“Misasja, teil pole autot või?”
See on nii tavaline küsimus KOGU AEG ja iga kord, kui ma jälle pean seletama, miks meil autot pole, suren ma sisemiselt natuke. Nii et ma küll mõtlesin, et kirjutan kogu sellest autojamast siis, kui see läbi on, pean seda praegu tegema, sest a) ma jälle nii KOHUTAVALT vihastasin ja b) see ei saa KUNAGI läbi.
Nagu te mäletate (või kui ei mäleta, siis kohe saate teada), ostsime me märtsis uue auto. Paar aastat vana Subaru, mis sai hüüdnimeks Möirakaru, sest kohalt läks see nii hästi, et vahepeal jäid rehvid maha.
Kogu seda ilu jagus umbes kaheks nädalaks, kui ma oleksin Tartu-Tallinn maanteel peaaegu surma saanud. Ja siis selgus kohe, et mootor on perses ühe mingi praakjulla pärast ja asi läks parandusse.
6. aprillil ehk kolm kuud ja nädal aega tagasi. Kolm kuud, muide, on veerand aastat.
Mina olen isiklikult alati olnud seda meelt, et ma pigem maksan rohkem, aga ei kaota oma närvirakke. Kuna aga MINA ju polnud tehniliselt see, kes autoga tegeleb, kelle nimel see on ja kes üleüldse asjadest midagi jagab, siis leppisin Abikaasa tehtud otsusega anda auto tuttava juurde parandusse, kes võtab palju vähem tööraha. Ja kuna parandus läks esinduse andmetel maksma kuskil 1000 eurot, siis tundus tööraha kokkuhoid sellel hetkel täiesti asjaliku mõttena.
No läks siis auto parandusse. Auto, mis sai ostetud selleks, et rase naine ei peaks Traktorist sisse-välja ronima, et ta saaks viimased lõpuraseduskuud normaalselt liigelda ringi Tallinna vahel ja Tartu vahel ka. Traktoriga pikka maad ei saa sõita, sest a) see ei püsi teel ja b) see püsib teel 70 tunnikiirusega, mil lükkab sind teelt välja vihane rekkajuht.
Siis jäingi oma hiigelkõhu, jäävallide ja närvidega üksinda siia (Abikaasa oli ju tormil), kuskile liikuda ei saanud. Traktor vist sel hetkel isegi sõitis veel, nii et vähemalt oli lootus haiglast koju saada. Noh, öelgem kohe, et see haiglast kojusaamine Traktoriga oli piinavam kui sünnitus.
Auto – jätkuvalt tuttava juures paranduses. “Osad on tellitud,” ütleb ta, nimetagem teda siis näiteks Tõnniks. “Osad tulevad paari nädalaga,” ütleb ta.
Mai keskel, kui ma jälle üksi olin, kadus Tõnn täiesti. Abikaasa ei tegelenud autoga, vaid tegeles mingi vastuluure või asjaga, ja nii ma siis muudkui pommitasin Tõnni, kes ei võtnud mitte kellegi kõnesid vastu. Lõpuks, ühel kenal päeval, kui kõik söök oli kodus lõppenud, hakkasin Traktoriga poodi sõitma ja avastasin, et – oh rõõmu! – KAKS rehvi on tühjad, neist üks täiesti. Olgu öeldud, et ühe pidev tühjenemine oli Traktori puhul tavaline. Käiski nii, et esimese asjana tanklasse rehvi pumpama. Pumpasin siis NAGU MINGI LOLL kaks tundi rehve, midagi ei muutunud. Hea, et titt rahulikult toolis sel hetkel magas. Siis tuli Naabrimees, võtsime rehvi ja varurehvi kaasa, veendusime, et mõlemad on ribadeks ja lugesime päeva seitse tundi hiljem lõppenuks.
Siis helistasin Tõnnile, kelle sain imekombel kätte ja kes lubas – oh, jah, auto tuleb! Paari päeva pärast on valmis! Selleks ajaks oli ta meile seda juttu juba iga nädal ajanud.
Ja nii jätkuski. Tõnn lubab, meie ootame, mina kaotan närvi, Abikaasa küsib: “Aga mis MINA teha saan?!”, saame Tõnni kätte, selgub, et tuli vale osa ja/või osad on tollis kinni, ootame veel nädala, sama trall. Vürtsitatud vahepeal sellega, et Tõnn jälle ei võta vastu ja Abikaasa otsib teda mööda linna taga. Mina olin korduvalt valmis politseisse minema, sest raha oli ju dude kätte saanud, auto ka tema käes (väidetavalt) ja tulemust – ei miskit.
