Sattusin Kalamaja avatud hoovide üritusel rääkima ühe emaga, kes ühtlasi on ka imetamisnõustaja. Ja ma ausalt öeldes ei teadnudki, et mul on NII TUGEV oma arvamus tekkinud imetamise kohta – enne ei teadnud, kui kuulsin kellegi teise arvamust, mis minu omast kardinaalselt erines.
Ma üldse ei tea, kust see tugev arvamus mul tulnud on. Ma ei ole oma elu jooksul imetamise peale rohkem kui kaks sekundit mõelnud ja isegi ju nüüd pole ma väga hullult oma pead sellega vaevanud. St mõelnud ja uurinud olen küll, aga niipea, kui teatud hulk infot sai kogutud, jäi see kuskile aju tagasoppi. Moodustama salaja Arvamust.
Ma siinkohal ei hakkaks arvustama selle konkreetse ema (ja imetamisnõustaja) vaateid, eks selle emadusega ole nii nagu on – igaüks teeb nii, nagu talle õige tundub. Aga ma ise olen tundnud paar korda selle lühikese aja jooskul neid kõõrdpilke. Ah et sa oled üks NEIST emadest.
Näide üks.
Läksin külla sugulasele (kahe lapse ema, ühe vanaema), last näitama ja niisama juttu rääkima. Nagu alati kõikjale minekutega toidan ma lapse enne kodus ära – ma ei tea, minu meelest on see normaalne ju? Et siis on vähemalt paar tundi kindel, et ma ei pea hakkama avalikus kohas tissidega vehkima ja nii edasi. Okei, selge, seda ei peagi igaüks teadma. Ausalt öeldes polnud minulgi mitte mingisugust ettekujutust, mida titade toitmine tähendab, kui tihti nad söövad jne. Mulle tuli äärmiselt suure üllatusena, et see käib kolme tunni takka. Ka öösel! (Noh, minu oma on algusest peale viietunniseid unesid teinud, aga nii üldiselt.) Aga seda asja ju üldiselt teised emad ju teavad? Right?
Laps hakkas nutma, võõras koht, palju hääli, kõik kudistavad, no selge, et hakkab nutma. Korraks.
Sugulane (vaatab mind pikalt ja natuke etteheitvalt): “Kas sa siis tissi ei annagi talle?”
Mina (üllatunult): “Aga ta ju sõi pool tundi tagasi.”
Sugulane: “No aga ta ju… NUTAB.”
Mina: …
Näide kaks.
Istume emadega mänguväljakul, titt on JUST uinunud ja teadupoolest on ta emasse ja magada ei oska, seega on kõik uinakud üks suur beebilausumine (ehk ma pean nagu hull mässama, et teda taas uinutada, kui uni ära läheb või aetakse). Satub aga nii, et uinak algab just siis, kui teda tulevad uudistama väikesed lapsed. Jällegi – selge, et hakkab nutma, kui on ilgelt unine olla ja järsku hakkab ümber mingi kädistamine. Ning ka siis järgnes mingisugune dialoog, mille sõnastust ma täpselt ei mäleta, fiilingut aga küll – et ma pidin end justkui õigustama, et last tissiga ei vaigista. Ah et sa oled üks NEIST emadest. Et ma olen mingi piinurema, kes ei anna oma lapsele, mida too vajab.
Ma ei saa hästi aru, et miks peab olema kohe nii, et on üks äärmus või teine? Ühes seinas on siis need emad, kes topivad lapsele rinna suhu iga vigina peale (ja nimetavad seda “nõudmisel” toitmiseks, mõiste, mida minu meelest kuritarvitatakse sageli). Teises seinas on need, kes hoiavad rangelt näiteks kolmetunniseid toidupause.
