Ma alguses mõtlesin, et see ongi normaalne. No et see on minu see “Dakile niikuinii ei meeldi Tallinn ja ta näeb kõikjal ainult halba” karma. Aga siis ma nüüd sain aega lehti lugeda (mismõttes titt magab juba teist tundi järjest? päeval?!) ja sain aru, et mitte mina pole ainsana pissed off.
Et ka teised on.
Ja no muidugi on alati süüdi kõik teised. Suur näpuga näitamine käib ainult. Keegi ei tunnista, et just tema käest kukkus eile see Tallinna liikluse nimeline pall.
Noh, mina hakkasin eile kella 11 paiku Tartusse sõitma. Sõit oli oluline (täna on arstiaeg), seda ei saanud ära jätta ja kui ma oleks tulnud laupäeval, siis oleksin istunud veeloigus, eks. Nii et pühapäev tundus mõistlik. Mõistliku inimesena, kellel on Traktori peal ka väike inimene ja kes peab üksinda reisides olema valmis ootamatusteks, tsekkisin igaks juhuks enne maanteeinfot ja uudiseid ja sain teada, et tasuks vältida rattaralli pärast Tartu mnt-d ja Ülemiste risti.
Helistasin siis Maanteeinfosse. Et kuidas on kõige parem Tallinnast välja saada. Teadupoolest on kaks põhitrassi linnast välja – Piibe mnt ja Tartu mnt, aga et neile saada, tuleb paratamatult läbida kas Tartu mnt ja/või Ülemiste rist. Maanteeinfo nähvas mulle, et nemad ei tea midagi (kuigi pressiteates teavitas just Maanteeinfo liiklustakistustest), et helistagu ma Tallinna infotelefonile 1345.
Helistasin Tallinna infotelefonile 1345.
“Oi! Aga mina ei tea midagi!” ahastas naine toru otsas. Ma olin selleks ajaks juba Kristiine juures.
“No aga kustkaudu ma lähen? Kas mõistlikum on minna mööda Järvevanat või proovida bussijaama juurest? Kuidas liiklus kinni on? Kuhu on suunatud linnast väljuv liiklus?”
“Aga ma ei tea! Mul on ainult info, et buss 15 ei sõida.”
Lõpuks sai ta ikkagi mingi info, et “Tartu mnt üks sõidusuund on kinni, teine on muudetud kahesuunaliseks”.
“Nii et bussijaama poolt saab ikka välja?”
“No tuleb välja.”
Läksin siis bussijaama poolt. Puudusid suunavad märgid, enne bussijaamahoonet polnud arugi saada, et read kinni lähevad, mis tähendas, et käis hirmus trügimine, et üldse kuskile saada. Kümme meetrit enne ristmikku oli ajutine sõidusuundade märk ja ma sain aru, et paremalt saab sõita otse ja pöörata paremale.
Hakkasin pöörama paremale, suund sees, kui minule ilmus kõrvale METSIKULT kihutav rekkajuht, kes oli ilmselgelt täiega vihane, et pidi ummikus passima. Sellele ma üldse mõelda ei taha, mis oleks olnud siis, kui ma poleks peeglisse vaadanud. Titt istus kõrvalistmel, muide. Sellel kõrvalistmel, mille veok lihtsalt endaga kaasa oleks võtnud, kui ma poleks pidurdanud õigel hetkel.
Reguleerijad suunasid mu aga otse üle risti. Miks ma paremale ei saanud (kui kihutav veok välja jätta, aga ta kihutas ju mööda ära) ma aru ei saanudki, kuigi märk justkui lubas. Tegin esimesel võimalusel tagasipöörde, siis aga ei lastud teha vasakpööret, et üldse Tartu mnt-le saada. Vihastasin, otsustasin välja sõita Järvevana kaudu.
