Olen alustanud sadat erinevat postitus teemadel “sünnitusjärge depressioon” või “kõikonperses”, aga kõik on jäänud mustanditesse seisma, sest ma lihtsalt… ei jaksa praegu. Nii raske on, et ei jõua isegi vinguda või abi küsida, sest kuigi ma võin ratsionaalselt teada, et ilma abita ma siit august välja ei tule, siis TUNNE on selline, et MITTE MIDAGI ei saagi teha ja et MITTE KUNAGI ei lähe paremaks. Raske on seletada depressiooni inimestele, kes seda pole kunagi kogenud, seega ma praegu ei üritagi, sest kes teab, teab niigi.
Mann kirjutas väga tabavalt:
Mis tunne on? Selline tunne on, et iga päev on lihtsalt ellujäämise küsimus. Et tuleb õhtul kella seitsmeni kannatada (siis läeb laps magama), ja järgmisel päeval uuesti, ja siis uuesti, ja uuesti, ja uuesti. Ja niimoodi kogu aeg, ja mitte kuhugi pole minna. Ja ongi nii.
Ja vahepeal on helged hetked, kui saab raamatut lugeda – sest, noh, laps magab – või mingeid omi asju ajada ning kõrvalt piiluda, mis laps teeb – sest ta lamab mähkimislaual, hoiab kätt õhus ja räägib kellegagi – või teda kõditada ja naerda, kuidas ta naeratab. Aga üldiselt on ikkagi ellujäämise küsimus. Iga päev. Kella seitsmeni.
Jah, just nii ongi. Igal hommikul vaatan kella (ja see on halval juhul 2am, paremal juhul 5am, 6am, 7am mõnikord isegi) ja esimene mõte on: “Kaksteist tundi. Ma pean ainult kaksteist tundi vastu pidama.”
Eelmine nädal oli KOHUTAVALT RASKE. Korraks juba tundus, et läheb helgemaks, korraks juba tundus, et võibolla hakkavad siiski head asjad minuga ka lõpuks juhtuma, but I was mistaken.
Ja kõige rohkem ajab närvi, et ma tean, et saab ka teistmoodi. Et teistel, kellel on ka raske, on teistmoodi. Et neil on vähemalt mingid asjad, mis on paremini ja mis aitavad ellujäämisele kaasa. Toetussüsteem näiteks. Sõbrad, perekond, armastus, MÕISTMINE. Võibolla nemad ei pea ütlema, et depressioon ei ole minu süü. Võibolla nemad ei pea sõitma traktoriga ja iga sõiduga taas oma sabakonti, mis JUST hakkas paranema, paigast peksma. Võibolla neil ei ole konstantselt valus liikuda. Võibolla neil magavad lapsed normaalse lapse kombel lõunauinakut, mitte 20 minuti kaupa suvalistel aegadel. Võibolla neil on mõni sõber, kes nendega välja läheb. Võibolla neil on keegi, kes ise teeb õhtusöögi. Võibolla nemad saavad sõita sõpradele ja perele külla, kui neil on raske. Võibolla saavad nad käia päeval kaks tundi poes kingi proovimas, et kasvõi natuke end tuulutada. Võibolla nad saavad soovi korral Saaremaale või seenele. Võibolla toob keegi neile lilli ja ütleb, et nüüd ma võtan ise lapse, sa puhka. Võibolla teeb keegi neile massaaaži. Võibolla nende saik ei asu teises linnas (kuhu saamine on alati suur küsimus) ja võibolla saavad nemad varem arstiaja kui kahe kuu pärast. Ja võibolla nemad vähemalt elavad korteris, kus nad tahavad elada.
Nii et ma praegu ei jaksa. Ma ei jaksa telefoni vastu võtta, sõnumitele vastata, kommentaare lugeda, kirjadele vastata, head nägu teha, teha nägu, et tegelt on kõik okei.
Midagi head peab kohe minuga juhtuma või mina enam ei mängi.
Disclaimer. Mul on ikka tunne, et ma pean vabandama. Kui ma internetiväliselt pean pidevalt seletama, et depressioon ei ole minu süü ja magamatus ja unetus ei ole minu vaba valik, siis internetis pean ma koguaeg seletama, et laps ei ole süüdi. Muidugi on raskemaid aegu ja see alguse harjumine nõuab omajagu jaksu, aga vaadake, see kõik oleks talutav, kui ma ei oleks nii suures augus. Kõik oleks ületatav, kui ma ei oleks nii katki.
Kella seitsmeni on veel neli tundi…