Ma ise nagu arvaks, et ma olen kuskil keskel. Ma olen küll endale üsna selgeks teinud erinevad põhjused, miks mu titt nutab ja nüüdseks võin isegi juba ennustada, millal seda näha saab ja ma väidan ikka väga kindlalt, et 90% juhtudest ei nuta ta näljast. Need 10%, mis ma kahtlen, ma loomulikult pakun talle süüa. Aga üldiselt annab siiski kellaaeg väga hea ettekujutuse sellest, kas tal on kõht tühi või mitte. Kui ta ikka sööb iga kord korralikult, siis pole mingit põhjust eeldada, et tal on tunni aja pärast kõht jälle tühi. (Jätame kõrvale kasvuspurdid, haigused jm korrad, kui laps tõesti vajab rohkem süüa. Mul pole neid ette tulnud… vist.)
Tissipooldajad (ma ei oska neid kuidagi muudmoodi hetkel nimetada, aga see pole muidugi täpne nimetus, mina olen ka tissipooldaja, aga teistmoodi) ütlevad, et rinnapiimaga on võimatu last üle toita ja see ongi justnagu õigustus ja vabandus ja ettekääne ja põhjendus. No ei ole vist jah võimalik üle toita, aga kas siis sellepärast peab tiss pidevalt suus olema?
Aga nii ma pakun talle lohutust ja lähedust! ütlevad nad. Mina küsin vastu: kas see, kui ma hoian oma last (vahepeal nutvat) süles ja kaisus, räägin taga hellalt, silitan pead – kas see polegi lohutus? Kas see on kuidagi kehvem lähedus? Säästulähedus, if you will?
Piinurema ja pseudolähedus.
Kui laps saab liiga vähe tissi, siis hakkab ta hilisemas elus otsima suukaudseid naudinguid (suitsetamine, joomine, ülesöömine), öeldakse veel. Hmm, mina aga olen lugenud, et kui last pidevalt tissiga vaigistada, juhtub sama asi.
See aeg kestab elust nii vähe ju, ütlevad nad. No las ta sööb kaks-kolm aastat tissi, mis sellest siis on! Selle peale mina oigan ja hoian pead kinni. Sama öeldi muide ka raseduse kohta…
Tähendab, jah, ma saan aru küll, et ilmselt on see minu kui emantsipeerunud moodsa ühiskonna kasvandiku mure, aga mulle ei tundu imetamine mingi sellise asjana, mida pjedestaalile tõsta ja mida võtta eesmärgina omaette, just because I can. Kui mu laps kosub, saab kõhu täis, kasvab normaalselt – siis miks ma peaks arvama, et ma teen midagi valesti, kui toidan teda 6-7 korda päevas enam-vähem kindlate vahedega? Suurema osa ajast on ta päiksekiir, naeratus kõrvuni ja juttu tuba täis. Need korrad, kui ta nutab, need saame ka üle elatud ja lahendatud (peamiselt Solteri julgustusel, kuigi ega ma kõigega tema jutust kah nõus ole), ilma et mu vaene piinatud eesmine tagumik (väljend pärit augustikuu Anne&Stiilist) pidevalt ei peaks vatti saama.
Noh, eks ma saan aru neist, kes küsivad, kas laps on näljane, kui teda nutmas näevad. Ka minu esimene mõte sageli on – võõra lapse hädakisa kuuldes – et vist on näljane. Point on aga selles ju, et nemad ju ei tea. Mina ju ei tea, kuidas ja kunas võõras laps sõi, mis on tema harjumused, kuidas ta nutab. Ema teab. Ja isegi emad ei tea alati – vähemalt mina küll alati ei tea, ma enamasti eeldan. Aga kuna ta on veel elus ja paistab õnnelik, siis äkki ma olen õigesti eeldanud? Või vähemalt teinud vigu minimaalselt.
Lisaks sellele on imetamine ikkagi minu jaoks natuke tülikas ja kohati ebameeldiv tegevus. Praegu veel kaalub ebameeldivused üles tõik, et esiteks on see lapsele parim, teiseks on see siiski mugavam kui pudelimajandus ja kolmandaks on see lähedustunne tõesti mõnus. (Aga kusjuures, mõnusam on ikkagi niisama kaisus olemine. Või see, kui ta mul süles on ja NII LAIALT NAERATAB.) Aga selge see, et kolmeaastast lasteaialast te mind tissitamas ei näe.
