Üsna sageli toimub meil õhtuti kodus selline dialoog.
“Jälle sa paned selle öösärgi selga.”
“Sa ju TEAD, et ma magan öösärgiga.”
“Aga MIKS?!”
“Sest nii on MUGAV. CAPS LOCK.”
“MITTE KEEGI, caps lock, ei maga öösärgiga.”
“Kõik magavad öösärgiga. Ahjaa. KÕIK. Caps lock.”
“Mitte ükski naine ei maga öösärgiga. Kõik magavad alasti.”
“Kes kõik? Ütle palun protsentuaalselt, mitu sinu endist naist on maganud alasti.”
“100 protsenti.”
“No ja mina ju ei maga.”
“Sellepärast ongi 100 protsenti. Sa pole ju endine naine.”
Siis ma olen naernud natuke aega, pannud öösärgi selga ja jäänud mõttesse, et kas ma tõesti olen mingi ebard oma öösärkide ja tuduriietega.
Tähendab, mul on ebamugav alasti magada. Kõik need kehaosad, mis võibolla teistel on pringid ja ühes tükis ja ei voola liigutamisel edasi-tagasi, on minul, noh, mitmes tükis ja voolavad liigutamisel edasi-tagasi. Lisaks jäävad rinnad igale poole ette. Aga peamiselt ei meeldi mulle, kui mul öösel paljas peff teki alt välja piilub, isegi kui kedagi pole piilumas.
Ja kui ma hakkasin mõtlema selle alasti magamise kombe üle, siis jõudsin ma järeldusele, et seda saavad teha inimesed vaid teatud lühikesel eluperioodil. Siis, kui nad ENAM ei ela vanematega ja kui nad JUBA ei ela lastega (ja hoolt vajava vanaemaga näiteks).
Ja siis, kui ma veel mõtlesin, sain ma aru, et väga paljud inimesed elavad tegelikult ju algusest saadik nii, et neil on oma tuba, oma privaatruum ja nad saavadki olal harjunud alasti magama üsna väiksest peale.
Meil oli küll ruutmeetritelt suur korter, aga trikk oli selles, et toad olid läbikäidavad, lisaks magasime me õega samas toas suurema osa ajast ja üleüldse tekib inimesel, eriti noorel tütarlapsel, ilmselt mingil hetkel häbelikkus alasti magamise suhtes, eriti juhul, kui koos elavad mitu põlvkonda ja eriti juhul, kui ärgatakse äratamise, mitte iseseisvalt äratuskella peale. Võibolla perekondades, kus lastel on toad eraldi ja hommikul kohtutakse duši all käinute ja riietatutena hommikusöögilauas, seda hetke ei tekigi, et peaks nagu häbenema või. Või et pole päriselt privaatruumi, isegi kui sa ukse kinni paned ja tead, et enne hommikut keegi sisse ei astu.
Lisaks läks mööda minu jaoks alasti magamisega alustamise hetk ka iseseisva elu algusega, sest ma olen suure osa noorurielust elanud koos korterinaabritega, kes on olnud enamasti naissoost, aga Andris oli, ma olen üsna kindel, siiski näiteks meessoost. Ja no kui õhtul on vaja veel ringi töllata mööda elamist, juua teed või veini, pesta hambaid, teha üks suits, süüa võikut, pesta veel hambaid ja alles siis voodisse vajuda, siis millal täpselt see alasti võtmise moment tekib? Ma nagu pole viitsinud. Palju lihtsam on ringi töllata selliste riietega, mis on piisavalt aktseptaablid kellegagi koridoris või köögis kokku juhtumiseks.
No ja siis, kui tekkis paarisuhtehetk ja omaette elamised, siis olid harjumused juba parandamatult sisse juurdunud. No mulle MEELDIVAD maikad ja lühkarid või öösärgid või suured T-särgid või meeste triiksärgid või pidžaamad. Nii on mõnus ja mugav ja kuigi nüüd puudub hüpoteetiline vanaisa (hahhaa, jube hea punkbändi nimi oleks ju: Hüpoteetiline Vanaisa), kes võiks sisse astuda tuppa hetkel kui ma õndsalt magan, tekk pefilt ära vajunud, on see tunne ikkagi jäänud. Ja no vähe pole siis olnud kordi, kui mehevend või äiapapa ukse taha satuvad, kui mina magamisega tegelen.
