Olen viimasel ajal jälle palju lugeda viitsinud ja kaks värsket elamust ka siia kirja. (Ainult üks neist on titendusega seotud.)
Lugesin Spocki raamatut “Teie laps” ja olen VAIMUSTUSES. Esiteks juba on üsna harukordne, et titekasvatusraamatu kaanele on sattunud üsnagi armsa lapse pilt, tavaliselt on kaantel üsna… no ütleme otse: koledad tited*. Aga kaanepilt muidugi ei määra sugugi sisu.
Ühesõnaga, võtsin kätte Spocki pika hambaga, umbes et: “No vaatame siis, mis hullusi 60 aastat tagasi õpetati…” Ja jäin suu ammuli lugema – issand, see mees ajab täiesti mõistlikku juttu!
Ilmselt olin minagi eelarvamuste kütkeis, kuna on ju hästi teada, et Spock andis kohati suisa eluohtlikku nõu (et beebid peaks magama kõhuli oksesse lämbumise vältimiseks) ja see tõi kaasa palju-palju surmajuhtumeid. Nüüd teatakse, et kõhulimagamine soodustab SIDSi, aga tollal ei teatud. Lisaks on tema selle “lase nutta” koolkonna esindaja, kuigi ma arvan, et tol ajal olid kõik selle koolkonna esindajad. Ehk et tema on siis see, kes soovitab titel lasta üksinda nutta – esimesel ööl nutab 30 minutit, järgmisel 20 ja siis enam ei nuta. (Jee. Rait. Selle kohta läks kõige rohkem hinge ühe ema kirjeldus, kes seda meetodit proovis ja kui ta läks vaikuse saabudes vaatama, kas laps on siis tõesti magama jäänud, avastas ta hirmust kangestunud tite pimedusse vahtimas. See mõte, et mu laps peaks niimoodi üksinda paanikas kisama, mitte abi ja seltsi saama ja lõpuks lihtsalt annab alla, sest kaotab usu, et keegi enam iial tema juurde tuleb – murrab mu südame.)
Aga kõik tema ülejäänud nõuanded olid täpselt need, mida ma oleksin haiglast koju tulles vajanud (õigemini, eks ma ju oma emalt nõu ja abi saingi). Näiteks küsimus, kuidas aru saada, kas on näljanutt või mitte – ma nimelt olen üks neist emadest, kes arvab, et tissid ei ole ette nähtud nutva tite vaigistamiseks-lohutamiseks, vaid kannavad siiski söötmise eesmärki. Seega maadlen ma sageli küsimusega, et kas nüüd on juba näljanutt, kuigi kella järgi nagu ei peaks veel olema, või on asi muus? Eriti sellisel palaval suvel… Ühesõnaga, Spocki arutlus sel teemal sümpatiseeris mulle väga. Ja üleüldse leiab sealt vastuseid konkreetsetele igapäevastele küsimustele, mille üle värske vanemana sageli pead murran.
Peamine on siiski see, et see raamat on KOHUTAVALT MÕNUSALT kirjutatud. Erinevalt, muide, tänapäeva titeraamatutest (nt Solteri omad), alustab Spock väga palju lauseid sõnadega “minu meelest”, “mulle tundub”, “mina arvan”, “mina teeks nii” – selle asemel, et käskida ja väita, et kõik, mis ta ütleb, on puhas kuld (nagu teeb Solter). Selline mõnus jutuajamine, kust mõistusega lugedes saab tõesti vastused pea kõikidele küsimustele. Muidugi on asju, mis on tänaseks ümber vaadatud, aga põhiasjad on jäänud siiski samaks – armasta oma last. Kallista teda. Lase tal olla laps. Lase tal mängida, lase tal maailma avastada.