Ning peamiselt, millest ma kirjutan eraldi postituses, on mul väga raske end ISEENDANA tunda, kui ma imetav ema olen. Ja ausalt öelda – mulle tundub, et mulle meeldib end siiski iseendana tunda. See on see, kuhupoole ma hetkel püüdlen. Jah, see on veel kuude kaugusel, aga see aeg tuleb.
Nii et kui Manona küsib A&S augustinumbris, et millal juhtus see, et imetav ema muutus sotsiaalseks paariaks, et see vaatepilt on justkui rõve, siis ma kahtlustan, et see juhtuski siis, kui naised said aru, et nende kehad kuuluvad eelkõige neile endile. Mitte meestele, isandatele jne. Ja selle teadmisega võõrduti kuidagi sellest, et rinnad kuuluvad mingil ajal lapsele. Ja mina olen üks neist naistest, kellele see mõte… Noh, ütleme nii, et ma saan aru, et see on loomulik ja ma saan aru, et see kestab mingi aja ja ma olen little trooper ja ei vingu selle üle, et bioloogia ja faking ja imeline jne. Aga see ei tähenda, et ma ei ootaks pikisilmi, mil ma oma keha tagasi saan.
Ja rinnapiim on siiski söök. Ma ei taha end sellepärast sitasti tunda, et ma nii arvan ja selle järgi käitun.
Nii et jah. Ma olen üks NEIST emadest.
(appimaolenemaissandkuiveider)
24 thoughts on “imetamisest, vol 2”
Ja minagi olen olnud üks NEIST emadest. Laps ei jäänud millestki ilma ja seltskondlikel koosviibimistel sain tunda end nee ca 3 h täiesti enda omana. Igaühe oma valik.
Mhm. Iga vingu peale tissi toppimise peale tekib tõenäoliselt tingitud refleks et söömisest saab alati lohutust. Ja sealt need emotsionaalsed õgijad tulevad.
Oi kuidas kiirjutan kõige nelja käpaga alla !!!
Mind kusjuures ei häiri mitte see, et ma oma kehaga kellelegi teisele toitu sünteesin vaid see, et selle edastamiseks pean ma kellegi teise dikteeritud aegadel endale tundlikku ja isiklikku kehaosapidi saadaval olema. Ning siis leppima veel sellega, et mu organismis oksütotsiin möllab. Siia lisandub ka veel see, et mu isiklik kehaosa on veel aegajalt ka avalikult aktsepteeritud vestlusteema nende hästituntud “piima jätkub?” jms küsimuste näol. Aegajalt on lihtsalt nii … violated tunne. Aga ilmselgelt on see isik siis ka niivõrd oluline, et ma tema nimel olen nõus seda taluma – et keegi ei tuleks ütlema, “issandtaeihooliomalapsest” :p
Raseduse juures ei häirinud mind üldse niimoodi see , et mu keha abjuusitakse ja ma pole päris “enda oma”.
Imetava ema sotsiaalset paariuslust ei ole aga ma küll tähele pannud. Pigem olen tõesti lihtsalt mina ise see, kes hea meelega jätaks oma kehaga kellegi teise teenistuses olemise enda ja selle teise vaheliseks asjaks…
Novot, mina arvan ka nii. Et pigem mingil hetkel hakkab see pidev tissiga vaigistamine enda vastu töötama. Ema on ju ka inimene, ma ei peaks olema kõndiv lutt… Küll aga on selge, et minul lasub ülesanne teda lohutada, kui on vaja, aga seda ju saab ometi ka muudmoodi tehtud.