Riietes, õnneks.
Ja asi polegi selles, et keegi nagu tahaks privaatruumi tungida või nii, endal on kuidagi eba olla teises toas, kui pead hakkama riideid selga sahmima.
(See muidugi pole takistanud mul näiteks kaks korda Naabrimeest traumeerimast, kes on õndsas teadmatuses ukse taha tulnud, üldse mitte arvestades, et nii nagu ma pesus-maikas tõusen, nii ma ka teinekord ringi asjatama jään. Ma väga palun vabandust, loodetavasti pole psüühilised traumad sellest igavesed.)
No ja nüüd ju on veel väike inimene ka lisaks, kelle ees kindlasti ei peaks midagi häbenema, juhul kui ma oleks alastimagaja, aga mingist hetkest ilmselt hakkaks tema häbenema. (Mind you, minu selles stsenaariumis jagame me seda ühte kümneruudust magamistuba ELU LÕPUNI fakit.)
Aga mitte vinguda ei tahtnud ma, vaid küsida auditooriumi käest, et kui palju on teie hulgas alastimagajaid? No lihtsalt selleks, et lahendada see sajaprotsendi dispuut. Ma panen polli kah siia otsa, et paljud teist alasti magavad? Kuidas selline harjumus alguse saab? Kas ja kuidas lahendatakse see küsimus sel juhul, kui elupinda jagatakse teiste põlvkondadega? Ma saan aru, et see on igaühe eelistuste ja mugavuse küsimus ja et kõigil pole siukseid lendlevaid kehaosi nagu mul, aga mind huvitab just see logistika. (Mitte kehaosade logistika. Ikka see logistika, et kuidas inimesed oma alasti asukohti tubades asetavad, kui seal on ka teised inimesed, kes seda alastust mitte nägema ei pea.)
49 thoughts on “magamisest… aga alasti”
mina magan alasti. see on tingitud suisa hädavajadusest, sest arvestades seda, kui palju ma suudan öö jooksul magades niheleda, siis ilmselt kägistaksin ma end seljasolevate riietega lihtsalt ära. aga see alasti magamise komme on mul alles viimaste aastatega tekkinud – ma lihtsalt ei talunud enam ühel hetkel, kui magades riided seljas on.
Alasti ja sama, mis Klari – ma lihtsalt ei talu, kui magades miski seljas on. Olen tähele pannud, et see on seotud mu meeleseisundiga. Kui parasjagu depressiivne faas on, siis ma ei talu ka ärkvel olles riides olemist. Võin tõsiselt vihastada ja karjuda pükste peale, sest NEED ON EBAMUGAVAD, RSK!
Aga alasti magamine… ma ei mäleta, millal see alguse sai, aga ma magan ilma igasuguse häbitundeta alasti igal pool. Noh, võõramate inimeste käest enne küsin, et ega neid ei häiri, kui ma… Mul on ilmselt see privaatsuspiir märkimisväärselt kaugemal ka, kui Sul 🙂
Seljas öösärk või T-särk ja aluspüksid.
Alasti vaid väga harva ja kindlasti ainult suvel … Talvel panen veel sokid jalga ja salli kaela …
Sophie “Talvel panen veel sokid jalga ja salli kaela” 😀
Kunagi oli Prantsa mingis kanalis terve debatt teemal seksikad ööriided naisele. Saatesse oli toodud kolm paarikest, kes omavahel just ööriiete pärast nagistasid. Ja siis toimus nn. transformation. Naine enne ja pärast “seksistamist” – kui alguses olid siuksed super nunnud pehmed pidzhaamad ja SOKID!, siis peale stilisti käe alt tulemist olid mingid sulekestega höljuvad diivad. Neil naistel oli näost näha, et koos tranformatsiooniga oli neil tekkinud totaalne köhuvalu…Mitte keegi neist ei tundnud end hästi-seksikalt-mugavalt (vöimalik muidugi, et 100-pealine stuudiopublik ja 50 prozhektorit ja kaamerat tegid oma töö)
Aga et siis ööriided vöi? Mina olen ikka parandamatu snoopy-särkide ja shortside fänn. Kui muidu ei saa hello kitty-ga eputada, siis tuttu minnes küll.
