“Tead, ma ostsin Nipiraamatu ükspäev,” rääkis Naabrinaine.”
“Jaa, mina ostsin ka.”
“Selle, millel Kati Murutar kaanel on?”
“Jah, sellesama.”
“Mhmh… Tead, ma lugesin, mis ta rääkis ja… veendusin, et ma ÜLDSE ikka ei mõista seda naist.”
“Hmm…”
“Aga see piparmündiga kartulisalat oli väga hea! Proovi kindlasti!”
Proovisin. Oli küll hea. Aga kuna meie peres harva tunnistatakse toite, kus puudub liha, siis tegin väikese modifikatsiooni. (PS. Sorry about the photos, ma avastan Photoshoppi viimasel ajal…)
Vaja läheb: keedetud kartuleid, niipalju kui sööjaid on (mina nt söön alati 3 kartulit, Abikaasa 4), 2-3 sibulat, 3 spl sinepiseemneid, 10 cm jupp pepperoni vorsti, pool sidrunit (pealepigistamiseks), peotäis mojito lille ehk piparmünti, rohelist sibulat
Valmistamine: Aja oliiviõline pann kuumaks, lisa juurde suuremateks sektoriteks lõigatud keedukartul. Lase natuke pruunistuda, viska juurde rõngasteks lõigutud sibul. Retsept käsib küll lasta pruunistuda, aga mul ei õnnestu kunagi kartulit või sibulat eriti pruuniks saada. Tundub, et neil on kaks faasi: toores ja kõrbenud. Mingil sobival ajahetkel lisa pepperoni.
Noh, igaljuhul enne “kõrbenud” faasi pigista juurde poole sidruni mahl ning lisa sinepiseemned. Siis viska juurde hakitud piparmünt ning maitsesta (erinevate pipardega näiteks). Serveerimisel lisa hakitud roheline sibul.
Miks seda Nipiraamatus salatiks nimetati, ei oska ma öelda. Rohkem nagu panniroog. But rose with any other name…
3 thoughts on “Toiduklubi: Soe kartulisalat vorstiga”
see on nii lahe, et te teate täpselt, mitu kartulit sööte 😀 . täpselt teada, mitu kartulit koorima peab. mina ei tea kunagi 😀 .
😀 Ma vihkan, kui järele jää. No et kui jääb näiteks 2 kartulit järele. Sellega pole sittagi pihta ju hakata – praadida ei saa, soojendamiseks jääb kah väheks… Seega pigem vähem või hästi palju, aga niimoodi, et on oht, et paar tükki jääb üle – nkn!
Aitäh, mul nüüd on praetud keedetud kartuli isu, sibulaga. Kust ma need keedetud kartulid võtan, et praadida? Need peavad ju kõigepealt ära jahtuma, tahenema ja siis alles praadimiseks pannile minema! (Muidu pole see õige.)
Ja vabandust, et nii tagantjärgi kommenteerin, mul tuli üle saja aasta meelde, et peaks oma Readerit külastama. Loen nüüd tagantjärgi.
Ja ma kadestan sind, et sa nii palju kirjutad. Ma ei jõua kirjutamiseni isegi siis, kui aega on. Kui laps on üleval, siis ta kas elab süles ja ei luba mul trükkida (sest et käed peavad olema tema ümber või siis mõnel kindlal kohal klaviatuuril/hiirel/laual) või siis ta tegutseb omaette ja genereerib paksu pahandust ilma minu järelvalveta (täna on kahel raamatul kaaned katki rebinud, köögikaalu maha visanud ja hetkel üritab oma raamatuid bambusest lauakatte sisse pakkida.) Ja kui ta magab (1,5-3h), siis ma naudin rahu & vaikust, teen endale süüa ja siis naudin veel natuke aega rahu & vaikust. Nii et kadestan sind…