Misti, sa ilmselt tunneksid neid kõõrdpilke, kui pidevalt avalikkuses toidaksid (nagu Manona vist teeb – küllap tuleb Manona ka õige pea kommenteerima ja kohe valgustab meid ses osas:). Ja nagu tema tunneb kõõrdpilke et ta on üks NEIST emadest (kes avalikult toidavad), siis mina tunnen neid teisi kõõrdpilke, et ma olen üks NEIST emadest (kes ei lohutagi rinnaga). Kõõrdpilkude saatjad on küll meil erinevad, aga tunne ilmselt sama ebameeldiv.
mina olen tissi vahel nutu vaigistamiseks kasutanud küll – näiteks kui ma olen kaheks tunniks linnadevahelisse bussi kinni pandud ja titte kuidagi muudmoodi lõbustatud ei saa – sel juhul on tissitamine mu meelest tunduvalt parem variant, kui lapsel röökida laskmine, nii et terve bussitäis kannatab. kindlasti on ka teisi vähem ekstreemsemaid olukordi, kus ma olen teiste lähedal viibijate rahu eesmärgil kergekäeliselt tissi vaigistamiseks kasutanud 😛
aga oi, ma olen sellegipoolest tuliselt sinu leeris – tiss on eelkõige söök ja iga vigina peale EI ole vaja seda toppida. vahel on muidugi õigustatud, ka näiteks haiguse ajal jne (ma siin viimased kolm päeva olen karli üsna kõrge palaviku ajal päris tihti tisse välgutanud, ehkki enne sai ta vaid 2-3x päevas), aga kogu aeg… destruktiivne lähenemine mu meelest. ja just see ema mugavus, mitte lapse vajadus. lapsele oleks palju elutervem, kui ta saaks oma tundeid välja elada, mitte et iga kord suu täis topitakse. ma arvan kah, et pigem sealt tulevad need tuleviku stressisööjad…
a noh, nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi 😉
ja muule lisaks olen mina ùks NEIST, kes ei kannata sòna “tiss” ja eelistab iga kell sòna “rind” ja “rinda andma” 🙂
kuigi sisuliselt olen minagi nòus sellega, et RINNAD (:P) ei ole lutt ja peaasi, et laps ei nàlgiks. ning kolmeaastase toitmine rinnaga tundub mullegi veits…. ma ei tea, òòvastav. millal ùldse rinnaga toitmine tuleks lòpetada, eeldades, et piim ise otsa ei saa? emade dilemmad… 🙂
Tikker, jah, ma olen kasutanud lutti sel eesmärgil, et teisi säästa, kui oleme avalikus kohas ja muud teha ei saa. Ilmselt kasutan kunagi ka tissi sel eesmärgil, aga siiski tahaks jätta selle pigem erandiks kui reegliks.
Kakao, jah, Naabrinaine viskas ka mulle ükskord, et noh, nüüd jäid rasedaks ja rindadest said kohe tissid:D Tegelikult on mul alati tissisõna olnud kasutuses rohkem. Siuke roppsuuröökur olen.
Inga, jah, ma selles osas ilmselt olen suga sama meelt, aga hambad ju hakkavad juba neljakuuselt tulema… Nii et eks näeb, kuidas see katsumus mul läheb. Teisalt mulle praegu tundub, et kui laps juba oskab küsida teadlikult, et: “Kuule emme, tahan tissi,” et siis on juba natuke hilja… Samas ma PRAEGU arvan nii, kes teab, mis hiljem saab…
Kadri:D:D:D Niimoodi ma kavatsengi vastata järgmine kord!
Birgit: mul äi ükskord hakkas soovitama günekoloogi, siis, kui tähtajad üle olid läinud. Vot see oli minu jaoks tõeline šokk – samamoodi, et mu ÄIAL ei peaks olema mu reproduktiivorganitega asja. Jah, tulemus on küll tema asi (lapse heaolu nt), aga… ta ei peaks sellele isegi mitte MÕTLEMA, kuidas laps tuleb ja söönuks saab. Olen jah tõeline võõrustaja, selles osas on mul raske olla avatud ja liberaalne.
Marca, vot, täpselt, seda ma silmas pidasingi! Et kui asjaga äärmusesse minna… Märterimetajad, täpselt!