Hääd ööd!
kui veel vanematekodus elasin, ei maganud kunagi alasti, ei tulnud pähegi. no me jagasime õega tuba ka. kusjuures ma ei mäleta, MILLEGA ma siis täpselt magasin, kõige tõenäolisemalt mingite mugavate koduriietega, mida ma ei viitsinudki seljast ära võtta. ilmselt tollal oli veel mõni öösärk või pidžaama ka kapis olemas.
ülikooliajal tekkis esimene tõsisem suhe ja noh, kuna voodisse minekule eelnes ikka riiete seljast koorimine teadagi mis põhjusel, siis pärast midagi selga toppima küll ei hakanud. ühesõnaga kui mees oli voodis, magasin alati alasti. samas tartus, kus jagasin korterit ja ka tuba, samuti hiljem tallinnas ja alguses londonis, alati korterinaabritega ja läbikäidavas toas, siis magasin riietega. mul olid mugavad koduriided, pikad püksid võtsin ikka ööseks ära, aga pluus jäi samaks, mul pole enam aastaid ühki spets magamisriiet olnud.
ühesõnaga mehega alasti, korterinaabritega rietega 😛 ahjaa, ja muidugi talvel, kui elamine külm on, siis hoian ka riided puhtpraktilistel põhjustel seljas.
pärast elleni sündi pidin paraku ümber harjuma, lekkivad rinnad polnud just parimad voodikaaslased. nüüd, kus karl on 11-kuune, võin lõpuks jälle alasti magamist harrastada, miski ei leki kuskilt. samas pesus magamise komme on nüüd sisse harjunud, ellen ju on juba suurem ja lapsed magavad meie toas… õigemini hetkel küll mitte, me ju kolisime oma magamise ajutiselt elutuppa…
aga me saame õige varsti üle peaaegu kolme aasta oma magamistoa lastevabaks ja enda valdusse, äkki siis harjume jälle alasti magama 😀
Alati ööpesus. Talvel veel muidugi ka soojades öösokkides. Esiteks olen ma alati kylmavares olnud ja teiseks -no ei meeldi mulle alasti magada. Ei meeldi. Seega, Daki – sa pole kohe kindlasti mitte üksi:)
öösärgis, alati. Paljalt magamise periood jäi kahekesi elamise aega aga kui juba on natuke suuremad lapsed, siis minu meelest on imelik paljalt kodus kooserdada. Kuigi samas käiakse ju ka peredega saunas.. meie ei käi.
ja minu meelest ööriiete pehme puuvillane on naha vastas palju mõnusam, kui voodipesu linane alasti keha vastas.
kõik oleneb ju sellest, kas enne magama jäämist riided seljast kisutakse või mitte. kui kisutakse, siis järelikult jäid nad ette… ja voodipesu võib ka puuvillane olla.
Talvel pidźaama ja villased sokid :), suvel ilus öösärk. Vahel ka suur t-särk, kui väljas on jahe ja mul aken lahti. Nimelt ma olen kohutav külmavares ja kondikad on mu õlavõõtme õrnaks teinud. Piisab pisikesest tuulest ja mul on lihasevalud kallal.
Alasti eriti ei meeldi magada, sest ikka on mõni koht, mis teki alt väljas ja külmetab.
Nii ilusaid öösärke tehakse ju 🙂
Üksi olles magan suht samas kostüümis kui Daki: maika ja lühkarid, mõnus pehme flanellpidzaama, öösärk… Aga kui voodisse satub ka mõni vastassoost kodanik siis enamasti alasti, kui ise end lahti ei riieta siis mingil hetkel tehakse seda ju niikuinii 😛
Ha, nii äge:) Jumal tänatud, et on ikka nii, nagu ma arvasin – et inimesi on igasuguseid. Noh, meil see diskussioon saabki tavaliselt alguse sellest, kui ma tahan pärast, khm, riiete ärakoorimist nad tagasi selga panna. Et sellest ei saada üldse aru. Noh, eks ta sel hetkel on natuke siuke… nagu tundetu või? Mulle meenub, et kunagi keegi rääkis, et tema jaoks on tundetu pärast seksi otse duši alla joosta, sellest peaks eraldi kirjutama kunagi…
Ühesõnaga, aga VÕIBOLLA ongi asi hoopis selles, et mul on mingid kehaissued olnud koguaeg ja nüüd, kui mul neid eriti pole, siis on juba harjumus sees? Hm.