Üllatuslikult avastasin Spocki raamatust ka ühe asja, mida ma pidasin täiesti uueks teadmiseks. Esimesena lugesin seda Solteri “The Aware Babyst”. Et kui tittedele pakkuda igal toidukorral valida, mida nad süüa tahavad, siis nad valivad absoluutselt alati endale õige toidu – selle, mida nende keha sel hetkel kõige rohkem vajab. Ja et pikas lõikes saavad nad kätte kõik vajalikud ained ja et järelikult on vaja seda, kui nad mingi hetk näiteks nädal aega söövad ainult peeti. Ehk siis ka Spock julgustab tittedele andma valikuvõimalust ja laskma neil oma intuitsiooni kohaselt töötada. Veel ei tohi neid sundida taldrikut tühjaks sööma, tuleb lasta ise sööma õppida (mis siis, et ta kõik ära mäkerdab), tuleb julgustada, mitte karistada. Kuula oma last. Paku talle seda, mida ta vajab. Täiesti revolutsiooniline, ütleks ma.
Ja siis jäin ma mõtlema: oot, MIKS see mulle revolutsiooniline tundub? Mind ju kasvatati ka selle raamatu järgi… jah? No selge see, et ma ei mäleta titeiga, aga kõik need muud õpetused… miks siis mina mäletan ainult seda, kuidas isa pani nurka, andis rihma ja vanaema sundis taldriku tühjaks sööma?
Spock ütleb, et meil kõigil on kange kiusatus alateadlikult kasvatada oma lapsi nii, nagu meid endid kasvatati. Ma näen seda vahepeal ka enda peal – ma lausa TUNNEN, et ma olengi vahepeal nagu mu oma ema. Ja see on hea asi. Sest naised teadupoolest loevad raamatuid, luges ju ka minu ema. Aga mehed? Ma olen kindel, et teen nüüd siin paljudele meestele liiga, aga mul on tunne, et hoolimata sellest, kas kirjandus oli olemas või mitte, ei kippunud mehed toona väga lastekasvatusraamatuid lugema. (“Milleks lugeda lastekasvatusraamatuid,” torkas Naarbinaine illustreerivalt, kui seda arutasime, “lapsed ju kasvavad ise!”) Ja siis ongi läinud nii, et isad kasvatavad oma lapsi ikka nii, nagu neid on kasvatanud nende isad, nemad omakorda kasvatasid nii, nagu kasvatati neid jne. Hoolimata sellest, kas kuskil oli üks revolutsiooniline dr Spock, kes arvas, et füüsiline karistamine ei ole soovitatav, näiteks.
Ega Abikaasagi just eriti innukalt lastekasvatusraamatuid kipu avama, aga vähemalt suhtub ta sellesse nagu kontrolltöö ajal puksi tegemisse – et las mina õpin, tema lihtsalt teeb minu pealt maha**. Moodne mees ikkagi. Õnneks.
Aga nende tõsiste mõtete kõrvale soovitan sootuks muud raamatut. Kõik, kes vähegi selle ilmumise ajal raamatuarvustusi lugesid, teavad juba, et tegu on väärt raamatuga. Aga ikkagi. Leonnie Swann, “Glennkill”. Vaat see on SUPER raamat. Kõik peaksid seda lugema. Eriti need, kellel on lähim kokkupuude lammastega. Või inimestega. Või mõlematega. Teose žanrimääratlus on lambakriminull ja just seda see ongi. Peategelaseks lambad, kes lahendavad oma karjuse koletut mõrva.
“Kas te ei taha siis üldse teada saada, mispärast ta suri?”
Sir Ritchfield vaatas talle imestunult otsa. “Ta suri labidasse. Sina poleks ka seda üle elanud – säärane raske rauast kolakas läbi kere. Pole ime, et ta surnud on.” Ritchfield võbistas end natuke.
“Ja kust labidas ilmus?”
“Keegi pistis selle temasse.” Sir Ritchfieldi jaoks oli juhtum sellega ammendatud.
Ma ikka nii hullult naersin mõnes kohas, et ei mäletagi, millal viimati raamatut lugedes nii kõvasti naersin – ahjaa, Brysoni “Ei siin ega seal” lugedes. Seega, üsna hiljuti. Aga see ei vähenda “Glennkilli” väärtust, tegu on harukordselt sooja ja armsa raamatuga, olgugi, et teemaks on mõrv.