Epp, jah, natuke sellepärast mul see post tuligi, aga see vestlus inspireeris rohkem. Muide, sellest, kuidas lapse nutt mõjub teistele ja mis allasurutud emotsioone see valla võib päästa, kirjutab Solter päris pikalt ja põhjalikult. Ja ma saan aru, et nii on, mind paneb ainult imestama, et ma ise ei ole veel leidnud enda seest midagi, mida lapse nutt võiks valla päästa. Nii et muidugi saan ma aru neist, kes seda soovitavad ja ma võimalusel ei lase lapsel avalikus kohas nutta, küll aga arvan, et tal peab see võimalus olema ja ma loon talle selle turvalise võimaluse. Ning muidugi on mugavam nii, mina olen ka öösel alati söötnud (kuigi neid kordi on olnud vaid paar, kus ta on ärganud) ja kui ma peaks hakkama tegelema öise võõrutamisega, siis oleks mu jutt ilmselt natuke teine. Või kui nt ta süües jääks ALATI magama ja ma saaksin selle abil ta uneprobleeme lahendada, siis kasutaksin ma seda kõhklematult, sest prioriteediks oleks une kordasaamine ja siis alles võõrutamine. Aga kuna ta sööb ärgates ja jääb siis üles (ja õhtusel ajal uineb ehk kümneks minutiks, virgub siis ja magama jääb ikka omal ajal), siis pole mul olnud seda kiusatustki tissi uinutamiseks kasutada.
Manona, ma loodan, et sa said aru ju, et ma ei kirjutanud vastust su artiklile:) Seal oli lihtsalt see üks lause ja ma tegelt ootasingi, et fookus on rohkem sellel suunal, aga tünga sain, oligi hoopis ajalooline artikkel:) Ja ma usun, et sa ju ka ei anna talle KOGU AEG iga asja peale rinda? Aktiivse emana on selge, et sa teed toitmist siis, kui vaja on (ja ma loodan, et me räägime siin samadest asjadest – toitmisest, kui vaja on, mitte tissitamisest tissitamise pärast).
Mina olen küll väga VANA ema (aga mitte vanaema) ja kasvatasin last Spocki-raamatu abil. Niiet – ei mingit söögivaheaegadel toitmist (nõus), las lõugab (ei ole nõus) jne.
ühes olen mina aga kindel – HAMMASTEGA laps ei vaja enam rinda! MOOS, kõik, liikuv piimapudel on seega lõpetanud tegevuse! Kellegi hambad nibu lähedal on lihtsalt hirmutav, olgugi see oma laps, aga ega tema ju ei jaga! See hammustamise-periood tuleb mõnel neist nagunii mingil ajal, aga mina ei tahaks seda enda (rinna) peal katsetada.
M aolen ka kole vana ja kogenud ema:) Mu arust see sin seisukoht ongi ainuvõimalik lähenemine:)
Lisan veel sellise fakti, et rinnapiima esimene kolmandik on kõige toitvam osa – ja kui laps selle manustab, iga natukese aja tagant, siis tegelikku söömishetke tal ei tekigi, kõhtu täis nagunii ei saa ja see pole nagu ka hea ei lapsele, ei rindadele, mis tegelikult piima pilgeni täis jäävad. Teatavasti stimuleerib selline askeldamine piima teket, justkui andes organismile mõista et piima oleks nagu vähe. Üks vahepealne periood on selline ka, kus seda vaja on, aga no mitte kogu aeg. Ja vahel lapsuke ei tahagi süüa, hea ema aga topib tissi suhu ning imestab pärast, mis lapsuke ikkagi ei rahune ja on nii närviline.
Samas, väidetavalt kuuma ilma aegu on rinnapiim lahjem ja lapsukene tahab seda mitte näljakustutuseks vaid vedeliku eest. a samas peaks ta selle annuse regulaarse söögikorra ajal nagunii kätte saama.
