat asja saab või ei saa.
Aga üldiselt meenub ühe tuttava ämmaemanda lause, et kõige raskem tema töö juures on see, et rase ja vastne ema, eriti esimese lapse puhul, on alati püha lehm, kellele mitte midagi öelda ei või ja ka ütlemata jätmine võib vahel halb olla. Tunnistas kusjuures ausalt, et olevat tema enda kohta ka sajaprotsendiliselt käinud, kui ta esimest last ootas.
päris hea postitus 🙂 …
nüüd oleks veel vaja spikrit teemal millest värske emaga rääkida tohib… sest kui küsida beebiemalt, et “Kuule, A uus raamat on juba kaks nädalat müügis – lugesid? Kuidas meeldis?” või “Lugesid, mis B eilses päevalehes kirjutas? Mis sa sellest arvad?” või ” Kas sa seda filmi/etendust/näitust/värskelt avatud restorani/ ms oled juba näinud? Kuidas meeldis?”, siis vaadatakse sind üdini solvunud näoga, umbes, et “Juhul, kui sa veel märganud ei ole, siis MUL ON NÜÜD TITT JA EI OLE AEGA lugeda/huvi tunda/jnpe”…
mina on ka eluaeg peetud pahaks või ebaviisakaks inimeseks seepärast, et ma pole võõrastest beebidest piisavalt (seda siis beebiema mõõdupuu järgi, muidugi) huvitunud, mitte vastupidi…
Üks kommentaar on mul veel lisada: “Mis ta sul nutab? Väsinud on või?”, “Jah, kohe on uneaeg tal”. “No pane ta siis magama!” …. 🙂 eksole!
Ja loomulikult mu ema lemmikud kommentaarid on, et “oota, 3 kuuselt on temaga kohe lihtsam!” või “no 6 kuuselt on ta kohe nii asjalik, kannata veel natuke, siis on temaga lihtsam!” Nagu ma kannataks hirrrrmsasti kogu aeg! 🙂
Mul on üks tuttav kes küsib iga jumala kord kui kuskil üritusel vms kohtume, et “Kus sul laps siis on? Ema hoiab vä?” Üldiselt kui ma kuskil ilma lapseta käin siis väldin lapsest rääkimist, sest noh igapäevaelu sisaldab niikuinii temaga 24/7 olemist ju.
Ja küll see kaal ka sul läheb 😉
oi, Daki, aitäh! sain kõhutäie naerda, ausalt!
ja aamen su jutu peale.
inimestel on komme igasugu asju öelda jah. minu jaoks kõige absurdsem kommentaar oli: “Isver, kuidas sa lähed oma lapse juurest 24h-ks ära? Mingile kontserdile, teise riiki?? Ei jõua siis oodata, kuni laps suurem on või?”
laps oli selleks ajaks poolteist aastat – 1 aasta ja 6 kuud (et kõik ikka üheselt aru saaks) – vana ja see oli esimene öö, mil ma tast lahus olin.
rongaema olen, vaat mis!
Sul on vähemalt vabandus olemas. Ma vaatasin sinu postituse peale peeglist, et kui ma liiga avalikult kuulutan, et ma tiim Jakob olen, hakatakse mind varsti libahundiks pidama, sest kulmaristaatus on juba ähvardavalt lähedal. Praegu ka ei viitsi kitkuda, netis on ju vaja passida. 😀
Tsiteerides klassikuid: “Ma tean, mida Te tunnete….”
Mu isiklik lemmik tollest ajast oli see, kui ma esimesel poolaastal, suhtkoht hullununa magamatusest, tite igalepoole kaasatassimisest (ka vetsu) lausröökimise vältimiseks ja täpselt 0 minuti isikliku aja olemasolust, sain kuulda lauset “oi, PRAEGU on sul LIHTNE, raskeks läheb alles HILJEM!” 😀
Ütlen ausalt, seda kuuldes tekkis mul vastpandamatu iha oma esimese korruse aknast alla hüpata. Tegelikkus on õnneks palju-palju ilusam – edasi on läinud aina kergemaks 🙂
Ja see küsimus “kas piima ikka jätkub?” täiesti suvaliste inimeste poolt (nt keegi, keda oled elus 2 korda näinud – et nagu mille krdi pärast minu kehamahlad peaksid sind huvitama?!) on muidugi ka klassika!