Lõppu siia ühe väikse tallekese pilt, kellele ma jaanipäeval peaaegu pähe oleks astunud, sest ma ei osanud arvata, et keegi võiks hoovi peal ringi tatsuda ja ennastunustavalt auto ümbert rohtu närida. Pärast “Glennkilli” vaatan ma aga kõiki lambaid hoopis teise pilguga…
—
*Te ju teate samamoodi, nagu mina tean, et mõned tited lihtsalt ON koledad. Mõne puhul sa näed, et tal on näiteks väga tugevalt oma ema või isa näojooned ja ta näeb välja nagu suur inimene. Suure inimese näoga titt on õõvastav – aga temast tuleb kahtlemata ilus laps või veel ilusam täiskasvanu. Mitte, et tittesid peaks üldse ilus/kole skaalal mõõtma, aga mina vähemalt ei suuda küll hoiduda seda hinnangut salamisi andmast…
**Muide, tuli välja, et Abikaasa ei tea sellist sõna nagu “puksi tegema”. Meie koolis koguaeg tegime puksi, alles hiljem tuli mahakirjutamine ja muud sõnad. Kas see on ka mingi Lõuna-Eesti värk, nagu et lumi hakkab meil kokku, mitte ei palli (wtf?! pallima?! mis sõna SEE veel on?!)
32 thoughts on “spock ja lambad”
kus kohas lumi pallib? lumi PAKIB 😛
väljendit “puksi tegema” olen ilmselt kuulnud, aga ise kindlasti ei kasutaks, liiga võõras mu jaoks.
Muide, kas Pärnu on sinu meelest pigem Lõuna-Eesti või Lääne-Eesti? Arutasime seda ka ükspäev, et Pärnu on kuidagi nii eraldiseisev… kuigi ju geograafiliselt siiski asub pigem lõunas…
puksima on jah mingi lõuna-eesti värk, nagu ka see ‘nii ei teha’.
ülikoolis rääkisid kõik tartlased nii 🙂
Oh, ometi üks raamat, millest ma ka midagi tean 😀 Lugesin seda ajaviiteks ja sain oma arusaamadele sealt vaid kinnitust ja julgustust. Õnneks tundsin ise need üksikud “ajast- ja-arust” nõuanded ära ja libisesin lihtsalt üle. Samas oli hea teada kasvõi seda suhkru, vee ja piima vahekorda, mida titele anda võib, kuidas keeta tummi jne- hullumeelseid hädaolukordi võib ju ette tulla.
Foorumis kirjutas kord üks noor ema, kuidas tal oli raha täiesti otsas (masu aeg ja min. emapalk) ja rinnapõletik murdis ka veel maha. Seisis siis viimane rahanutsakas näpus piimapulbrite leti ees ja puhkes jõuetusest lihtsalt nutma, ka odavaimaks ei jätkunud enam. Tuli siis murelik poetöötaja ja pinninud emalt tema olukorra, talutaski see vanem proua ta kaerahleveste juurde ning andis tummi retsepti. See päästis paar palgapäevani jäävat näljapäeva.