Mina magan ka alati öösärgiga või pidžaamaga, vahel ka suure T-särgiga. Mul peab midagi öösel ümber olema, ööriided ja teek mõlemad. Siis on kuidagi kindlam, see on nagu kaitsekilp. Alasti oskan magada ainult kaisus.
mul on ka midagi alati seljas. talvel on ka sokid veel jalas 😛 . ma ei suuda alasti magama jääda. ma ei tea isegi, millest see tuleb. aga kui on seljas mingi eriti nunnu (jah, nunnu .. tead küll.. pehme ja ilusa pildiga jm 😀 ) ööriietus, siis on uinudes naeratus näol.
ca 2 aastat on mul ka poiss kaisus olnud ja temaga koos oleks kuidagi eriti wierd alasti magada. nagu mingi pervo ema või nii 😀 .
aaa… ja lisan veel selle, et mul peab alati ka tekk või vähemalt tekikott peal olema. ma ei suuda ka ilma tekita magada. suvel on see tüütu. talvel paksu ja raske teki all on uni parem. eriti hea on jahedas toas magada mitme teki raskuse all. ok, lõpetan nüüd. endal hakkas ka imelik.
Pirtsu, ma olen täiega sinuga ühel nõul – tekk peab olema! Ilma on väga haige. Ja KUI suur on su voodi, et te sinna ära mahute? Me päeval magame koos, öösel ei tuleks sellest midagi välja, ilmselt oleks Abikaasa see, kes voodist välja kopsataks.
kui magan abikaasaga, siis alasti. kui üksi, siis riietega. nii et kui sa abikaasa käest küsid, siis ta ütleb sulle, et ma magan 100% alasti. aga kui minu käest küsid, siis ma ütlen, et vahel nii, vahel naa =)
Ah, Mann, selles ilmselt ongi asi!
Pirtsu, ma ei mõelnudki laps kaisus. Ikka mehe kaisus, enne ja pärast seda 😀
Kindlasti riietega (suvalistega), sest mul on pidevalt külm ja mehel 6nnestub öösel tekk/tekid kuidagi mitu tiiru oma jala ümber keerutada v6i lihtsalt ennast nendele peale keerata…
Kuidas kunagi.
Magan vist 60% ajast öösärgis, sest niimoodi on mugavam. Esiteks ei teki siis ise meest kaissu võttes või kaisus olles seda “kaks paljast ihu vastamisi tekitab HIGI!”-efekti. See tekib isegi talvel – kui kaks paljast ihu vastamisi on, siis tekib ihude vahele sihuke niiske kiht ja kui see kiht on tekkinud ja siis ennast natuke liigutad, läheb õhk vahele ja hakkab külm. Teiseks on öösärgiga lihtne hommikul kempsu tuiata. Teistel inimestel on selle jaoks ilmselt hommikumantlid, minu viimase hommikumantli sõi mu koer paar aastat tagasi ära ja uut pole mul olnud aega-viitsimist osta.
Kui ma üksi uinun, siis suvel paljalt, talvel külma tõttu öösärgis ja sokkides. Peale seksi jään mõnikord paljalt magama.
Omalajal sai ikka magamisriietega magatud ja mitte mingisugust alastust:) Seda ei tulnud mitte mingil juhul ette kuna me elasime suure perena koos. Hiljem kui sai oma maja soetatud siis ka ei maganud ma ilma öö riieteta, kuna kunagi ei teadnud kes sisse astub. ( Mulle tundus , et seal ei teadnud keegi mida tähendab koputamine) Nüüd kui ma elan juba 12 aastat oma elu (oma mehega) ei maga ma ikka alasti. See juba nagu harjumus paraku.Nii, et ma arvan kui sa magad ööriietes siis selles ei ole mitte midagi imeliku. Edu sulle 🙂
Täiesti kuidas juhtub ja kuidas tuju on! Ilmselt ka see et kui külm mul on enne magama minekut (olenemata aastaajast)! Eile näietks pealtpoolt kõrvuni ja altpoolt kandadeni kalekirjakute ja kõhutaskuga nightie… täna äkki mitte midagi…
Oma magamistuba on meil küll, aga peninukid armastavad uksega teha just nii nagu NEMAD arvavad, hoolimata minu peffist…. selleks tarbeks on hommikumanetel alati varnast võtta – no ja neid on mul igas pikkuses ja igas raskusastmes!