Pingback: suhtlusraskused « Life is wasted on the living
kui unevõlg läheb väga suureks ja laps ei ole nii kukununnu “nagu teistel” (üldse ei nuta, öösiti magab, ilusti sööb), siis ajavad KÕIK asjad närvi. Ka need asjad, mis tavalises elus närvi ei aja.
Minu laps magas pool aastat öösiti 2-3 tundi ja sedagi mitte järjest. Hommikul, kui minu unetunde oli 1-2-3, siis tõusid juuksed püsti paljast pilguheidust mulle ja kõik heatahtlikud laused või abistamissoovid tundusid mulle rünnakutena. Nüüd, kui mu laps magab öösiti, on elu palju ilusam.
ja seda juttu, et läheb üle/kergemaks/paremaks, ei jaksa uskuda peale mitut magamata ööd. See tundub nii uskumatu ja utoopiline.
Nii, et kannatlikkust ja rahulikku meelt! Kui kellegi on üle, siis saatke mulle ka 😀
Ah, sellega seoses, et praegu on lihtne – mul ka isanaine ja isa käisid külas ja ütlesid teadva noogutuse saatel: “Jajaa, ja siis kohe hakkavad GAASID!” Umbes, et oota sa! Üleüldse olen ma märganud, et selle lasteteema (ja rasedateema) juures peab alati olema keegi, kes ütleb, et oota, see veel pole midagi!
Kui jäin rasedaks ja midagi vingusin, oli alati keegi, kes ütles, et oota vaid! Kui raseduse lõpus vingusin, oli alati keegi, kes ütles, et naudi praegust, kohe algab hullumaja! Kui nüüd vingun, siis on kah alati keegi, kes ütleb, et läheb aina hullemaks. Mnd ilgelt ajab tegelt närvi see asi, et miks peab alati keegi olema, kes tuleb ja ütleb, et ainult hullemaks läheb!
Just vaatasin kursaõe laste pilte feisist, kus nad istusid mängutekil ja allkiri oli midagi sellist, et “Väikesed segadustekitajad”. Ja, arvake, muidugi oli kohe keegi kommentaarides teatamas, et “Oi, SEE pole veel mingi segadus, sa ainult oota veel!”
Rongaemadusest – mul on noorem laps juba nelipool eks (vanem 11) ja kui väljas/üritustel käin ilma lasteta, siis ikka on neid, kes küsivad, aga kus siis lapsed on ja kes nendega on… ja iga kord on mul halb tunne pärast :S
Keegi võiks teha taolise postituse teemal, mida ei tohi öelda vastarmunutele. Sest vahepeal ma ei mõista ikka üldse! Mitte, et ma ise poleks armunud olnud, aga kui parasjagu pole, siis mina tõesti ei tea, millist laadi arvamust võib avaldada tolle boyfriendi/girlfriendi kohta ja millised küsimused on aktsepteeritavad. Viimasel ajal (suve lõpp, külm sügis tulekul) on kõik sõbrannad hakanud meesterindel rokkima ja armumine on väga in. Ja vahepeal mul jookseb tõesti juhe kokku – miks ta JÄLLE solvus?
Võib-olla oli nüüd natukene mööda võrdlus aga leidsin kuskil ajusopis sellise seose. Titeteema iseenesest ka väga kümnesse, kui mu kallid armunud tegutsema hakkavad, siis tean kust sellel rindel kokku hoida. Ma ka selline heaga iroonia pilduja, vahel on raske seda piiri tajuda.
4. (justkui remargi korras) «Oi, aga beebi X juba selles vanuses…» – eriti olukorras, kus näiteks oma ilmaime hakkab kõike hiljem tegema ja niigi pehmelt öeldes teeb nagu murelikuks, kui näiteks kuuekuune veel ei keera vms. Ma lausa kardan teisi emasid! Aga selgub, et inimene harjub kõigega.
Üldiselt ma pean sellest listist ise kinni sest ma juba ise olen kogenud, kui jälgid arutelud need on. Ma lisaks siia veel enne 9 kuu täitumist küsimuse “millal sa sünnitad”.