Spock ja omaenda lapsepõlve mäletamine ja analüüsimine peaks kenasti töötama. Mu ema näiteks rääkis, et Spocki raamatu ilmumine oli tema jaoks tõeline vabanemine ja suur õnn. Enne oli asi ikka tõeliselt õudne, olen mingit vanemat raamatut ka sirvinud, seal nõuti tungivalt lapse eraldi desinfitseeritud toas hoidmist ja tema külastamist vaid streiilse kitli ning maskiga. Rinnad tuli pesta seebiga ja nibud desinfitseerida jne…
Spocki raamat on täiesti ok, kuigi jah minu arvates igas lastekasvatamis raamatus on neid nõuandeid, mis tunduvad liiga radikaalsed. Aga nendest nõuannetest saab ju üle hüpata. Ja tõesti, Spock kirjutab meeldivalt. Ise lugesin Gina Fordi üllitisi ja seal oli vahel lausa häiriv, kuidas ta ütles,et peate tegema täpselt nagu ma ütlen, kuna tema on tegelenud 500 imikuga vms. Käsuvormi pole väga meeldiv lugeda. Ma ju teen ikka oma varjandi 🙂
Minu mees ka ise ei loe, aga ma arutan temaga alati seda mida ma olen lugenud ja siis me vaidleme, kuni leiame tee, mis meile mõlemale sobib 🙂
kuumaga imetamisest. Kuumaga muutub piim vedelemakas ja läheb söögi kõrval ka joogina arvesse, et kuumaga tulebki imetada ka nö söögikordade vahel. Siis pole lisajooki vaja ega ole vaja karta ka, et kuivamine lapsukest tabab.
Pärnus igatahes viimased 27 aastat on lumi pakkinud ja koolis tehakse pukside asemel spikreid.
oh, loed mu mòtteid, daki! ses mòttes, et tahtsin sulle just teha ettepaneku lastekasvatamisraamatutest vàike ùlevaade kirjutada, et kui ma valima hakkan, on mul miskine pidepunkt olemas. ja nùùd kirjutasidki spocki sellest raamatust. kui viitsid, vòiksid ka teistest loetud lasteikasvatusraamatutest ja nendega seotud oma mòtetest kirjutada 🙂
Ma ootasin mõtteid juba Star Treki suunas, raudselt meelega panid sellise pealkirja 😀
“Puksi tegemisest” olen minagi kuulnud, aga ise kasutanud ei ole. Selle “kokku hakkamise” ja “pakkimise” kohta on aga lihtne seletus. Meil siin Lõuna-Eestis on kogu aeg lund olnud, mistõttu meil hakkab lumi lihtsalt kokku kui teatavad ilmastikutingimused seda soosivad. Pärnakad ja muu mereäärne või kaugema kandi rahvas pole aga korralikku lund näinudki ja koduõues suusatamiseks lund naljalt ei ole. Nii peavad nad selleks oma asjad kokku pakkima ning Lõuna-Eestisse talvituma sõitma. Sellest siis ka see, et lumi “pakib”.
Minu teada on ka puksi tegemine ja lume kokku hakkamine pigem L-Eesti värk 😀 P-Eestis tehti ikka spikreid/spikusid ja lumi pakkis 🙂
Rinnahoidja kohta kopsukas ütlemist olen ka L-Eestis korduvalt kuulnud aga ei ole kindel kas see on lihtsalt teatud ajastu inimeste väljend või omab ka geograafilisi iseärasusi…
Saaremaa on ilmselt siis mingi segukoht, sest meil ka ikka lumi hakkab kokku, samas pukse ei tehta (sõna olen mõistagi kuulnud), spikerdati. Ja piim läheb hapuks (ei tilgastu ega tee seda teist asja, mis mul praegu meelde ei tule – müredaks minemine?).
Mina viljandlane… Meil ei hakanud lumi ei kokku ega pakkinud, vaid “oli sula”. St. kui on sulailm, siis saab lumest palle teha, kui ei ole, siis on lumi tuhkjas. “Kas väljas on sula?” – “Jah.”
Koolis tehti spikreid ja tehti maha, enamasti väljendus see erutunud sosinas: “Näita!”.
Ahjaa, ja piim pole meil iial ei tilgastunud ega müredaks läinud, vaid piim läheb loomulikult hapuks. 😀 Pole iial kuulnud kedagi reaalselt välja ütlemas, et “Oi, piim on tilgastunud!”. Ikka “Hapuks läinud, raisk.” või siis minu puhul: “Kallis, piim on jälle rõve…”
on-topic: lambaraamat meeldis mulle ka väga
offtopic:
lumi pidada traditsiooniliselt (murrete jagunemise järgi) pakkima pärnumaal ja haapsalust allapoole läänemaal, mingil määral ka pärnumaaga piirnevates mulgimaa piirkondades. kuid nüüdse rahvasegunemisega on see mõnevõrra segamini läinud.