30 minutit hiljem istusin ma sama targalt Järvevana teel ummikus. Selle aja peale oli üles ärganud titt, toiduaeg lähenes ohtlikult. Mis olid mu variandid? Võtta titt toolist, panna rinna otsa, sõita ise niimoodi edasi? Ummikus ju SEISMA polnud võimalik jääda. Või siis oleksin söötnud, kuni seisak ja olnud igal hetkel valmis titte sülest tooli viskama, sõitnud kaks meetrit edasi, uuesti rinna otsa? Tee äärde ju polnud võimalik jääda ja seda, KUI kaua ma veel pean ummikus passima, enne kui ma saan kuhugi jääda, ei olnud teada.
Poolteist tundi hiljem olin õnneks siiski maanteel ja sain kiirteel parklas kinni pidada ja selle toitmise ära teha.
TITT TERVE AEG KARJUS. JA MA EI SAANUD MIDAGI TEHA.
Aga oo, selleks et sinna jõuda…
Ummik liikus edasi viis meetrit, kümme-viisteist minutit seisakut. Kui me LÕPUKS ristmikule jõudsime, suri lihtsalt mingi veoauto välja. Reguleerija, selle asemel, et kiirelt tõsta piirded natuke veoauto ümbert eemale, et teised saaks edasi liikuda, temast mööda sõita (rattureid polnud sel hetkel kuskil), sahmis ja asjatas nagu mingi… isegi mitte loll, vaid täisidioot. Minu eesolevast autost (mina olin sel ajal keset Ülemiste ristmikku ja minu ümber hakkasid tekkima juba teised närvihaiged juhid, kes proovisid igast suunast minust mööda saada, justkui minu ja liiklusmärgi vahele surumine liigutaks kuidagi surnud veoautot) ronis juht välja, uuris asja ja andis meile käemärkidega märku, et pekkis… Ta tegi minu meelest reguleerijale ka soovituse teised autod katkisest mööda suunata, aga ka seda nõuannet ignoreeriti.
TITT KARJUS TERVE AJA.
Lõpuks sai veok liikuma ja sõitis mingisse taskusse ära, ja siis said ka teised liikuma.
Kogu seda asja oleks olnud kergem taluda, kui ma a) poleks olnud üksi, b) titt oleks maganud ja poleks olnud käes ta söögiaeg (ja normaalsetes oludes jõuan ma kahe söögiaja vahepeal Tartusse juba, muide) ja c) oleks olnud võimalus ummikust kõrvale tõmbuda. Kasvõi niipalju, et keegi teine liigutab autot edasi, kuni mina titega jalutan või teda süles hoian. d) kui poleks paistnud päike, sest siis oleks titt ilmselt rahulikult maganud. Ja nagu needusena polnud mul kaasas paksu salli katteks, ikka õhuke.
Aga okei, see eelnev on minu isiklik traagika. Kogu seda liiklusjama oleks aga olnud üleüldse kergem taluda, kui:
- Maanteeinfo oleks andnud mulle mingitki infot.
- Tallinna infotelefon oleks andnud mulle adekvaatset infot (kasvõi öelnud, et mine Viljandi maantee kaudu).
- Reguleerijad oleksid töötanud adekvaatselt probleemide kohese lahendamise suunas.
- Väljas oleksid olnud adekvaatsed märgid juba TUNDUVALT enne ummikute tekkimise kohti, et inimesed teaksid, kas ja kuidas reastuda.
- Kui maniakaalsed veokijuhid, kes on valmis minust lihtsalt üle sõitma, kui näevad, et mul on suund sees ja ma olen neist EESPOOL, pandaks lihtsalt kinni tahtliku mõrvakatse eest. (Seda asja võiks üldse hakata rakendama maanteede peal sagedamini.)