Rumalus! Minu meelest saab küll last rinnaga üle toita! Minu laps ei ole nõus imema rahustamiseks – tema imeb rinda vaid siis kui on tõesti näljane ja kui peaksin sunniviisiliselt talle rinda andma, tuleb see piim tal toredasti välja, minu riiete peale näiteks. Usun, et need kes rinda rahustamiseks pakuvad ei suuda last lugeda: et miks ta ärritunud on (palju rahvast, unisus, gaasid vms) või on neil lihtsalt nõrgad närvid kui lapse nutt neid nii ärevile ajab (või on ümberasuvate kaagutavate inimeste arvamus neile nii tähtis). Laps nutabki mõnikord, samamoodi nagu suuremad inimesed niisama vinguvad – lapsed nii väiksena õnneks veel vinguda ei oska.
Mina tooksin välja sellest jutust hoopis teise aspekti. Mida on võõrastel inimestel asja teiste inimeste rindadega? Miks peab keegi kõrvalseisja ütlema, kas ma võtan oma riiuli välja või mitte? Mis see nende asi on?
Ise ma ei suutnud neid küsimusi iial taluda. Tippude tipp oli kui mu äi, küsis, et kas ma ei tahaks lapsele tissi anda kui laps nuttis. Minu ainuke mõte oli, et ja mis sul asja sellega, kuna ma tissid välja võtan. Mida on äial minu rindadega asja? Avalik rinna andmine pole ka minu arvates väga ilus. Minu jaoks on rinnad seksuaalobjekt ja ma ei suuda neid muud moodi võtta. Sellest ka see võõristamine nende küsimuste suhtes.
Vahel lähevad inimesed üle viisakuse piiride mu meelest. Minu käest küsitakse tihti häbenematult, et kas sa said oma kaksikud kunstlikult. TERE HOMMIKUST ja kuidas see nende asi on? Kust võeakse õigus teise inimese eraasjadesse sekkuda ja küsida väga isiklikke küsimusi. Mina aru ei saa.
PS. Piinurema ja pseudoläheduse pildi eest miljon ja üks punkti. Naersin end pmtl ribadeks 🙂
Oh, nii nõus, nii nõus. Ja seda pidevat toitmist kasutatakse ka ju uinutamisvahendina. Ma tahaks mõnikord võrdlusena näha, kas need lapsed, kes on öö läbi (ja osa päevast) imenud (oo imeline turvaline lähedussuhe), on kuidagi emotsionaalselt kõrgem klass inimesi ka või?
Aga ühest foorumist lugesin hea vastuse äia küsimusele, kas piima jätkub. ”Külmkapis peaks pool liitrit piima veel olema ja pakk keefiri kah!”
100% sinuga nõus, Daki!!
Eks iga ema ja laps ole erinevad. Minu laps elas sisuliselt esimesed 4 kuud rinna otsas. Mu poeg sööbki hästi palju, samas käib tal kõht ka väga korralikult läbi ja pole kuskilt otsast rasvunud ega ülekaaluline. Kui kunagi järgmine laps peaks sündima, siis tema hakkab sööma oma rütmi järgi.
Minu poolest võib mõni ema oma last kasvõi 16. eluaastani rinnaga toita kui tahab, aga kui laps hakkab arvestatavates kogustes lisatoitu sööma, siis võiks rinnaga toitmine juba diskreetselt toimuda.
Hea lugeda, et leidub nii palju normaalseid inimesi 🙂 Mind ka jubedalt ärritas see võõraste targutamine “anna talle nüüd süüa!”.
Rinnaga ületoitmine…no ma tean paari ema, kes lausa võistlesid selle nimel kui tihti nad suudavad lapsele rinda anda ja kuivõrd kosunud nende laps selle tulemusena on, ise sealjuures korrutades, et rinnaga ei saa üle toita. Lapsed olid neil pooleaastaselt aastase kaalu ja siis nad kaebasid, et ei jõua neid varsti enam tassida ning imestasid, kuidas teiste omad juba roomavad ja end üles upitavad kui nende paksukesed end vaid hädaga keeravad.