aga ma võin pärnakana öelda, et “on sula” ja “lumi pakib” on kaks täiesti erinevat asja. sula iseloomustab ilma, pakkimine on lume omadus. ilm ei paki, lumi pakib. aga ilm on sula. lumi ei saa olla “sula”. nojah, sulalumi on ka olemas, aga siis just nii – ühe sõnana. seda esiteks.
teiseks – sulalumi on oluliselt märjem, ajab juba vett välja. s.t. sulalumi pakib muidugi KA, aga lumi hakkab pakkima oluliselt enne, kui see sulalumeks muutub.
sarnane teema on ka piima hapuks minemise ja müredusega. piim läheb hapuks enne kui müredaks. müre piim on KA hapu, aga hapuks läinud piim ei pruugi veel olla müre.
… seleta siin elementaarseid asju täiskasvanud inimestele nagu oma lastele, maivõi… 😛
aga seda, et “lumi pakib” ei olegi kirjakeelne ja üle eesti kasutatav väljend, sain ma teada alles ülikoolis 🙂
Kui juba keeleteemaliseks läks siis pastakal ja vildikal on tups mitte kork 🙂
Vastupidi, piim on enne müre kui ta hapuks läheb.
No minu jaoks on lapsepõvlest saati olnud just “lumi sula”. Näiteks lauses: “Oh, lumi on sula, saab lumelemme teha.” 😀 Ja lumi on “sula” justnimelt tuhkjast piirist ülespoole. Mis nüüd teha, poome mu koidikul üles?
See, et see grammatiliselt ehk õige pole, on iseasi, ma arvan, et lumi ei paki ka mitte midagi ega kedagi, samuti nagu suhkur ei “sula” vees, vaid lahustub jne…
Spocki järgi ei saanud Eestis 60 aasta eest küll kedagi kasvatada – kui sa avasid raamatu selle hoiakuga, et “vaatame siis, mis nõuandeid 60 aasta eest jagati”. Siis olid ikka ainult need raamatud, mis käskisid ennast lastetuppa minekuks ära keeta, kitlisse rõivastada, näo maskiga katta jne. Spock oli 30 aasta eest ilmudes tõepoolest revolutsioon meie titenduses.
Aga mis kõhuli magamisse puutub, siis minu ema pani igasuguse Spockita mu tited kõhuli magama – gaasivalusid kannatasid nad oluliselt vähem kui naabrititt, keda kõhuli magama panna ei tihatud. Titel hoiad silma peal ju nagunii, mis temaga siis juhtuda saaks? Laps, kes vähegi end liigutada juba suudab, küll ninapidi madratsisse ei takerdu. Oksendamine polnudki nagu point, just gaasivalud olid põhjuseks.
Aga mis neid väljendeid puudutab, siis põhjaeestlasena on mullegi olnud võõras, et sulalumi pakib, sest meil hakkab kokku. Ja seal puksiti, meil spikerdati. Tartu-aegadel tekitas see esialgu ka metsikut hämmastust, et “lähen koju nelja bussiga”. Et nagu mis mõttes – kolm peatust sõita, kuidas siis nelja bussiga? Ja kõik need mintsi ja sintsi minemised olid ka ennekuulmatud.
minu jaoks oli Spock suhteliselt hirmuäratav raamat. kaarega mööda soovitan minna eriti lisatoidu osast.
Mina sain sõnast “puks/puksima” teada alles siis, kui õed ülikooli läksid. Sain sellest toona niimoodi aru, et kui tavakoolis spikerdatakse, siis ülikoolis puksitakse.
Piim on kindlasti tilgastanud, hapuks läinud piim, millest kama tehti, oli hoopis midagi muud.
Lumi hakkas kokku.
Ja see, mitte too ning poolvillane puder, mitte kärutädi puder.