Kõige tagatipuks sain lõpuks, üheksa-aastase juhistaaži ja uute lubade tähistamiseks ka kiiruseületamise eest trahvi. Sest ma pool teed nutsin, teise poole rääkisin telefoniga ja kuskil seal vahel käis fläšš ära. (90 alas sõitsin nii, et näidik näitas 100, mis tähendab umbes 95 km tunnikiirust umbes. Mitte et see vabandus oleks. Polegi. Ma alati hoian tublilt kinni reeglitest. Mulle meeldivad reeglid. Aga ma lihtsalt unustasin vaadata spidokat ja sattus olema kaamera. Oh well.)
Nii et mis siin seda poslamaslat ikka imestada, eks.
Olgu öeldud, et ülejäänud tee oli titt mõnusalt tubli, magas ja kui ei maganud, siis jutustas minuga, et ma väga kurb ei oleks.
Aga jah, ma kohe tahaks näha, et keegi jälle tuleb ja ütleb, et see kõik on ikka minu enda vaatenurga süü, et Tallinn (a linnavõim) polegi milleski süüdi.
(Ah, ma läksin lihtsalt seda meenutades jälle tigedaks ära. AGA! Nüüd on kirjutamisteraapia tehtud ja ma jätkan oma kokkulappimisega offline.)
Edit: Bahahaa! Parim kommentaar ühe selleteemalise loo alt: “Mul siin plaan korraldada roomamis-päev samas piirkonnas, imikutele. Ma räägin kohe ära, siis teate paari kuu pärast kuidas liigelda.”
15 thoughts on “eilsest ummikust”
Ära teinekord oma aega kesklinnale ja ülemistele raiska, võid ju Pärnu või Viljandi maanteed pidi linnast välja sõita ja hiljem ringteelt (Jüri viaduktilt juurest) Tartu maanteele sõita. Vaata kaarti, ma ei oska täpsemalt seda kirjeldada. Tuled Koplist Sõle tänavalt, keerad Statoili juurest Mustamäe teele näiteks , siis Tammsaare teed pidi kuni Pärnu maanteele ja siis keerad Viljandi maanteele. Kilomeetreid tuleb veidi juurde aga võidad ajas ja et sõita saad kiiremini, on kütusekulu ka väiksem.
Ja autos just sellisteks kriitilisteks hetkedeks oli mul lutipudelis puhast vett, ( või siis tutteli söögisegu 200ml pakendis, selle suudab ka autos lutipudelisse kallata) ise roolis ja laps rinnal on juba liiga ekstreemne ja ka ohtlik.
Palaval ajal on tittedel ikka vedeliku puudus, hoolimata rinnapiimast rõhutas meie perearst küll, et söögikordade vahepeal peaks suvel lapsele ka juua andma. Aga arstide koolkonnad on erinevad.
Tallinna ringtee kaudu saad jah mugavalt Jüri kandis Tartu maanteele, ilma et peaks Ülemistelt läbi minema. Ringteele saad (lisaks Tartu maanteele muidugi) a) Nehatu juurest, b) Viljandi maanteelt, c) Männiku teelt ja d) Pärnu maanteelt Laagris – kõik üsna linna eri otstes asuvad kohad.
See ei lähe küll kohe kuidagi teemasse, aga mäletan, et kaalusid kunagi e-lugeri ostmist. Kas soetasid selle endale ning mida arvad? Oled rahul, millised on plussid ja miinused?
No üldjuhul ei ole Ülemiste ristmik ju selline hullumaja. Ma tavalistes oludes küll ei hakkaks mitmekümnekilomeetrist ringi tegema selle asemel, et max 15-20min Ulemiste risti läbida. Eriti kui ma Koplis elaks. Mustamäe ja Pärnu maantee on tipptunnil vahest veel hullemad ja ringteel kimavad hullunud rekkajuhid.
Tere!
Kui mina Koplis elasin, siis kõik sõidud Tartu suunas, käisid üle Kanali, sealt saab kiiresti 70Km/h linnast välja ja otse Piibe maanteele. Kanalisse liikusin üle Balti jaama, mööda Ahtrit jne.