Tütarlapseeas kodus elades oli öösärk ikka üks MUST BE! Aga vaat pidzhaamaga (ehk siis igast PYKSTEGA) magamist ei ole mina veel ära õppinud. Olgu öösärk kuitahes pikk, hommikuks on ta ikka ümber kaela ja see niinimetatud pöff, ehk teisisõnu sääskede aerodroom ikka paljas.
Nüüd niimodi asjade ja ööpesu üle järgi mõeldes on vist nii, et kui mina esimesena voodisse lähen ja seal veel raamatut loen, siis on mingisugune ööriietus teretulnud, sest abikaas ja koerad käivad uksest sisse-välja nagu tahavad. Samas ei arva ma et mu 23-aastasel pojal poleks ilusamaid tisse vaadelda kui oma vana ema omad, ei taha ju teisele viimaseks veerandsajaks kompleksi tekitada. Kui aga mina olen see viimane, kes peale keskööd pimedasse magamistuppa hiilib, siis pole pahatihti küll viitsimist mingit ööriietust otsida – riided maha ja põrandale (ehk pessu) ja linade vahele – mis muideks on satiini ja puuvillase segu ja üldse mitte kare linane – silejahe hoopis!
Lohvakad t-särgid on minu ööriietus. Vanematekodus jagasin nelja vennaga tuba ja siis oleks natuke jama olnud alasti magada. Alasti magamise periood oli siis, kui enne mehele minemist ja pärast vanemate juurest uttu tõmbamist natuke aega üksi elasin. Mehega koos ei saa küll alasti magada. Sellesama higi pärast, mida Nirtigi kirub. Ma lihtsalt ei kannata mingit kaisukleepekat. Kuna mina olen külmavares ja tema kuumavereline, on meil ka eraldi tekid. Erineva paksusega. Küsisin just järgi ka, minu mehe arvates ei ole tundetu, kui pärast seksi särk tagasi selga panna 😀
Peale oma toa saamist hakkasin alastimagajaks. Mitte miski ei poo ega kägista sind öösel. Kuigi tekk on jah kohustuslik. Midagi rasket peab peale vajuma.
Alasti käimise piirid. Kuna mu korterinaaber magab 99% päevadest kauem kui mina, saan näiteks käia köögis alasti kohvi tegemas hommikuti või muna praadimas. Pimedatel hommikutel tõmban küll kardinad ette 😀
Külas olles ja vanemate juures magan alukate ja särgi väel. Sõprade juures kuidas kunagi. Boonustega sõbra juures ikkagi alasti. Mingi boonus peab ju olema 🙂
alati riietega. ja pikkade käistega särgiga kohe kindlalt. nii sooja ilma pole meie kliimas olemas, et mul öösel külm ei hakkak. mul hakkab väsinuna raudselt külm ja öösel väga külm. ma üldse ei mõistagi kellele need õhulised õlapaeltega öösärgikesed tehtud on. mees võib mul lina peal paljalt higistada aga mul on särk seljas, tekk peal ja ikka kergelt jahe. mees on ka virisenud, et miks ma magan nagu telgimatkal paksus dressis aga no kurat külm on.
Niipea kui tekkis olukord, kus sain “oma toa”, ehk millalgi täiskasvanuea alguses hakkasin riieteta magama. Vanematekodus oli läbikäidav tuba ja ülikooli ajal jagasin samuti väikest korterit sõbrannaga, seega ei tundnud end mugavalt ses osas. Nüüd olen külas olles teinud selle nipi, et teki alla pesus ja seal selle seljast nihverdanud ja padja alla pannud. Hommikul tuleb siis võõrustajast küll natuke varajasem olla. 🙂
Põhjuseks on eelkõige see, et enne magamajäämist ma keerutan omajagu, enne kui uni tuleb ja siis on riided vastikus puntras, tekitavad kõvu rulle vmt pussakaid ja see segab. Vahel talvel, kui väga külm on, panen siiski pidžaama selga.