Tilgastanud piim on ikka midagi muud kui hapu. Et siis tilgastanud on ta enne hapuks minemist, vahepealne etapp. Ja müre öeldakse tilgastanud piima kohta veel ka jah.
Et siis kui tilgastanud piim ei kõlvand juua, siis hapu ju kõlbab küll. Tänapäeval vist poepiim tuleb peale tilgastama minekut ära visata, sest korralikku hapupiima sellest ei tule.
Selle, Spocki esimene raamat ilmus 60 aastat tagasi (1946), see eestikeelne, mis mul, 1973. aastal Eestis välja antud. Seega ikka rohkem kui 30 aastat tagasi ja eestikeelne on ju 46. aasta raamatu mugandus, mille nõukaaegsed märkused on kohati õudsemad kui Spocki enda nõuanded (mis vahepeal tekitasid õõva).
Pirtsu, miks lisatoidust kaarega mööda minna? Selge, et tänapäeval on segud ja lisatoitu nii vara andma ei hakata, aga pudrud jne, see peaks ju praegugi kehtima? St retseptid. Ma ei süvenenud sellesse osasse küll, ei ole praegu veel vaja.
Triangel, mis kärutädi puder? Ma pole kuulnudkI!
Nell, mine kanni oma tupsuga:D:D Kah esimest korda kuulen.
Hedi, minu jaoks on ka alati kopsukas olnud.
See pakkima on tänu e. selgitusele nüüd selge:D Sest ma veel õhtul mõtlesin selle peale, et selles sõnas puudub igasugune loogika. “Hakkab kokku” on ju igati loogiline väljend, kirjeldab täpselt seda, mis lumega toimub. “Pakkima” – pakitakse kingitusi, mitte lund. Aga sams on äge see keeleerisus.
Aa, selle kõhuliolemisega. See on ju riigiti siiamaani erinev. Mõnel maal räägitakse sünnitusmajas hoopiski, et mitte mingil juhul ärge selili pange, samal ajal teises riigis, et mitte mingil juhul kõhuli. Ja külili, vabandage, minu kuuvanune küll ei püsi – ikka vajub ühele või teisele poole ära.
Lapse arengu seisukohalt on aga kõhuliolek palju parem. Ei mäleta enam kust lugesin, et tegelikult on inimalaps ainuke loom, kes veedab oma varajase lapsepõlve täiesti abitus seisundis selili. Mitte, et ta kõhuli suudaks end röövloomalt eest ära nihverdada, aga teoreetiline võimalus selleks on suurem 😀
/Liis, ka magamatusest ja kuumast segi.
Ma selle kõhuliolemise kohta, et “mis siis ikka juhtub” – no hällisurm võib juhtuda. Kuna ei tea ju keegi, MIS see täpselt on, ei saa seda ka vältida. On vaid avastatud, et kõhuliolemine soodustab seda mingil põhjusel.
Liis, ma ise mõtlesin ka, et kuna tol ajal olid lapsed ju pikalt sisse mähitud, siis võibolla kandis Spocki nõuanne lisaks oksele ka seljatreenimise eesmärki? Praegu kästakse ju võimalikult tihti last kõhuli panna, selles raamatus polnud sellest juttugi. Nii et äkki siis oli ta ikkagi õigel teel? Mulle tundub, et lapsel on kõhuli magada ebamugavam, pealegi magab ta praegu juba külili (st ise keerab ennast). Ahjaa, haiglas õpetati, et panna rätik selja taha, siis püsib külili. Me ikka jätsime selili magama, aga nüüd, kui ma ükspäev nägin, mis võib juhtuda, kui laps on selili (ja pea pole küljel, nagu tavaliselt on) ja juhtub projectile vomiting, siis jah, täitsa saan aru Spocki murest.
Mu lõunaeestist pärit koerasõbranna ütleb koera käppade kohta talvel, et käpad pakivad. Muus kontekstis ma pole seda sõna kunagi kuulnud. Meil oli sulalumi ja siis tehti palle. Kopsukas oli ka raudselt põhikoolis-keskkoolis kasutusel ja spikerdamine.
