Kunagi kirjutasin ma, et tahaks käima lükata sellist rubriiki, kus ma avalikult vastan kirjadele. Oh, muidugi saan ma aru, et ma ei ole mingi autoriteet mitte mingil alal (kui välja jätta söömine, unetus, sitas sumpamine ja alkohol, neist võin ma igast asendist tulistada infot nii et tapab), aga sellegipoolest inimesed õnneks siiski vahepeal kirjutavad mulle ja nüüd ma leidsin, et kui ma kohe ei alusta selle rubriigiga, siis ma ei teegi seda kunagi. Ehk: teie ees on esimene “küsi Dakilt” kiri, millele ma ka vastan. Kui sa tahad mult midagi küsida – ma ütleks, et ükskõik mida, aga see pole päris tõsi; ütleme siis, et midagi, millele tundub, et ma võiks osata vastata või sa lihtsalt tahaks mu (oh-so-fascinating)-arvamust saada – siis leiad kontaktid siit vasakult või siis “Kes on Daki?” lehelt.

///

Tere, Daki!

Olen 20aastane tütarlaps, kes elab elu veel valdavalt katse-eksitus-meetodil, mis praeguseks hetkeks on mind toonud aastaks Prantsusmaale vabatahtlikuks. Enne siiatulekut pidasin plaani minna Tartusse ajakirjandust õppima, aga kahjuks lõi valel hetkel välja Veevalajale omalik hajameelsus ja ettenähtud ajaks akadeemilist testi ma tegema ei jõudnud. Paratamatult pean ma tunnistama, et kuigi ma olen Prantsusmaal veetnud vaid kuu, siis ühel hetkel tiksub täis ka aasta ja siis tuleb ka midagi ette võtta. Ja tahes-tahtmata on mu peas jälle see sama Tartu koos ajakirjandusega. Ma arvan, et ma ei suudaks koostada nimekirja sajast põhjusest miks just see, aga ometigi on see ainukene, mille poole mind tõmbab ja ka keskkoolis raiusin ma alati surmkindlalt, et mina lähen ajakirjandust õppima.  Seetõttu kirjutangi ma just sulle, sest nagu ma tean, oled sina ajakirjanduse ja suhtekorralduse eriala Tartus lõpetanud ja ma oleksin väga õnnelik, kui mul õnnestuks saada veidi tagasisidet selle kohta, kuidas su õpingud möödusid, mis olid plussid ja miinused jne.
Jään vastust ootama ja seniks tervitused Prantsusmaalt!
Britt

Britt, kõigepealt – wohoo! Veevalajad FTW! Mina olen niimoodi astunud kõik need kuus aastat magistriõppesse – igakord mõtlen, et oh, nüüd ma lähen! Ja ootamatult ongi paberite esitamise aeg möödas…

Tõsi ta on, et ma olin esimene lend, kes sai õppida erialal nimega “ajakirjandus ja suhtekorraldus”. Tõsi on ühtlasi ka see, et Pulleritsu aineid vältisin ma kui tuld, seega ei oska ma päriselt öelda, mis AJAKIRJANDUSE erialal sind ees ootaks. See tähendab – kuidagi märkamatult lõpetasin ma eriala nii, et enamik läbitud aineid olid suhtekorralduse omad.

Praegu ma muidugi mõtlen, et mis ma sest Pullekast ikka nii väga kartsin…

Kõigepealt, kui sa tahad minna ajakirjandust õppima, siis ole valmis, et sisseastumiselt küsitakse sult võrdselt ajakirjanduse ja PRi kohta. Mina lahendasin asja nii, et erialatestis (ja vestluses – kas oli vestlus ka?) kirjutasin iga PRi hõlmava küsimuse alla: “Ma ei tea. Ma tulen ajakirjandust õppima.”

Teiseks ole valmis, et sa pead omandama algteadmised rahvamajanduses, õigusteaduses, ettevõttemajanduses, sotsioloogias ja muus taolises – baas, nii öeldi vist. Õigusteaduse eksamit tegin ma vist kolm korda, samas tuleb tunnistada, et sinna loengutesse, mis toimusid neljapäeval 10-14, jõudsin ma vist heal juhul kolm korda.