Logistika on lihtne – voodi kõrval on riietele koht ehk siis õhtul võtan asjad seljast voodi juures, hommikul alustan hommikumantliga ja hiljem jälle voodi juures riietumist alga.
alasti magamine on mu jaoks pärast nende riiete ärakoorimist ka nii, et ikkagi siis peavad püksikud jalga tagasi saama! mul on ka mingi peff-tekialtväljas mure vist
ja ka ei ole täitsa privaatselt kasvanud oma suure toaga laiutades- kahetoalises korteris ema peikaga seal kolmekesti.. hommikud olid alati natuke sellised riidehunnikutega ringimässamised ja endakatmised, pisut piinlikud 😀
tavaliselt magan ikkagi öösärgiga, sest need on pehmed ja ilusad ja hea on hommikul ärgata ning siis pool päeva niimoodi ringi ukerdada
kuidas nende alastimagajate vabapäevahommikud siis on? ärkavad üles ja panevad öösärgi selga selleks, et pool päeva telksu vaadata ja kohvitada selles siis või?? 😛
veel üks mõte tuli, ma tean, et sõbranna magab alati alasti, kui vähegi saab, sest teda ka ahistavad riided vms, aga samas sõrmused jätab alati sõrme nii, et ikka mitu sõrmust mõlemal käel..
minul on vastupidi, mind ahistavad kõik ehted ja pean need enne magaminekut isegi reisil ära kiskuma, aga tuduriided ei ahista 🙂
Kodus ja ühikas elades magasin ööriietega.
Praegu magan alasti. Missiis, et mul on kah kehaosad kõik laialivalguvad 😀 Mees armastab neid kõiki laialivalguvaid kehaosi, kuigi endale mul ei meeldi, aga noh, ega magades siis ju tegelikult vahet ei ole, ega ma neid ei näe. Alasti magamine saigi alguse siis, kui temaga kokku kolisin.
Maale ema juurde minnes organiseerin endale midagi ikkagi selga. Vahest on meid seal terve pesakond koos ja õelapsed nt magavad meie toas. Siis nagu ei liputaks hea meelega.
Olen mõelnud selle peale, et kui lapse saan, siis ilmselt tulevad tagasi öösärgid. Tundub kuidagi aktseptaablim mõte mööda korterit öösärgis ringi tuterdamisest ja lapse magama kussutamisest.
Aga seni kuni oleme kahekesi – alasti, sest nii on mugav 🙂
mina magan mõnikord riietega, teinekord aga hoopis alasti. Oleneb sellest, kas olen üksi või kaksi:)
Samas, mul on mehega just vastupidine diskussioon – tema ei suuda alasti magada, kuna tunneb end ebamugavalt (kehast eemaloleva ihuliikme edasi-tagasi pendaldamine!). Siiamaani on tema olnud see, kes pärast riiete seljast koorimist bokserid jalga tagasi paneb, mina jään niisamuti alasti magama.
Kuid üksinda olles on enamus ajast ikka öösärk või tuduriided ikka seljas.
Ja tekk peab peal olema! Isegi suvel!
Mina magan alasti, alati. Kui kodust ära lähen kohtadesse kus peab rohkemate inimestega tuba jagama või nii, siis hoian kramplikult meeles, et magamiseks peaks midagi kaasa võtma.
Vabadel hommikutel kondan kas alasti või siis hommikumantlis. Õhtul enne magamaminekut ka.
Lapstest esimesed on juba pea täisealised ja õnneks tüdrukud, need on harjunud. Poeg on veel väike ja ei tee välja.
Ja kellegi kaisus olemisel pole ju mõnusamat tunnet kui paljas nahk vastu paljast nahka.
“kuidas nende alastimagajate vabapäevahommikud siis on? ärkavad üles ja panevad öösärgi selga selleks, et pool päeva telksu vaadata ja kohvitada selles siis või?? ”
selleks on väga mugav asi väljamõeldud – hommikumantel! 🙂
Kaisukleepekas!
Vot see on väga hea väljend.
