Märtsikuus, kui ma hakkasin muutuma juba maailmaklassi pallikeseks, käisin ma ühe sõbra juubelil (see on täitsa omaette teema, et mu sõbrad saavad 30… Kas ma mitte alles eile ei saanud 18?) ja seltskonnas oli ka Üks Poiss, kellega ma 2005.-2006. aastal põgusalt sebisin ja kes tol ajal ka põgusalt mu blogist läbi käis. Esialgu ei tundnud ma teda ära, ei pannud üldse tähele ja siis, kui ta suu lahti tegi ja ma tuttavat häält kuulsin, ehmatasin ma nii hullult, et suus olnud kalapulga jäänused lendasid naeruturtsatuse saatel välja, ma ise värvusin näost punaseks ja lõpetuseks pidin kohmama ülienergiliselt – justnagu see oleks normaalne reaktsioon kõigele: “Ääh, rasedate värk, niipea kui sööki näeme, ei tea, mida suurest rõõmust ära teha!”
Needless to say, ma põdesin tükk aega veel oma kohmakust, aga õnneks unustasin selle peagi, kui more pressing issues valmiva lapse kujul mu tähelepanu hõivasid, aga nüüd tuli see mulle meelde.
Ühest Poisist inspireerus ka üks meeste-raamatu lugu, pealkirjaga “Kalle. Pahatüdruk ja heapoiss.” See lugu on üsna eluline, sest selline meie “suhe” oligi, nagu sinna kirja sai. Algas öö läbi suudlemisega, kadus mõneks ajaks ja kui me taas sebima hakkasime, siis oli see kõik hirrrrrmus platooniline. Nii platooniline, et ma olin lõpuks hullumas: mis mul viga on? MISMÕTTES magame me samas voodis ja joome hommikuti koos teed ja käime kinos ja väljas ja see ongi kõik?
Kuidagi meie suhe lõpuks hääbus ja rohkem ma temalt platoonilisuse kohta seletust ei saanudki, vaid selle ühe piinliku vastuse mu küsimusele, et miks me ei suudle – “Ma ei taha.”
Nüüd siis seal sünnipäeval ma vaatasin teda. Ta oli kohale tulnud oma tüdruksõbraga. Järsku ma tabasin, et issake, see tüdruk on natuke minu moodi. Blond, valjuhäälne, suur – tema küll pikkuses, mitte pindalalt. Ja ma vaatasin kalapulki nosides (seekord jäid need mulle suhu) ja mõtlesin – et mis mul siis viga oli. Mis TEMAL on ja minul pole?
See kõik oli muidgi lihtsalt üleanalüütilise naise meel, mis nii mõtles. Mul pole ta vastu mingeid tundeid enam ammu, ma isegi ei mäleta, kas ma olin temasse armunud tookord. Ta oli õudselt tore poiss, aga ju siis ikka me polnud üksteisele NEED ja see seletus peakski olema ju piisav.
Aga miskipärast pole.
Miskipärast ma IKKA mõtlesin, et miks küll ja miks mina siis teistmoodi olen. Et MIS MUL VIGA ON.
Oh, loomulikult suudan ma koostada pika nimekirja asjadest, mis mul viga on, aga mind ikkagi huvitas see vastamata küsimus selle “suhte” kontekstis.
Muidugi oleksin ma võinud näiteks tal seal sünnipäevalgi nööbist kinni võtta ja küsida, et õukle, mis sinu meelest meie vahel oli. Aga mõte sellest, et TEMA MEELEST äkki ei olnudki midagi, paneb mind ka juuksejuurteni punastama, sest see stsenaarium on üsna õõvastav. Tema vaataks mind lolli näoga, mina meenutaksin neid kordi, kui ta minu juures ööbis, tema siis mõtleks, saabuks äratundmine, et tõepoolest, olid mingid hetked ja puhkeks siis suure häälega naerma: “Issand, see polnud ju MIDAGI! Mida sina, VAESEKE, veel mõtlesid siis?!”
Nagu. Mingi. Loll.
Ma ei tea, kas see on mingi universaalne naisteprobleem? Ilmselt küll. See meeletu obsessimine kõige üle, mis on meestega seotud, eriti kui mõni mees su ellu eriti lähedale satub. Ah, ma ei tea. Ma tean, et ma tahaks teada, kuidas tema asja nägi – aga samamoodi, tegelikult, tahan ma ka teada, kuidas teised inimesed, kes on mu elus episoodiliselt osalenud, on neid asju näinud. Meie koosolemisi, lahkuminekuid, tülisid – olgu need siis mehed või naised.
Ja ÜLEÜLDSE teeb miski laps kuskil häält ja ma kahtlustan, et see on minu oma ja nüüd ma lähen ja vaatan, kellele ta seal teises toas “Oboe” ütles just.
PS! Ja kuidas nii, et Naabrinaise postituse all on vaid kolm kommentaari?!
12 thoughts on “Ühe Poisi ja lendava kalapulga juhtum”
Oeh! Minust kirjutad vä? Sest mina mõtlesin ka, et mis siis minul viga oli, et ma Tollele Poisile ei “kõlvanud”. Et miks ühel päeval öeldi, et pole õiget tunnet ja paari kuu pärast “vahetati välja” tüdruku vastu, kelle puhul tekkis küsimus “Mis temas siis erilisemat on?”. Ja lõpuks sa lepid sellega ning palju hiljem näed teda ja kehitad õlgu, kuigi mälestuste tagasopis on teadmine, et ta oli sulle kunagi kõige kallim inimene.