Mõttetu on ju kesklinna ronida, foorid, ette teada ummikud jne. Laps esiistmel ei ole turvaline, eriti maanteel. Tean, sõitsin ise ka nii, kuni hakkasin mõtlema, et avarii olukorras võib väljalülitatud õhupadi siiski avanenda ja ma ei taha teada, mis siis juhtub. Nutvale lapsele lasin autos mobiilihelinaid, toimis!
Eh, KUI sa igas Tallinna-teemalises postis ei rõhutaks, kui nõme linn see on, siis ma ei noriks ka nii palju. Mulle ka Tallinna linnavõim ei meeldi, ei meeldi näiteks ka sügisene SEBi jooks läbi kesklinna, sest see halvab minu kui ühistranspordiga sõitja võimaluse linnas liikuda. Mulle ei meeldi see, et iga kord kui vihma sajab, pooles linnas uputab. Neid asju on, mis mulle minu kodulinnas ei meeldi. Aga see ei tähenda, et mulle linn ise ei meeldiks ja see ei tähenda ka seda, et ma selle linna kodanikuna peaksin plastikust naeratusega rõõmsalt kuulama, kuidas kõik need, kes siia linna kolinud on, seda igal võimalikul viisil kiruvad. Linn pole selles süüdi, et võim on kehv, inimesed tigedad, majad lagunevad ja kodulinnas kõik kodusem oli. Armsaks vägisi ei saa, aga pidev negatiivsete asjade otsimine ei tee elu ka talutavamaks.
Teadmis. Ma olen Tallinnas elanud, aga mulle ka viimasel ajal ei meeldi. Esiteks tuleb linnavalitsusele igal aastal ilge uudisena, et vahetevahel sajab vihma, et talvel sajab lund ja et kui tänaval on jää, siis tänav on libe. No never ever ei arvestata, et NII palju ikka talvel lund sajab. Ilge tahtmine on saata neile mingi teise klassi emakeeleõpiku stiilis meenutus, et sügisel lähevad lehed kollaseks-punaseks ja talvel sajab lund! Aga suvel jälle paistab päike ja küll siis on hea ja tore!
Teiseks see fkin ummik – see on tore soovitus küll, et sõida ringi. Ma sattusin sel päeval kogemata Tartust Tallinna ja oleks ikka ringi sõita tahtnud küll, oleks enne teadnud, et me ennast haigeks molutame seal. On jah tavaoludes hullemaid ristmikke Tallinnas, aga seekord oli blokkimisega ikka tõsist vaeva nähtud. Veetsin mõnusa tunni linna piirist (kust täpselt see nuspelung algas) Keskturuni (kus see enamvähem lõppes) venides. Eriti meeliülendav oli vaadata, kuidas inimesed (arvatavasti mingid õnnetud turistid) käsipagasit järel vedades mööda Tartu mnt mäge ülespoole lennujaama suunas silkasid ja kuidas mingi üksik kiirabi ennast olematutest vahedest läbi pressida üritas. Erilist fantaasiat nõuab see, et sa tuubid mingi ürituse sita orgunni raames kinni juurdepääsuteed nii lennu- kui bussijaamale.
P.S Marta, Koplist saab nii ka välja, et mööda Sõlge Väike-Ameerikasse ja üle Pärnu mnt Liivalaia ja sealt bussijaama taha. Sellega muidugi jõuad Tln-Trt maanteele, mitte Piibele.
Mann,
kui ma viimati tallinnas elasin, tegi Viljandi maanteed pidi linnast väljumine pigem küll alla 10 km pikkuse ringi, aga noh sellest on hea viis aastat möödas juba, ehk on vahemaa muutunu D
Pärnu maanteed pidi saaks selle 20 ehk ikka täis, eriti kui Sauele välja sõita ja mitte Jälgimäe teed mööda ära keerata.