Ma usun, et tõesti on ka lapsi, kes söövadki tihti ja palju (minu oma oli enne tahke toidu saamist väga laisk aga see-eest hiljem sõi nagu suutis) aga on ka mõned emad, kes ise end imetamise märtriks kuulutavad. Võiks ainult sealjuures teistmoodi käitujad rahule jätta ja neid mitte lapsepiinajateks nimetada.
Hei, tooks uusi toone siia kommentaariumisse… ma proovin teisest poolest ka aru saada, võibolla näitekst soovitab see äi rinda anda sellepärast, et teda ärritab-väsitab lapse nutt ja ta tunneb lapsele kaasa.
See on muidugi keeruline teema, et kellele laps kuulub ja kellele kuulub see ruum, mida laps kisaga täidab jne, ma isegi ei ürita siin folgiväsinud peaga midagi
filosofeerima hakata :).
Seda ütlen veel, et ma ise olin mugavustoitja, endal oli mugavam laps näiteks öösel magama toita ja teda rinnaga vaigistada. Ilmselt teen sama ka järgmise lapsega. Muidugi on sel ka oma miinused, aga mugav on küll :). Nii emal kui lapsel. Ja mulle meeldib, kui mu elu on mugav. Väga lihtne. (Ebamugavusi jagub nagunii.)
Teen väikest reklaami ka, tean, et värskes AnneStiilis kirjutab Manona rindadest ja ka avalikust toitmisest ning Justini kolumn on samuti mõnevõrra sel teemal. (Aga Manona pole veel kommma jõudnud, sest tema ka meil folgib siin :).
Ooookkk…
Minu artikkel oli rindade fenomenist üldiselt. Mida ta tähendab etc, milline on see läbi ajaloo olnud, suurus, ikoonid ja muu sudrumudru. Selline suvine veste. Eespidine tagument on üks antropoloogilisi selgitusi, miks naistel rinnad suureks arenesid. Humoorikas ja groteskne ja mitte kõik ei pea seda tõeseks. Kirjutasin ka sellest.
Ma imetan avalikus kohas, sest ma pole lubanud lapse saamisel oma tavapärast väga aktiivset elutempot maha tõmmata. Ma lahkun väga sageli kodust/hotellist koos lapsega kell 10 ja naasen umbes samal ajal. Või olen reisil. Mustlasema asi.
Praegu tegelen vaikse rinnast võõrutamisega. Raskelt läheb, aga me jõuame sinna. Põntsu andis üks vastik külmetushaigus, kus titt tagasi tissi otsa langes.
Aga mida ma arvan oma kehast ja rindadest – need kuulvad mulle. On alati kuulunud. See, et mu rindadega armastavad mängida ka mees ja laps, ei tee neid nende omaks. Lihtsalt enne imetamist pole ma oma tissidele mingit erilist tähelepanu osutanud, nende rolli intensiivistumine panid mind veidi mõtteid mõlgutama. Mu rinnad muutusid esimest korda tundlikuteks, rasedus ja laps äratasid nende naiselikkuse, kui võib nii lollakalt öelda.
PS – kas te ka teate kui palju saab pikki monolooge imetav naine? “Ah et sina oled orjuses, jajah. Miks sa ikka nii kaua rinda annad? Ah laps et aastane juba? Sa ikka tead mul on tuttaval kaheksaaastane ja ikka saab rinda? (!!!!!, kurat, aastane ole kaheksane!!)) Oi, mina lõpetasin imetamise juba neljakuusena. Me peame su iga õhtu hakkama täis jootma ja sigarette ette toppima, et sa last toita ei saaks! Ei, sa oled ikka hull ja sõltlane…”
Ja neid monolooge peavad mu sõbrannad, ja.. isa! Tema arvamus on see viimane, sõltlasele vihje.
Räägi siis neile, et tegelikult siiski on kuni aastasele lapsele emapiim hea, kui mitte öelda, et oluline… Ikka üldse ei oska ma elada. 🙂
Nu natuke end kõrvust tõstetuna ikka tundsin, kui mu nimi ja vihje artiklile pidevalt läbi jooksid. Eks ma üritasin end vabandada. 😉 Pioneeri värk.