Nüüdseks, VEERAND AASTAT hiljem, on selgunud, et esimene omanik (meie oleme kolmandad) oli VIST omapäi mootorit tuuninud ja kõik need korrad, kui on Jaapanist osa tellitud, ei ole see vastanud mõõtudele, sest keegi tarkpea ongi pannud teistsuguse osa mootorisse. Osa, mida väidetavalt ei saagi mujalt kui esinduse kaudu. (Tuletan meelde, et esindus peaks siin loos olema see paha, kes võtab ilget pappi ja mida tuleks vältida.) Nii et VIST oligi nii, et Tõnn, kelle klienditeenindusoskused jätavad kahtlemata soovida, oligi tellinud omateada koguaeg õiget osa, aga õige osa ei saanudki tulla.
Ma olen vähestele inimestele nii pikalt ja pidevalt halba soovinud, kui sellele va Tõnnile. Ma ausalt olen valmis tal näo üles taguma, ta kallale koerad ässitama ja ta laiba põlema pistma õpetuseks teistele “automehhaanikutele”. Kurat, ma olen liiga vihane praegu, et aru saada, kas mehhaanik on ühe või kahe h-ga.
Eriti marru ajab see, et see auto sai ostetud JUST sel põhjusel – et MUL oleks kergem oma kõhu ja Tallinna superjääteedega ja et peamiselt oleks mul kergem lapsega. Sest meil ei ole siin jalutuskäigu kaugusel (alguses kirjutasin “jalutuskaugu käigusel”) ühtki normaalset poodi ega muud eluks hädavajalikku asutust. Ja nagu ma olen kirjeldanud, siis ühistransport on siinpool linnaotsas peamiselt selleks, et seal saaks juua ja magada. No okei, ma saan aru, et ma VÕIKSIN küll kasutada ühistransporti nagu sajad teised inimesed, kes seda (ka tittedega) pidevalt teevad, aga ma ei taha. Ei taha!
Vahepeal pakkus Tõnn mingit asendusautot (mis kah lagunes igast otsast), siis aitas isa hädast välja oma autoga, aga selle küsis ta nüüd tagasi, sest naine jäi puhkusele ja mingil põhjusel ei saa tema oma autot sel ajal kasutada. No okei, ma saan kah sellest aru, sest mul on kah praegu siuke tunne – et miks MINA ei saa OMA (mehe) autoga sõita, kui auto on ometi olemas?!
Nüüd siis läbi suure häda* saab ajutiseks kasutamiseks tagasi mehevennale laenatud Traktori, mis natuke teeb mu elu lihtsamaks, no peamiselt sellepärast, et saab jälle poes käia ja teinekord isegi vajadusel apteeki sõita. Titega. Päeval. Jah, muidugi, ma saaksin ju õhtul minna poodi, kui titt magab ja/või Abikaasa on kodus, aga no andke andeks, need on mu päeva AINSAD vabad tunnid, mida ma niigi sisustan tavaliselt toidutegemise või pesupesemisega ja ülejäänud aja kurdan internetis oma rasket elu. Mul pole mingit HUVI hakata rändama trollide ja bussidega mööda ilma ringi, lihtsalt selleks, et saada päts saiba.
Sest MIKS ma ei saa autoga sõita, kui auto on ju ometi olemas!? MISMÕTTES ei suudeta esimese või äärmisel juhul teise korraga tellida ära õige osa ja/või teha KOHE järeldused, et Tõnn on ebaadekvaatne seda autot parandama ja tellida kohast, kust tuleb kindlasti õige asi? Ma saan aru küll, et SEL HETKEL me ju uskusime temast parimat ja iga kord oli lootus, et see on viimane jama, aga no mingil hetkel peab KEEGI (soovitavalt Abikaasa või SAS Red Troops) midagi tegema ja see vend võiks saada füüsilise noomituse või VÄHEMALT võiks liikumatu auto saada liigutatud kohta, kus keegi päriselt teda parandaks**.