Mul on ka kuidagi ebamugav alasti magada! Tunnen ennast turvaliselt koos riietega ja teki tõmban ka üle kõrvade. Talvel ei saakski ilma, sest lihtsalt olen selline külmavares, et mul on talvel alati sokid jalas öösel 🙂 Pidzaamad ja magamisriided on nunnud ja mugavad ja ega mind ei huvitagi kas ma näen nendes seksikas välja või mitte, ma ju magan 😀 mees pole ka kunagi kurtnud selle üle, kuigi vahel teeb see talle nalja 🙂
Talvel on jah külm, aga nüüd ja ellmisel suvel ka ei õnnestunud kuidagi riietega magama jääda. Teinepool küll on aastaringselt ilma riideta voodis, ei tulevat undki riided seljas. Aga ma varem magasin ka alasti kogu aeg, a nüüd kuidagi on külm hakand. Ma magan ka kuidagi sellises kohas, kus tuul puhub öösiti 🙂
Lapsest saati üldiselt öösärgiga, see kodust saadud harjumus (kuigi mul oli oma tuba ja puha). Pizhaama fenomenist sain aru alles Iirimaale elama minnes, sest seal on 10 kuud aastas NII KÜLM, et muidu ei saakski minusugune külmavares magada (no sokid ja 3 tekki loomulikult veel lisaks, seda ei hakka mainimagi). Siis mingi aeg, kui püsisuhetes olin, siis oli alati vingumist, et “mis öösärk, alasti on kõige õigem ja kõige tervislikum jne jne”, aga siis olid püksikud alati jalas ikka, see andis mingigi kindlustunde tagasi. Eelnevalt on siin kirjutatud kaisus magamisest- mina ei saa seda samamoodi teha, esiteks ei meeldi, kui kellegi käsi on kuidagi kaela või padja all ja teiseks, hirmsasti häirib kui keegi mulle kuklasse, või veel hullem, näkku, hingab… See on kohe alati “big no-no”. Ja viimasel ajal harrastan soojemal ajal pesus magada- uuringutest selgus, et rinnahoidja pidev kandmine ei tekita mingit rinnavähki (sellega hirmutas mind lapsena juba ema vist) ja gravitatsiooniga võitlemisel tuleb ju oma 80C-ga kuidagi hakkama saada. Aga ühest asjast ei saa ma küll aru- USA filmides on näha, et isegi soojal ajal minnakse voodisse mingite eriti pikkade ja paksude dressilaadsete rõivastega…
Eelistan alastust iga kell riietele. Alati kahjuks ei ole aga võimalik ilma riieteta magada. Kui meil veel Vanad Sõelapõhja Aknad olid ja väljas juhtus olema -20 kraadi, panin korraga pika pidžaama, pika öösärgi ja fliisist hommikumantli selga ning ronisin kolme paksu vatiteki alla. Nüüd piisab väga külma ilmaga ka ühest öösärgist.
Lisadega sõbraga magama minnes panen küll enamasti õhulise õlapaeltega öösärgikese selga aga tavaliselt jätkub seda nii 5-10 minutiks. No milleks ma vaevun? Sõber ise aga ei maga kunagi täiesti paljalt, peale actionit otsib või maa alt oma alukad üles jälle ja küsib ka minult, et sa ei panegi öösärki selga v?? Ei, palav on ju, vastan mina.
Üldiselt, mida vähem riideid, seda mugavam, ka päeval. Riided ahistavad. Paraku seavad kliima jms tegurid piirid.
Magan sportrinnahoidja laadse asjaga, aga ilma alukateta. toast valjudes kasutan hommikumantlit, mehe vanemate ja soprade jt juures magan luhikestes pukstes ja maikas. Vahel magan kodus ka alasti, aga teiste inimeste juures(olekul) on paljalt magamine isekas. Miks peaksid mehe vanemad ja oed-vennad mu peffi voi nibusid nagema? Veits kohatu ju. Aga mu mees magab talvel pidzaamas, samas kui ma ainult maika/sportrinnakaga. Suvel magab alukates, parast seksi paneb ka alukad jalga tagasi, sest utleb, et hairib kui kii ja kuulid jalge vahel piljardit mangivad 🙂
«kuidas nende alastimagajate vabapäevahommikud siis on? ärkavad üles ja panevad öösärgi selga selleks, et pool päeva telksu vaadata ja kohvitada selles siis või?? »
Tõusen üles ja panen riidesse, miks ma peaks diivanil, kus ka tänavariietega istutakse öösärgis olema. Kuidagi räpane tundub, ööriie läheks pärast kohe pessu.
Hahah, ongi kaks koolkonda, tundub:D Noh, mina tuterdan ka koduriietega, mis sageli on samad, mis magamisriided, pool päeva ringi tavaliselt. Ma kohe ei saa kodus olla tänavariietega, näiteks. See komme on tulnud emalt vist, kes alati koju jõudes riided vahetas. Ma vaatan praegu, et nt Abikaasal ei ole seda kommet, paljudel pole.