Tähetüdruk, sinu keiss oli vist natuke teistsugune… Sellised juhud, kus minnakse lahku ja sa täpselt ei mõista, miks, need teevad ikka palju rohkem haiget. Ühe Poisiga on pigem praeguseks jäänud mulle selline uudishimuga täidetud teadmatus, et mis, kurat, tookord ikkagi toimus…
aga vahel ju lihtsalt on nii, et tunnet ei ole. kindlasti on kõigil, vähemalt minul küll, olnud olukordi, kus no-nii-ideaalne mees tahaks koos olla, aga vot ei saa, sest sinul seda tunnet pole. nii et ehk mõtlevad ka mõned mehed, et miks just too teine mees, mitte tema. see käib ju mõlemat pidi.
Esimene reaktsioon: tahaks postitusele ja Tähetüdruku kommentaarile lihtsalt “like” vajutada. Kuna seda varianti pole, siis kommenteerin. Et nagu jah – naiste asi vist tõesti. Ma ükskord võtsin ühel sellisel obsessitud poisil nööbist kinni ja küsisin “Õukuule, mis Su meelest toimub” – suht keset selle kõige toimumist siis muide. (Eriti julge hunt, eksole!) Ja siis poiss läks lihtsa vastupanu teed ja ütles “Ei tea.” Ma siis soovisin talle päikest ja läksin koju – rind haavleid täis. Enam me ei suhelnudki ja see miski sai sekundipealt otsa.
… ja mina olen ka saanud selle vastuse, et “sa arvad, et midagi toimub või?” Oli ikka valus küll.
Jah, minu puhul oli teine lugu, aga see uue tüdruku juhtum sinu loos puudutas ka minu mõtteid. Et miks mina siis polnud nii hea ja eriline, et oleks võinud kokku jääda? Miks see järgmine, minu jaoks üsna mittemidagiütlev neiu järsku õige tunde tekitas?
Ja nagu aja, pika aja möödudes tuleb tõdeda, inimesed ja suhted ongi sellised, et sina ei pruugi mõista. Kui inimesed ise rahul ja õnnelikud on, tuleb sellega leppida, kuigi ise võiks mässata.
Ja seda ka, et sellest Õigest Tundest sain ma ka palju hiljem aru. Vahel on mõni teine tunne veel õigem, kui esialgu arvasid. Kuigi haiget teeb kah.
Mina jälle olen kuulanud mõne meestuttava hapud-viinamarjad-juttu, et tibi ikka üldse ei tea, millest ilma jäi, tema nimelt olevat NII palju parem mees naisele kui see suvaline, keda eelistati. Et KUIDAS inimene ikka nii valib. Ja ma olen tahtnud neile selle jutu peale alati mingi raske esemega pähe lüüa – et kuidas sa saad nii loll olla, et mitte aru saada, et see, kui palju sa kellelegi meeldid või kui hea sa oled, ei ole sinu, vaid selle teise inimese otsustada.
Heh, mul tekkis kohe suisa kaks kokkupuutepunkti. Võimalik, et mitte päris see, aga siiski segased lood.
Esimene siis varajasest lapsepõlvest (gümnaasium), kui umbes kolm nädalat kestis üliintensiivne “suhe”, mis sisaldas ka kolme kaunist sõna mo jaoks üsna ootamatult (temalt siis) ja mis lõppes poole sõna pealt (tema algatusel) ühel tiskol. Selgituste, põhjuste vmt-ta. Temaga ma umbes mõni aasta hiljem tegin selle õukle ka ära. Selgitust ei saanud ka siis, aga vähemasti sain koorma südamelt – mina olin teinud omalt poolt kõik, et asja selgeks saada.
Teine lugu oli aastaid hiljem, üsna sama tüüpi nagu Sul Ühe Poisiga. Ja ma olen samuti oma pead murdnud suuremateks ja väiksemateks tükkideks, üritades aru saada, et missenüüdsiisoli. Alates sellest, et kahtlustasin, et noormees on võibolla gei, kuni igat sugu jaburate teooriateni… Temalt jääb suure tõenäosusega õukle küsimata.
Jah, mina ka ei lähe vist küsima… Samas peaks ta teadma, et temast on üks lugu inspireeritud. Kui ta oleks tahtnud, oleks ta ammu ühendust võtnud… Ju ta siis ei tahtnud. (Nagu ei tahtnud suudeldagi.)
Heh, nägin ühel öösel unes korralikku seebikat ühe keskkooli aegse noormehega, kellelt jäi “õu, kuule…” küsimata ja vist siiani natuke kripeldab!
Aga miks ma seda unes nägin, sellest ei saanud ma päevi aru… kuni plahvatas! siin lugesin ja eks siis alateadvus hakkas seda asja seedima, kuni paar päeva hiljem unes välja tuli.
I’m on a mission to control your dreams!
Jätsin paar aastat tagasi ühe poisi maha, sest esialgu huvitav tüüp osutus ebaintellligentseks, nõmeda huumorimeele ja idioodi eluvaatega piripilliks (nuttis purjus peaga pidevalt). nüüd teda mõnel üritusel kuhates kardan “õuklet” nagu tuld. sest kuidas öelda inimesele, kes eal mulle halba ei tahtnud, et ma lihtsalt olin meeleheitel.