Peamiselt ei ärritagi mind kogu see poevärk, see on täitsa lahendatav. Mind ärritab see, et ma olen aheldatud selle plekk-kasti külge, mille kolme kilomeetri raadiuses, mille ma olen titega valmis päeval kõndima (sest ta ju ei maga vankris enam ja söögiaegade vahepeale peaks käik mahtuma, ehk kaks tundi on selleks), asuvad massaažisalong, kaks tööliskohvikut, kulinaariakauplus, kus müüakse saiakesi, arvutiremonditöökoda ja sadatuhat kioski, kus müüakse Ace’i ja sidemeid, aga mitte näiteks ajalehti. Rääkimata sellest, et reaalselt ei saagi ma nii kaugele jalutada (Selver on ka vist mingi kolm pool kilti meist), sest kui titt hakkab nutma, siis ma ju ei saa enne edasi minna, kui ta on maha rahunenud ja kui keegi on näinud, kuidas kihutavad siinkandis need sajad rekkad, mis seda tänavat mõõdavad, siis MINA KA EI MAGAKS, olgugi ma vankris.
Ja mind ärritab, et ma ei saagi siit kuhugi. Näiteks on üks kooliaegne parim sõbrants üle kolme aasta Eestis (loe: Tartus) ja ma EI SAA minna temaga kohtuma. Või näiteks Saaremaal oodatakse meid pikisilmi, aga ma EI SAA minna sinna. Rääkimata folgist ja rambist ja sibulateest ja ÜLEÜLDSE POLE MA JÕUDNUD SEL AASTAL ISEGI UJUMA. Nii et mis rõõm on mul lõpuks sellest autost, kui see jõuludeks korda saab? Suvi on igal juhul perses ja neid närvirakke ja röövitud kodurahu ei anna ju mitte keegi tagasi.
Nii et jah. MEIL POLE IKKA VEEL AUTOT. Please stop asking. Ja kui keegi teab viisi, kuidas sõidukeis sageli mittemagava titega reisida kõikjale (soovitavalt kahe tunniga, sest ma olen juba kirjutanud oma vastumeelsusest avalikus kohas imetamise suhtes), siis palun sellest lahkesti teada anda.
Pfft.
—
*Sest ka tema jäi oma tööautost ilma ja mäletatavasti olin mina ju tema vana auto roolis, kui see ribadeks sõideti, nii et mõneti on täitsa aus, et ta nüüd meie (vanaga) sõidab.
**Oeh, mul on tunne, et ma pean koguaeg ette ja taha vabandama oma blogis, et keegi jumala eest valesti aru ei saaks või et ei tekiks seda sarjab-selja-taga-efekti. Jah, Abikaasa on jõudumööda (ta oli siiski kuu või poolteist järjest metsas praktiliselt) asjaga tegelenud ja erinevalt minust, kelle tuttav Tõnn EI ole, suhtleb tema siiski Tõnniga mõnevõrra poliitiliselt korrektsemalt. Erinevalt minust, kes on juba viis erinevat mõrvastsenaariumi valmis mõelnud. Abikaasa nimelt arvab, et mõrv ei lahendaks midagi. I BEG TO DIFFER.
18 thoughts on “heaoluühiskonna mured”
hm. ilma autota JA lapsega saab siin linnaosas küll hakkama, mujal on keerulisem. ühistransas (trammis) sõidab ka siiski 99% normaalseid inimesi – vähemalt nendes, millega mina liigun. trammi peale aidatakse käru ja maha ka. kesklinnas mitte, seal tuli kõhukotiga käia. poed.. Selverisse ja Maximasse mõlemisse on alla 3km teilt, Grossi ja Säästukasse seega vähem 🙂 Maximasse peab jalutama mööda teeääri (ja siin on liiklus küll oluliselt vaiksemaks jäänud nüüd, kui Koplis pole oluliselt aktiivset sadamat), Selverisse saab läbi pargi-Stromka-väiketänavate. Rahu pood on ka täiesti pädev, kuigi natuke kallim. R-kiosk on Maleva peatuses olemas (sealt saab lehti).
mis veel. ujuda saab Stomkal ja pikema jalutustee kaugusel Pikakaril. ei, need ei ole mingid õudsad kohad, täiesti toredad rannad oma kohatise väga laheda permakultuuriga 🙂
kaugemale liikumiseks on muidugi auto hirmus mugav. aga lõppeks, olen tähele pannud, kui on väga vaja, siis on ka olemas a) mõni sõber, kellelt saab või b) kodumaised odavad autolaenutused.
jõudu!