Üks hea põhjus veel magada öösärgiga: kui öösel peaks minngi erakorraline asi juhtuma, nt tulekahju, saad voodist välja tormata ja põgeneda nii, et pole vaja hakata riideid selga otsima. Palja peega oleks ju tobe aknast välja hüpata, kui maja leekides.
Alasti. Ka siis kui olen kortereid/tube jaganud jne. Logistiliselt käib asi nii, et T-särk/alukad/hommikumantel on alati voodi kõrval või padja all. Ma ei kannata absoluutselt tegelikult kui mul mingi riie seljas on. Samas … viimase kahe aasta jooksul on mind sunnitud õppima öösärki vahest kasutama. Kutiga koos nimelt on magamine nii kuum ja higine, et ainus abi on siidöösärk seal vahel. Õnneks me magame koos harva.
Inimesed on erinevad. Ma kujutan ette, et Sul näiteks on riiete vahetamiseks ka alati privaatset kohta vaja. Mina võin bikiinid täie rahuga ranna autoparklas selga vahetada. Igaühel oma suhe sellistesse asjadesse.
Pükse ma öösel ei kannata, aga alasti ka ei meeldi magada. Seega -öösark on ainuke lahendus. Mehega koos magades muudab see higi mind rahutukx ja ma tahan alati särki vahele. Pesu st rinnahoidjat ja püksikuid ma kannan niigi nii harva kui peab, seega on need öösel välistatud.
E-L, sinu loogikat järgides oleks mõistlik ehk päris kiivri ja tossudega voodisse minna – hea turvaline tulekahju korral põgeneda 🙂 … väike esmaabi pakk võiks ka rihkadega seljas olla… ja miks mitte telkmantel voodiotsal valmis – on juhul, kui asjad hävivad, mitmes mõttes kasulik 🙂 …
*
🙂 meenus üks kaitseväelane, kes kannab tööl iga päev seljakotis kaasas kolm kg toorest kartulit ja mõned pead küüslauku… küüslauku selleks, et oleks mistahes haigussümptomite ilmnemisel otsekohe omast käest võtta, kartulit aga juhuks, kui äkki vaenlane peaks ootamatult ründama ja tuleb minna metsa sissima ilma, et jõuaks eelnevalt kodust läbi käia… 🙂 naljata – tunnen seda inimest isiklikult…
sry, ma sõbralikult…
Marta:D:D:D Mul on alati igaks juhuks kotis korgitser – kunagi ju ei tea, millal veini saab…
Jesss!! Appi kuidas ma vihkan alasti magamist! 😀 Ma ei maga ka kunagi alasti, ikka lühike pidžaama vms…
annan oma hääle alasti magamise poolt ja samuti pean külla minnes pingsalt meeles pidama, et mingi särk tuleks öö tarbeks kaasa krabada. ma muidugi jalutan suviti muidu ka paljalt mööda elamist ringi, nii et öise wc-külastuse või hommikukohvi joomise tualett pole üldse teema 🙂
Lapseeast teismeeani magasin öösärgiga.
Aga kui oma mehega kohtusin ja siis mõne aja pärast ka koos magama hakatud, siis sellest peale alasti, sest mees arvas, et nii on palju parem ja ta pole sellest peale lubanud mul enam öösärke kanda 😛 kui, siis juhul, kui korteris juhtub jahe olema või ma haige olen.
Mingit kompleksi ei põe, et kuidas ma magades välja näen (mis siis, et mul nii paarkend lisakilo on).
Kodus olles meeldib ka vahepeal pool päeva paljalt ringi lasta. Hommikuti enamasti tõmban hommikumantli selga.
Kui kuskil külas olen, siis mingi särgi panen selga jah.
Ja mul isa-ema magasid kogu aeg alasti. Viimastel aastatel ema hakkas ka öösärki kandma, sest muutus külmavareseks. Ehk siis minu kodus see alastus ei olnud just suur probleem.
Ikka alasti. Päeval oled ju terve päev riietes, pisut tahaks tuulutada kah 😀 Hommikul üldjuhul riietan end enne sööki, aga vannitoaaskeldused teen niisama. Lapsi pole.