Kolmandaks ole valmis, et sa pead oskama igast asendist õlut juua. Okei, no sa ei PEA. Aga ma arvan küll, et ma ei oleks eales leidnud endale nii häid sõpru kursalt, kui ma leidsin tänu sellele, et jõin kursavendadega õlut. Pirol. Muuhulgas ka talvel. Enne rahvamajanduse loenguid. Ja ükskord läksime me Pirole kasti õllega. Spontaneous slow clap ensued.

Neljandaks – põhimõtteliselt on võimalik lõpetada ainult ajakirjanduse erialaainetega, nii et sa PRile üldse ei mõtlegi, aga ma ei soovita. Ses mõttes, et mina suht tegin nii – tänu sellele, et ma Pullekat kartsin, jäid mul saamata palju ägedaid aineid, sest Pullekas kas osales nende andmises või oli mõni tema aine eeldusaine. Mu point – erialaained on SITAKS ägedad. Ja neid tasub kokku ahnitseda, palju jaksad teha. Selle käigus ühtlasi saad sa ka teada, kas meedia valdkond ÜLDSE pakub sulle huvi või ei. Ja isegi kui ei paku, siis ei jookse need teadmised mingil juhul mööda külge maha. Äärmisel juhul saad sa peo ajal natuke autoriteetsemalt targutada, kui mõni geenius jälle Eesti meediamaastikust rääkima hakkab.

Viiendaks – ole valmis, et kirjutada saad sa palju. Palju-palju. Esseesid, rühmatöid, analüüse, kõnesid, referaate – me kirjutasime ikka nii, et oli kirjutatud. Samas andis see ikka väga hea põhja. Kui ma hiljem päriselt ajalehes töötades kirjutasin kõrvu inimestega, kes polnud varem koolikirjandist midagi enamat paberile pannud, nägin ma, et see põhiline oskus tuli väga kasuks. Isegi, kui ma polnud väga hea ajakirjanik, suutsin ma vähemalt kirjutada nii, et toimetaja ei pidanud pärast aknast alla hüppama.

Kuuendaks – isegi, kui sa tunned, et sa ei tea, kas ajakirjandus on päriselt sinule, arvan ma, et proovida võiksid sa ikka. Sest TÜs õppimine on mu arust juba üsna lahe, ajakirjandusosakond oli ka päris cool mu mäletamist mööda (kuigi seal viimasel ajal olla sisepingeid) ja no mööda külge kõrgharidus ikka ei jookse. Muidugi võid sa avastada, et see pole üldse, hm, sinu tassike teed. Aga ära pärast esimest semestrit seda otsust vastu võta. Sest siis pimestavad sind veel massiloengud ja effing rahvamajandus. Oota vähemalt üks erialaaine enne otsuse tegemist ära.

Seitsmendaks. Kui sa lähedki seda õppima, siis ära osakonnapidudel booliga väga laiuta. Mõned rääkisid lausa, et kasulik oleks enne osakonnapidusid paar untsi võid või toiduõli tarbida. No et vooderdab magu või nii. Mina seda muidugi kunagi ei teinud.

Minust ülikooli lõpupeol (me pidasime seda tänaval) tehtud pilt illustreerib profülaktilise võisöömise kasulikkust.

Kaheksandaks – see vastab päriselt tõele, mis räägitakse, et ülikoolist võib leida sõbrad kogu eluks. Nojaa, viimati käisin ma päriselt kursapeol eelmisel suvel (ja seegi oli kursa kokkutulek), aga IKKAGI. Sest ma jätkuvalt pean oma sõpradeks S.-i, kes ükskord minu juures läks peo ajal vetsu ja kukkus kõrvast tüki välja… Või L.-i, kelle tuppa S. ükskord öösel sisse tungis ja stringid lambi külge riputas. Või P.-d, kes läks ükskord nii ilgelt närvi, et teda Jürikaks peeti, et käratas: “Mina olen MÕIGU PÄSS, kurat!”. Või T.-d, kellega me ükskord Peipsi järvel hommikuni paadis õlut jõime ja vennastusime. Või teist P.-d, kellega me loengutes hullumeelselt itsitasime. Või… kõiki neid ägedaid.

Nii et mine ikka. Sest inimesed, kes ajakirjandust õppima satuvad, on üldjuhul ikka väga lahedad.

Eriala ise, muidugi, on ka väga lahe.