On muide nii mehaanik kui mehhaanik, ehkki ühe h-ga varianti kasutatakse sagedamini. Mulle meeldib -hhaanik, nende õhhhhide pärast.
oi appi….esimene mõte: sa, Daki, oled ikka üks Väga Leplik Naisterahvas 🙂
Me ostsime ka auto just selleks, et kui titt tuleb, siis on olemas…kuu aega enne lapse sündi. Ma oleks ise ilmelt maailmalõpu kodus korraldanud, kui oleks selgunud, et auto on teadmata ajaks paranduses…huhh. Ja marssinud parandusmehe juurde koju ja nõudnud raha tagasi ja autot ka ja vastasel korral ähvardanud kõik seal segi peksta. Viimase peal raseda naise õigus (irw) hullunult käituda.
Ja Ette maksta paranduse eest, kus mingit garanti ei saa…maiteanoh. Ma olen muidugi ka paadunud paranoik kõigis tehnika korrasolekuga seotud asjades.
Meil autoga ka aegajalt juhtub mingi väike jama ja siis on abikaas (sest tema neid asju ajab) võtnud paarist-kolmest kohast hinnapakkumise ja et kui kiiresti jutule võetakse. Aga asjaajamise ja kiiruse poolelt on esindus kõige lollikindlam (me sehvtitame VW esindusega). Isal mul seevastu ühes teises autoparanduskohas püsikliendi staatus ja saab kvaliteetse teenuse ja vahel ka hinnaalandust tänu sellele.
Üldse ei taha targutada, vaid lihtsalt oma kogemust jagada, et mina hakkasin oma üle 15 aastase vanurigagi esinduses käima. Algul oli piinlik küll sellega sinna minna, aga nende suhtumine minusse, kui vähemalt aasta staar-klienti pühkis selle minema. Lisaks see, et nad teevad alati õiget asja ja kui oled aja kinni pannud, siis sisuliselt loetud tundidega. Nende tööraha vanadele autodele on tavalisest remondist alati 20-30% soodsam ja tööAEG, mille eest raha küsitakse, on minimaalne. Sest neil on absoluutselt iga tegevuse jaoks nö protsessijoonis ja standard olemas, mis viib iga remondi ajakulu täielikult miinimumini (seega ka tööraha on täitsa talutav). Need isehakanud remonditöökojad ei oma spetsiifilisi tööriistu ega teadmisi erinevate autode lahti võtmise kohta. Kindlasti on nad pädevad palju asju tegema, kuid vana ja ikka väikest viisi laguneva auto omanikuna olen liiga tihti pärast kannatama pidanud. Kuna ma ei taha iga kord peale remondiskäimist kapoti all uurima hakata, kas nad ikka näiteks pärast lambipirni vahetust ka klaasipesuvedeliku paagi tagasi paigutasid, või ununes see kuumenevale mootorile, kus mingi aja möödudes see plastikkanister paratamatult suitsema hakkab (jah, nii juhtus), olin pärast esimest esinduses käiku täiesti veendunud, et nii jääb ka edaspidi. Siiani olen käinud kolm korda ja ainult väga positiivsed elamused. Elkes ehk Toyotas siis. Niiet esindused ruulivad!
(Kuigi jaa, klaasipühkijate mootori eest ma maksin igal juhul ennem 35€ lammaris kui 370€ esinduses, kuid vähemalt nende diagnostika ütles 100% ära, et viga on kindlasti pühkijate mootoris.)
Koli Tartusse ja Su automure on lahendatud (autot pole vaja). Saad jalutades oma figuuri kah tagasi vormi. 🙂
Meie pere on elanud Nõmmel juba mitmeid põlvkondi. Nõmmel ei ole ka mingit tihedat kaubandust, Nõmme keskuses on, aga väiksemad poed on kõik ära kadunud, mis minu lapsepõlves veel kõik eksisteerisid. Minu igapäevane kärutamine ongi poodi ja tagasi ning olen sellega nii harjunud.
Minu vanaema käis Kadaka külas (praegune Mustamäe tägumine ots) omal ajal talust piima ja liha ostmas, Liiva ladudest tõi aiakäruga (4 km kauguselt) sügiseti kapsaid ja kartuleid. Tal oli pikk ja õnnelik elu ning oma elu jooksul ei istunud ta ühtegi korda autorooli.
Küsimus on selles, mida pidada normaalseks ja mida luksuseks. Mina pean luksuseks seda, et mul on auto ja kui seda parasjagu ei ole, siis ajan asju muid teid pidi.
