Täna oli selline päev, et käisime ajaloomuuseumis ja F-Hoones söömas (heh, muuseumis muidugi me ei söönud) ja kogu selle aja oli laps üleval. Nii lasi ta õhtuni välja ja lõpuks kõlasid meie majas sõnad: “Issake, tee ometi MIDAGI! MIKS TA JUBA EI NUTA?!”

Ma pole kunagi varem vist nii õnnelik olnud, kui nuttu kuulsin. Nuttis oma päeva välja ja jäi kell kaheksa (!) magama.

Lausa norskas.

Ja oli nii-nii nunnu!

Pühapäeval aga oli selline päev, et käisime Kaberneemes ja laps oli peaaegu terve see aeg üleval… suu lahti. Lihtsalt HOIDIS suud lahti. Proovisin kinni lükata, ei lasknud.

“Võib-olla ta jahutas end,” pakkus Siki.

Äärmiselt tõenäoline. If dogs can do it, why wouldn’t she?