Tegelikult – ljudi rasnõje. Ehk siis meil igalühel oma kiiks man.
Imetamisest: saab tissi paar lonksu hommikul vara ja õhtul hilja. Päeval siis, kui ma järsku adun, et ta on tulikuum ja loid ehk taas pole taibanud õigel ajal titele vett anda (mida ta juua väga ei taha). Siis toob tiss kahe minutiga lapse tagasi, vesi on natuke aeganõudvam ja pabinasemme nagu ma olen, rebin enne oma rinna paljaks. Seda on juhtunud paar korda. Luti viskas tribin juba kuid suust välja, ei maitsenud. Lutipudel ka ei funga, nokaga tass tekitab võõristust. Klaasist juua – palun, aga seda klaasi pole alati käepärast. seetõttu need kaks apsakat loidusega.
Artiklist – ma kirjutanuks sellest imetamiseosast rohkem, aga annestiil pole perendusajakiri ja ma arvasin et laiematele massidele läheks ajalugu ja populaarteadus rohkem pääle. Rindade emandusega seotu sai niigi kenasti välja toodud. Eks me ühed reproduktiivorganid oleme enivei, kogu füüsis timmitud looduse poolt järglaste saamiseks. See on meie peanupp, mis arvab teisiti ja jumal tänatud. Evolutsioon on ikka vinge asi, et meile selle teisti andis.
Mõnusat äikesevihma (sellist mis ei upututaks, aga annab hea värske tunde) ja pärast seda päikest soovides, M
Ps – jalutama tahad tulla vahel Tallinnas? Mh? Räägiks rindadest, nende sümboolikast, ja muust olulisest ja ebaolulisest.
Hehe, nii tore post.
Ja muide, as you know, sa oled ka minu arvates õigel teel.
See on tegelikult ka hirmus huvitav, mis ajast imiku toitmine ühiskondlik teema on. Minu esimese ajal ei olnud üldse (tõele au andes, siis ei olnud ka mahepeete, ökojoogat ja maisimähkmeid), teise ajal aga oli pidevalt. Õnneks olen ma piisavalt hirmuäratav, märkimisväärselt mahukat verbaalset küsimustikku ma oma tite toidulaua osas täitma ei ole pidanud, aga see on ka ilmselt sellest, et ma ise ei keskendunud teemale rohkem kui paar esimest kuud – selleks et asi toimima saada. Teiste noorte emadega arutasin asja muidugi, aga enamus inimesi küsis kõigest, et mis ta sööb ja mina vastasin, et piima.
Aga – mulle tundub, et paljudel naistel aitab see “nõudmisel” toitmine ennast vajalikuna tunda. Noh, et kogu aeg toidan, keegi teine ei saa, ma ise oma tite omaja jne. Ega inimesed ju oma lemmikasju ei jaga hea meelega. Ja kui titt kogu aeg sööb, siis ei saa keegi teine teda puutuda, ka näiteks ta isa:)
Minu jaoks on see kuidagi lihtne algusest peale – imik vajab sööki, talle igasugune söök ei sobi, sööb emapiima. Imikul kõht tühi – annad emapiima. Noh, kui sellega mingi jama, siis asendad sobiva kunstainega. Aga ikka siis kui tal kõht tühi on. No ja siis kui ta juba muudest asjadest kõhu täis saab, ja talle muud asjad ka meelidvad, siis ei anna enam emapiima (või aseainet).
Manona, jaa! Mul vist isegi on su number olemas… Ma arvan. Aga meila mulle! Ma olen Tallinnas nädala lõpupoole jälle.
Naabrinaine – hahahahaaa, see on ikka nii lihtne ja loogiline vastus, et piima. Ma hakkan seda kasutama. Nüüd võiks juba keegi tulla ja küsida.
Mina olin ka täpselt selline imetav ema nagu sina praegu. Nii et kiidan su jutule igati takka.
Hehehe. http://www.youtube.com/watch?v=DuPBbFOiygo
Couldn’t resist.