Mõtle pigem nii, et sa lähed ja teed seda, mida sa tahad ja just siis, kui tahad ja takistused saavad tulla ainult sinust enesest.
Tead, Tartusse sõtimiseks on vaja ainult mõtet ja raha. Mina mõtlesin esmaspäeval, et läheks Tartusse sõbannale külla, sõitsin teisipäeva varahommikul rongiga sinna ja tulin eile tagasi ka rongiga. Rongis on täitsa normaalne titaga, seal oli ka teisi titemammasid. Reis on pikk ainult minu jaoks, titele on ju ükskõik, kus magada või kiunuda.
Mina müüsin oma buumi ajal 95 000 kr eest ostetud ja mõne aasta jooksul mitmekümne tuhande krooni eest remonditud Fordi hiljuti maha 1000 euroga, kuna see oli lihtsalt nii pagana katki… Kallis õppetund, aga ise olin ostes täielik blondiin ega lasknud ülevaatust teha :S. Nii, nüüd unustan kogu selle pasa uuesti ära, et mitte närvi minna! 🙂
Nagu ma FBs juba ütlesin, et jah, muidugi SAAB hakkama, ma olen eluaeg saanud. Aga point on selles, et normaalne liikumisvõimalus oli siia kolimise eelduseks. Kui ma oleks teadnud, et nii läheb, siis oleksin ma a) mitte kolinud ja jäänudki Tartusse või b) oma sünnitusrahade eest auto ostnud. Selles kogu point ongi, et ma ei oleks vihane, kui mul poleks algusest peale autot olnud ja/või ma oleksin pidanudki sellega arvestama. Ei, point on ju selles, et auto on, sai muretsetud peamiselt just kõige selle pärast ja nüüd IKKA on mingi jama ja KUID järjest. See ajab närvi.
Pilleriin, mõõtsin praegu üle – kõik nimetet poed on 2,5 km kaugusel. Edasi-tagasi 5 km, mis on tõesti normaalsel kõndimiskiirusel tund aega. Aga tuleb arvestada takistustega…
Ja kõige selle lõpetuseks – peamiselt on nii, et reisimine on üldse suur närvihunnik minu jaoks PRAEGU. Mul on vaja teatud tingimusi, et ma ei läheks ise lolliks. Titt muidugi ongi peamiselt rahulik (ja nutab oma stressi õhtul välja), aga kui mina olen kõrval närvis, siis… no nii ei saa ju. St saab, aga ma pean natuke harjuma ja ISEEND mugavamalt tundma.
Eks muidugi, kui häda on käes, saab kõik tehtud. Ju siis pole piisavalt suur häda veel…
Pealegi, minu jaoks on poes käimise eelduseks, et on koht, kus on nt kappareid, Somersby siidrit, kassidele pärlliiva ja kollast Fiskarsi kodukasside toitu, kookospiima ja muud taolist… Ehk et ma ei taha poest saada ainult hädavajalikku, ma tahan saada seda, mida ma tahan saada:)
Variant 1. Sõida trammiga.
Variant 2. Osta bazooka.
Heh, nii naljakas, lugejad jagunevad kaheks. Esimesed arvavad, et viga on mu suhtumises, teised, et ikka autokutis ka. Eks ole tõde vist ühes kui teises. Triangel, Koplit ma tõesti ei ARMASTA, ma peamiselt talun seda ja tunnistan, et sel on omad momendid. Tallinnat ma ka ei ARMASTA, kuigi siin poleks viga, kui ühed või teised tingimused täidetud saaks. (Ka Tartus peavad siiski mõned tingimused olema täidetud, et mul oleks seal hea, kuigi seal on need tingimused vähempretensioonikad.) Ma oleksin vabalt nõus Koplis elama, kui tegu oleks MINU elukohaga või siis MINU valitud üürikaga näiteks. Ma ei tea, paljud teist on elanud kohtades, kus pole neil olnud mingit sõnaõigust valikul? See on üsna frustreeriv. Lisaks tuletan meelde, et ma tulin siia abikaasa pärast, mitte enda pärast, ka seda okast on raske välja tõmmata. Pluss pealkirjaga ma ju vihjasin, et ma saan ratsionaalselt aru küll, et see on pigem pseudoprobleem, et Aafrika nälgivad lapsed jne.