Meil oli peres vanaema väimees Vändra kandist, kes alati teatas tähtsalt, et viib pange välja. Selle sõna ümber käis hull hirnumine alati, sest vanaemal olid juukseklambrid panged ja pange käis peas. Ämbriga toodi vett, mitte pangega 😀
Ma pole elu sees kuulnud puksidest, alles siit esimest korda lugesin.
Ka lume pakkimisest voi kokkuhakkamisest pole kummastki kuulnud. Ja sona kopsukas kasutasid ainult vulgaarsed klassioed. Seda siis kunagi. Ise olen tallinlane. Panen aga siiamaani tahele kui keegi kasutab sonu nagu kuna(s), ise harjunud ju millal utlema:)
Piim on tilgastunud ja müre ja halvaks läinud. Ütleb elupõline tartlane.
Spocki asjus – meil on peale sünnitust haiglapõlvest pildid, kus laps on suure karja med-õdede ja hoolitsejate silme all ja käsul kõhuli mis kõhuli. St pildil neid pole, aga nad olid kogu aeg väga kohal ja väga nõu andmas (ja alles “rohelise” emmena olin väga tänulik). Gaasidega lihtsam ja et ei lämbu jne.
Ja see nn unekool või kuidas seda nimetataksegi…tegelikult sellelaadsed asjad ikkagi töötavad paljudel juhtudel ning jah, vanemate närvid selle harjutamise ajal On krussis ja võtmesõna on selle (nagu igasuguse kasvatusmeetodi puhul) püsivus. Selge, et lapse temperamendiga peab arvestama, aga see, et 30 min nutmist lapse närvikava kogu eluks nässu keerab – ei, ei usu. Aga nagu siin mõni eelkõneleja ütles – igasugustes lapseraamatutes on häid mõtteid ja on lollusi ja kahtlemata on teadmised titade hingeelust ajaga natuke arenenud. Mullegi meeldis Spocki puhul just see mitte-käskiv stiil. Jättis tunde, et tema arvates on mammadel ka mõistus peas.
Aa, see jutt, et lasta titel valida sööki…ma arvan, et see töötab reeglina veel päris pisikeste lapsukeste puhul, keda pole kõiksugu magusate asjadega ära rikutud. Kui panna jäätist ja kommi ja küpsist või lihtsalt muu magusa maitsega harjunud lapsele nina ette kapsas ja komm, siis noh…laps kipub eelistama energiarikast asjakest isegi, kui ta just alakaalulisuse käes ei kannata.
Catalina, jah ikka päris pisikesed, kelle teadvus intuitsiooni üle ei karju. Ma täna just mõtlesin sellele, kui veider see on, et meie kehad TEGELIKULT TEAVAD, aga me lihtsalt mingil hetkel ei oska enam kuulata…
Ma ei arva, et nutmine ta ära rikub, aga ma ei taha, et ta seda üksinda teeks. Mina ei suuda üksi lasta tal nutta, aga suudan kaisus lasta. Mõned ei suuda üldse lasta nutta, mõned suudavad ka teises toas lasta. Eks igaüks teeb ikka sisetunde järgi…
Lõuna-Eesti asi vist tõesti, sest mina kuulen väljendit “lumi pakib” esimest korda.
Lumi on eluaeg kokku hakanud ja piim läheb enne müredaks ja alles siis kunagi hapuks.
Põhikoolis tegime puksi, gümnaasiumis tulid juba spikud ja alati on panged olnud, ämbreid ei kasuta:D
Üks väljend, mis mulle üllatuslikult paljude jaoks tundmatu on, on “liike või liikusid tegema”. Päris tihti jäädakse imelikult otsa vaatama ja see vajab palju selgitamist:D
Jaa, meil alati on ka olnud panged, sängid ja liigud. Ja veel oli õkva. Õkva läits nigu peerukera! ütles mu vanaema kassi kohta, kes välja jooksis toast.
Liigud on meil ka 😀