Ülle jt, PRAEGU ei anna see soovitus ju midagi ja kui te tähelepanelikult loete, siis ma ju helistasin ja KÜSISIN spetsiaalselt, et kas peaksin minema ringi ja kui, siis kustkaudu. Selles ju kogu point ongi! Et ma oleks igal juhul läinud, kui mulle oleks ÖELDUD, kui ma KÜSISIN.
Aga jah, ma ei oska Piibele muud kaudu minna, õpin nüüd selgeks. Aga üldiselt ma lähengi Tööstuse tn-t mööda bussijaama juurde, seda proovisingi esimesena. Aga Tartu mnt pidin ju ikka läbima. Või noh, oleks läbinud.
Ja vesi oli kaasas küll, ma annan talle vett (ootan nüüd kohe, kuidas tullakse ja öeldakse, et ma tapan oma last! õugaad!) sellistes olukordades, aga nagu needus oli pudel taga. Ja noh, eks ta vahepeal tõmbas hinge ka ja siis ma alati mõtlesin, et nüüd äkki jääb magama ära ja kuidagi see autost välja hüppamine, et tagant pudel võtta, noh, ei jõudnud selleni.
Ahjaa, Traktoril pole turvapatju ja Traktor on kahe uksega ja sel hetkel ka kahe istmega.
Ja absoluutselt nõme on see, et teavitust ei tehtud. Mina tsekkisin koba peale, ma alati ei tseki ka. Enamasti ei tule ju selle peale, et linnast väljasõidud on kinni pandud. Oleks sõjaaeg, ma saaks aru…
Muide, miks laps ees sõidab? Ma ise mõtleks,et see pole väga turvaline – padi ja üldse. Isegi olin kuskilt kuulnud, et taga sõites peaks laps olema just juhi taga – et kui laupkokkupõrge on vms, siis juht saab esimese matsu.
AbFab : see Sõle – Väike-Ameerika – Liivalaia, tean-tean seda 🙂 Ainult, et ma ei kasuta peale lapse saamist enam killermaanteed 🙂 Hea rahulik mööda Piibet sõita, mis siis, et veidi pikem, aga närvikulu on oluliselt väiksem. Autosid tuleb väga vähe vastu ja mööda ei sõida keegi, ühesõnaga slaalomit ei pea tegema vastu tuleva ja mööda mineva auto vahel. Noore ja vallalisena sai rallitud küll ja küll seda Tallinn-Tartu maanteed.
Minu teada on kõige turvalisem koht taga keskel ja seal minu üks ja ainus laps ka istub. Turvalisuselt järgmine koht pidi olema juhi taga. Olen juba siin vaikselt mõelnud, et mis siis saab, kui tuleb teine laps, keda Sa eelistad?! Kes saab keskmise koha. See on mul testitud, et kaks turvatooli mahub kõrvuti taha.
P.S! Mul oli ka kunagi 2-ukseline auto, just siis kui beebi-aeg oli ja turvahäll. Raske oli, aga pressisin teda ikka tagumisele istmele. Eriti maanteel ja ka nõnda, et olin üksi autos. Linnasõitudel veel võtsin mõnikord riski ja laps oli esiistmel.
Mina sõidan Järve keskuse juurest Luige lähistele ja siis seal alla Kangrusse, Hansaplantist mööda ja Jüri ringteele.
Lugesin Su twitterit: ma ju ütlesin, et mööda Piibet on mõnusam sõita 🙂
Marta! Me olemegi käinud väga sageli mööda Piibet, aga pärast seda igikestva teeremondi teket sinna pole alati viitsinud. Pluss ikkagi pool tundi ajakadu, mis vahepeal tundub liiga palju (mul on NII KOPP EEST Tartusse sõitmisest! Ja tagasi!), aga närvid maksavad ka midagi, nii et ma arvan, et kui see raudteesild valmis saab, siis jään Piibe mntd eelistama.