Catalina, ma muide saatsingi ükskord väga peenelt sõnastatud sõnumi Tõnnile, et MISMÕTTES nädal aega tagasi sünnitanud naine istub katki läinud vana auto juures, toit on kapist otsas ja vend, kes lubas juba mitu nädalat autot, lihtsalt EI VÕTA vastu.
A noh, praegu on osa esindusest tellitud ja kuigi mul pole erilist usku, et SEL KORRAL tuleb õige osa, ei saa ju enam mitte midagi teha. Ainult vihane olla, kuni olukord laheneb. Või osta.ee-st bazookasid otsides.
Mnjaa. Pole vist mõtet targutada mida oleks võinud teisiti teha või kuidas Sa peaksid praegu hakkama saama (sest Sa ju saad, aga mitte nii nagu Sina tahad). Hale hakkab Sinust seda kirjutist lugedes ja peamiselt Abikaasa pärast.
Müts maha Sinu kannatlikkuse ees! Ma ei kujuta ette, et ma eales ootaksin autot parandusest kolm kuud ja midagi kardinaalset selle situatsiooni muutmiseks ette ei võtaks. Whoa! Peale remondimehe oleks kahe nädala jooksul Catalina kirjeldatud viisil (tegelikult hullemini) oma osa ka Abikaasa saanud (minu puhul).
Mul on õnneks vend. Hoiab mu auto korras ka siis kui ma Soomes sellega elan :D, aga noh, eks ma olen talle ka pisarates stseene teinud vajadusel.
Ega polegi muud Öelda, kui et Daki lihtsat ei armasta ei Tallinnat ega ei Koplit ja kOik,mis sellega seostub, on halb. Nii et enne kui Daki siit ara ei koli, siis ei ole oodata ka muutusi suhtumises.
Aga mul siuke primitiivne küsimus – kas sa selleks ajaks, kunii viisakal moel sõitvat autot ei ole, ei saaks Tartusse suvepagendusse tulla/minna? Siin on kõik kohad kärutuskaugusel ja Emajõgi on täitsa ujumiskõlbulik ka.Folk on ka lähemal.
Ja siis see asi et – kas on Päris Kindel, et te selle va automehe käest raha+autot kätte ei saa? Et nii ühte kui teist natuke kindlamasse kohta viia näiteks.
Ma hakkasin mõtlema, et väikese tita emale andestatakse ikka ka paljud hullused ja hullu (teine välde) moodi käitumised. Kui ta suudab tõestada – ja millal titemammad ei suuda – et ta on hullunud tite heaolu (puuduse) pärast. Ja ema närvid on tite heaoluga teadupärast otseselt seotud. Seda võiks siis ennast muretult tundvale autotõnnile öelda. Vaaaaikselt ja natuke ähvardavalt, eksole.
Kui terves riigis ei ole ühte konkreetset varuosa (isegi esinduses on tellimisaeg 2-3 nädalat), siis ei saa ju teatud punktist enam edasi minna? Kuna tegemist on suhteliselt lihtsate ja labaste jubinatega, siis kes oleks võinud seda teada, et isegi Jaapani autodele spetsialiseeritud firmad ei suuda õiget asja? tagantjärele tarkus on kõigest kogemus, millest õppida järgmisteks kordadeks.
Kas peen sõnum sisaldas fotosid automehhaanikujäänustest peale meeleheitele viidud titemammade rünnakuid? 😛
Ma ilmseks väuksuks su suhtumise peale, kui sa elaks väga väikeses külakeses, kus kehvema kiviviske kaugusel oleks kõik poed ja haigemajad ja kultuuriasutused ja kui see auto ega parandus mitte midagi ei maksaks. Aga lugu vist natuke teisiti on.
Ehk need imeosad siiski tulevad. Usk, lootus ja armastus on alati (vahel?) kasulikud asjad.
Linnasõitudeks on tegelikult takso odavam kui auto omamine (kui arvestada lisaks kütusele ka kindlustust, remonte-hooldust, õli, aknapesuvedelikku, rehvivahetust, lõppkokkuvõttes ka ostumaksumust…).
Takso ei saa olla odavam, sest takso käitamisel on täpselt samad kulud ja lisaks taksojuhi palkning firma kasum. Kõik selle maksab kinni sõitja. Kui sõitmist on väga harva, siis ehk jah on mõistlikum taksoga liigelda. Igapäevaselt aga kindlasti mitte.